Esimesed mõtted, mis mulle üldse kunagi vahetusõpilaseks minekuga tulid, olid ilmselt umbes keskkoolis, kui aasta välismaal tundus kõikide minuealiste seas popp teema olevat. Sel hetkel ei osutunud see aga võimalikuks - olin seotud liiga paljude erinevate huviringide tegevustega, ja ega ma eriti ei teadvustanud ka, mida see kõik endaga kaasa oleks toonud. Tol hetkel oli tegemist lihtsalt soovunelmaga, mis oli ajendatud sellest, et kõik teised sellisest põnevast võimalusest rääkisid. Seejärel, 11. klassis, hankisin ma endale esimese nö "päris boyfriendi" ning igasugusel minekul kuhu iganes teise riiki, olidki omad takistused ees.
Järgnev kokkupuude välismaale õppima minekuga tekkis 12. klassis, kui minu pinginaaber Anneli otsustas kõigepealt kandideerida ning seejärel, kuna see kandidatuur osutus ka edukaks, minna õppima Edinburghi, Šotimaale. Minu esimene emotsioon, kuigi ma seda võib-olla väga välja ei näidanudki, oli wow.. Väga julge otsus! Kui ma püüdsin end tema asemele panna, siis ei tahtnud see üldse õnnestuda - kolmeks aastaks minna kuhugi välismaale, kuhugi kaugele Šotimaale.. Ja veel ülikooli, mis sel hetkel oli meie jaoks ju täiesti tundmatu suurus! Mina ei tahtnud sel ajal isegi mitte Tartusse minna õppima - kõik sõbrad, trennid, seesama boyfriend.. Kõik asusid ju Tallinnas! Mida ma seal Tartus üksi teeksin? Ometigi olin ma ju terve keskkooli aja veendunud, et minu ülikoolitee saab alguse justnimelt Tartust, ikkagi Eesti esimene korralik ülikool, meie rahvuse au ja uhkus! Nii astusingi sisse hoopis Tehnikaülikooli, kuhu esialgu olin paberid sisse viinud (tähendab, SAIS kaudu esitanud) vaid selle jaoks, et mu ema jaoks oleks kindel, et mul on ka back-up variant olemas, kui Tartu Ülikool mind tasuta õppekohale poleks lubanud. Erialaks majandus, täpsemalt - rahvamajandus (praeguse nimetusega avaliku sektori majandus).
Ülikoolis puutusin ma loomulikult kokku Erasmuse infotundidega, ja vahetustudengiks minekust räägiti ka mujal. Peale esimest kursust ikka oli kuulda, kuidas keegi kas endistest klassikaaslastest, praegustest kursusekaaslastest või lihtsalt kellegi tuttav/sõber sõitis aastaks või pooleks Taani, Hispaaniasse või Prantsusmaale. Terve esimese kursuse mõlgutasin mina mõtteid Soome õppima minemise suunal. Selle nimel võtsin isegi aasta jagu keeletunde, ning püüdsin ka suvel ise veidi sõnavara täiendada. Taaskord oli mul aga takistus elukaaslase näol olemas, samuti oli raske end eemale hoida showgrupp Vikerkaar tegemistest, ning meil oli ka väga kihvt sõbrannadepunt oma kursuse tüdrukutest, kellega nii mõnigi neljapäeva õhtu sai jalad villi tantsitud. Ning ma ei tahtnud millestki ilma jääda, nii see Soome vaid mõtteks jäigi.. Umbes teise kursuse keskel tundus hea põhjusena ka nö esimese paberi ootus – tahtmine saada oma esimene kõrgharidust tõendav dokument kätte, ning peale seda on ju maailm endiselt lahti. Kõigele lisaks läksin veebruaris (2010, ehk siis teisel kursusel) praktikale Eesti Panka, millest sai sama aasta juunis ka minu tööandja (esialgu tähtajalise lepinguga kaheks aastaks). Välismaale mineku plaan lükati aina kindlamalt minu unistuste tagumistesse soppidesse – sinna, kus on kõik need unistused, mis ei saa täituda, aga millest on ilus teinekord mõelda.
