Algus

Minu nimi on Liisi. Ja umbes aasta tagasi otsustasin ma, et nüüd on aeg asi ära teha ning minna vahetustudengiks kuhugi välisriiki. Tegelikult, oli see ikka suhteliselt viimane hetk selleks otsuseks, kuna olin just magistrandiks tituleeritud - ehk täpselt aasta oli aega, et endale selgeks teha, milline saab sihtriik olema, veidi ehk keelt õppida, väljavalitud riigi kohta infot uurida, ja mis kõige hullem, tegeleda selle metsiku dokumentatsiooni kuhjaga, mis on vajalik kõigepealt ülikooli sissesaamiseks ning seejärel stipendiumitele kandideerimiseks. Ning kuna magistrantuur kestab teatavasti vaid 2 aastat, oligi sobiv hetk.

Esimesed mõtted, mis mulle üldse kunagi vahetusõpilaseks minekuga tulid, olid ilmselt umbes keskkoolis, kui aasta välismaal tundus kõikide minuealiste seas popp teema olevat. Sel hetkel ei osutunud see aga võimalikuks - olin seotud liiga paljude erinevate huviringide tegevustega, ja ega ma eriti ei teadvustanud ka, mida see kõik endaga kaasa oleks toonud. Tol hetkel oli tegemist lihtsalt soovunelmaga, mis oli ajendatud sellest, et kõik teised sellisest põnevast võimalusest rääkisid. Seejärel, 11. klassis, hankisin ma endale esimese nö "päris boyfriendi" ning igasugusel minekul kuhu iganes teise riiki, olidki omad takistused ees.

Järgnev kokkupuude välismaale õppima minekuga tekkis 12. klassis, kui minu pinginaaber Anneli otsustas kõigepealt kandideerida ning seejärel, kuna see kandidatuur osutus ka edukaks, minna õppima Edinburghi, Šotimaale. Minu esimene emotsioon, kuigi ma seda võib-olla väga välja ei näidanudki, oli wow.. Väga julge otsus! Kui ma püüdsin end tema asemele panna, siis ei tahtnud see üldse õnnestuda - kolmeks aastaks minna kuhugi välismaale, kuhugi kaugele Šotimaale.. Ja veel ülikooli, mis sel hetkel oli meie jaoks ju täiesti tundmatu suurus! Mina ei tahtnud sel ajal isegi mitte Tartusse minna õppima - kõik sõbrad, trennid, seesama boyfriend.. Kõik asusid ju Tallinnas! Mida ma seal Tartus üksi teeksin? Ometigi olin ma ju terve keskkooli aja veendunud, et minu ülikoolitee saab alguse justnimelt Tartust, ikkagi Eesti esimene korralik ülikool, meie rahvuse au ja uhkus! Nii astusingi sisse hoopis Tehnikaülikooli, kuhu esialgu olin paberid sisse viinud (tähendab, SAIS kaudu esitanud) vaid selle jaoks, et mu ema jaoks oleks kindel, et mul on ka back-up variant olemas, kui Tartu Ülikool mind tasuta õppekohale poleks lubanud. Erialaks majandus, täpsemalt - rahvamajandus (praeguse nimetusega avaliku sektori majandus).

Ülikoolis puutusin ma loomulikult kokku Erasmuse infotundidega, ja vahetustudengiks minekust räägiti ka mujal. Peale esimest kursust ikka oli kuulda, kuidas keegi kas endistest klassikaaslastest, praegustest kursusekaaslastest või lihtsalt kellegi tuttav/sõber sõitis aastaks või pooleks Taani, Hispaaniasse või Prantsusmaale. Terve esimese kursuse mõlgutasin mina mõtteid Soome õppima minemise suunal. Selle nimel võtsin isegi aasta jagu keeletunde, ning püüdsin ka suvel ise veidi sõnavara täiendada. Taaskord oli mul aga takistus elukaaslase näol olemas, samuti oli raske end eemale hoida showgrupp Vikerkaar tegemistest, ning meil oli ka väga kihvt sõbrannadepunt oma kursuse tüdrukutest, kellega nii mõnigi neljapäeva õhtu sai jalad villi tantsitud. Ning ma ei tahtnud millestki ilma jääda, nii see Soome vaid mõtteks jäigi.. Umbes teise kursuse keskel tundus hea põhjusena ka nö esimese paberi ootus – tahtmine saada oma esimene kõrgharidust tõendav dokument kätte, ning peale seda on ju maailm endiselt lahti. Kõigele lisaks läksin veebruaris (2010, ehk siis teisel kursusel) praktikale Eesti Panka, millest sai sama aasta juunis ka minu tööandja (esialgu tähtajalise lepinguga kaheks aastaks). Välismaale mineku plaan lükati aina kindlamalt minu unistuste tagumistesse soppidesse – sinna, kus on kõik need unistused, mis ei saa täituda, aga millest on ilus teinekord mõelda.