2010
sügis tõi aga sootuks uued tuuled. Läksin lahku oma pikaajalisest boyfriendist,
harjusin töö- ja koolielu sobitamisega.. Lisaks tegelesin laulmisega (TTÜ
Kammerkoori ja Leelo Neidudekoori ridades) ning samaaegselt ka tantsimisega
showgrupis Vikerkaar – mis ühtlasi tähendas kammerkoori proovidest alati poole
pealt äraminekut, et jõuda Salme Kultuurikeskusesse trenni – ning seega oli mul
väga põnev elu, aga ka väga tempokas. Ühel hetkel kolisin linna ühiselamusse,
sest ei jaksanud enam edasi-tagasi sõita, ning kõik vajalik asus nagunii
Tallinnas, mitte enam Sauel. Aktuaalseks muutus lõputöö teema väljamõtlemine,
juhendaja valik, siis juba materjali kogumine ning selle suure kirjatüki
kokkupanek. Suvi tõi endaga bakalaureusetöö kaitsmise, lõpetamise, magistrisse
kandideerimise, motokooli ja korteriostu..
Ning
taaskord mõtted välismaale end täiendama minna. 2011. jaanuaris tehtud
külaskäik minu esimesele pinginaabrile Hispaaniasse, Barcelonasse oli loomulikult
ka oma jälje jätnud. Tema vahetus oli muidugi seotud ka eelpool mainitud
Erasmuse programmiga – ning kõik, kes on Erasmusega kusagil käinud, teavad, et
valdavalt tekib koha peal vahetustudengite punt, kellega suheldakse inglise
keeles, korraldatakse ühisüritusi jne. Mis on tegelikult ka tore.. aga mulle
tundus, et kuna eesmärk oli ikkagi minu sõbranna puhul vähemalt, tundma õppida
Hispaania keelt ja kultuuri, siis muutus see veidi takistavaks teguriks. Palju
lihtsam on ju suhelda inglise keeles, mitte katalaani omas, milles
välismaalased end väga mugavalt just ei tundnud. No igal juhul oli selline
vahetustudengiks minek ikkagi väga huvitav ja põnev, ning kui ma ei saanud end
enam välja vabandada kõrgharidust tõendava dokumendi kättesaamise ootusega,
boyfriendi olemasoluga, või tööga, mis mind Eestis kinni oleks hoidnud (minu
leping pidi lõppema 2012 juunis), siis muutus välismaale mineku idee aina
kindlamaks.
Aga ma ei
tahtnud minna Euroopasse. Olin juba niigi üle poole Euroopa riikidest läbi
reisinud, natuke juba näinud neid riike, mida me püüame paaniliselt
homogeensemaks muuta, et neid koondada ühise suure Euroopa Liida lipu alla..
Ning teadsin enamvähem mida oodata. Olgugi, et siiani on tegemist erinevate
riikide ja veidi erinevate kultuuridega, ei usu ma enam sellesse, et mõni
nendest kultuuridest suudaks mind väga šokeerida oma mõne varjatuma tahuga. Ma
tahtsin midagi teistsugust. Ning kui mulle töö juures tehti pakkumine edasi
jääda sellesse supertoredasse kollektiivi (ning millest ma muidugi ka ei
keeldunud – aga tingimusena panin kohe oma ülemuse ka fakti ette, et ma tahan
vahepeal välismaale õppima minna, millega ta minu suureks rõõmuks ka nõusse jäi),
siis tundus seda enam, et kui ma tahan niisugust vahetustudengiks mineku
võimalust ära kasutada, tuleb seda teha täie raha eest. St mitte minna Soome
õppima (soome kultuur kipub paratamatult olema ju eesti omaga väga sarnane),
vaid minna ja kogeda midagi suurt.. ja täiesti erinevat. Täiesti sihilikult
saadagi kultuurišokk.
Siis
jäigi mulle TTÜ pakutavatest valikutest silma Aasia regioon. Ülikoolid
Singapuris, Hiinas, Lõuna-Koreas.. ja muidugi Taiwanis. See ei olnudki muuseas
üldse mu esimene valik – hoopis särav Singapur tundus kutsuv. Seni, kuni ma
leidsin ühe Eesti noormehe blogi, kes kirjeldas seal oma õppimise kogemust –
ning kuna see jättis väga mulje, nagu tegemist oleks Erasmuse vahetusega (ohtralt
pidusid, suhtlus inglise keeles), siis kadus asja ilu ära. Pealegi tundub
Singapur väga Aasia New Yorkina – väga multikultuurne, mitme (lause nelja!)
riigikeelega, masside ja kultuuride kokku segunemise koht. Ehk veidi
isikupäratu..
Järgmine
valik oli Hiina – miljonid inimesed, suur riik, tohutult põnev ajalugu, millest
meile koolis kahjuks väga palju ei räägita.. Kuid sealsed koolid asusid
Pekingis (no kus siis veel?) – aga Peking omakorda on ookeanist ju nii kaugel
(taaskord ka põhjus, mis mind Tartusse ei kutsunud – meri jääb ju
Tallinnasse!)! Ning vähe sellest, minu info alusel oleks majandust seal saanud
õppida vaid hiina keeles, ning kahjuks ei ole ma selles veel nii tugev.
Järgmine valik, Lõuna-Korea – ning võib-olla sain mina millestki valesti aru,
aga mulle tundus, et seal majanduse eriala ei pakutud (vähemalt mitte
magistritasemel). Ja sõelale jäigi Taiwan – mis nüüd tundub veelgi huvitavam,
kui minu eelmised valikud!
Ma ei
teagi, miks ma kohe sinnapoole vaatama ei hakanud. Vastas Taiwan ju kõikidele
minu määratud tingimustele – tegemist oli kauge Aasia riigiga, ülikool oli
päris heal tasemel (maailma edetabelis 589, kui mu mälu mind nüüd ei peta) ning
seal oli olemas inglisekeelne õppekava majandusmagistrantidele (täpselt, GMBA –
ehk Global Master of Business õppekava). Ning muidugi rääkimata täiesti
suurepärasest kliimast – mina tüüpilise eestlasena igatsesin ikka palmide alla,
kuhugi, kus poleks lõputut, pimedat ja külma talve.. Ja mis saaks siis veel
paremini sobida, kui pooltroopilise kliimaga Taiwan, kus kõige külmematel
kuudel aastas on keskmine õhutemperatuur 19,8 kraadi?
Aasia
suunaks valitud, Taiwani minek muudkui selginemas, asusin õppima ka hiina
keelt. Öeldakse, et kui Sa ikka midagi väga tahad, ja kui see Sulle ka ette
nähtud on, siis elu pakub Sulle ise häid võimalusi – ja minuga täpselt nii
juhtuski, poolkogemata nägin keelekursuse kuulutust Saue kohalikus lehes. Hiina
keele õpe, 4 kuud igal laupäeva hommikul (ainuke aeg nädalas, mis ka minul vaba
oli!), õpetajaks ehtne hiinlanna Yang Li, ning maksumuseks 100 EURi? Ja seda
keeltekoolide kõrval, mille õppe ajad mulle ei sobinud, õpetajad ei tundunud
nii hirmus heal tasemel, kus õpe oleks kestnud vaid 2 kuud ning mille eest
oleks tulnud välja käia 400 EURi? Ilmselgelt oli see minu jaoks parim variant
üleüldse (ja lisapõhjus nädalavahetuseks koju vanemate juurde minna end sauna
ja pannkookidega poputama – nagu see oleks muidugi lisastiimuleid üldse
vajanud). Mõeldud-tehtud! Ning ettevalmistuseks pooleaastaseks vahetustudengi
perioodiks muudkui kogunesid..