2010 sügis tõi aga sootuks uued tuuled. Läksin lahku oma pikaajalisest boyfriendist, harjusin töö- ja koolielu sobitamisega.. Lisaks tegelesin laulmisega (TTÜ Kammerkoori ja Leelo Neidudekoori ridades) ning samaaegselt ka tantsimisega showgrupis Vikerkaar – mis ühtlasi tähendas kammerkoori proovidest alati poole pealt äraminekut, et jõuda Salme Kultuurikeskusesse trenni – ning seega oli mul väga põnev elu, aga ka väga tempokas. Ühel hetkel kolisin linna ühiselamusse, sest ei jaksanud enam edasi-tagasi sõita, ning kõik vajalik asus nagunii Tallinnas, mitte enam Sauel. Aktuaalseks muutus lõputöö teema väljamõtlemine, juhendaja valik, siis juba materjali kogumine ning selle suure kirjatüki kokkupanek. Suvi tõi endaga bakalaureusetöö kaitsmise, lõpetamise, magistrisse kandideerimise, motokooli ja korteriostu..

Ning taaskord mõtted välismaale end täiendama minna. 2011. jaanuaris tehtud külaskäik minu esimesele pinginaabrile Hispaaniasse, Barcelonasse oli loomulikult ka oma jälje jätnud. Tema vahetus oli muidugi seotud ka eelpool mainitud Erasmuse programmiga – ning kõik, kes on Erasmusega kusagil käinud, teavad, et valdavalt tekib koha peal vahetustudengite punt, kellega suheldakse inglise keeles, korraldatakse ühisüritusi jne. Mis on tegelikult ka tore.. aga mulle tundus, et kuna eesmärk oli ikkagi minu sõbranna puhul vähemalt, tundma õppida Hispaania keelt ja kultuuri, siis muutus see veidi takistavaks teguriks. Palju lihtsam on ju suhelda inglise keeles, mitte katalaani omas, milles välismaalased end väga mugavalt just ei tundnud. No igal juhul oli selline vahetustudengiks minek ikkagi väga huvitav ja põnev, ning kui ma ei saanud end enam välja vabandada kõrgharidust tõendava dokumendi kättesaamise ootusega, boyfriendi olemasoluga, või tööga, mis mind Eestis kinni oleks hoidnud (minu leping pidi lõppema 2012 juunis), siis muutus välismaale mineku idee aina kindlamaks.

Aga ma ei tahtnud minna Euroopasse. Olin juba niigi üle poole Euroopa riikidest läbi reisinud, natuke juba näinud neid riike, mida me püüame paaniliselt homogeensemaks muuta, et neid koondada ühise suure Euroopa Liida lipu alla.. Ning teadsin enamvähem mida oodata. Olgugi, et siiani on tegemist erinevate riikide ja veidi erinevate kultuuridega, ei usu ma enam sellesse, et mõni nendest kultuuridest suudaks mind väga šokeerida oma mõne varjatuma tahuga. Ma tahtsin midagi teistsugust. Ning kui mulle töö juures tehti pakkumine edasi jääda sellesse supertoredasse kollektiivi (ning millest ma muidugi ka ei keeldunud – aga tingimusena panin kohe oma ülemuse ka fakti ette, et ma tahan vahepeal välismaale õppima minna, millega ta minu suureks rõõmuks ka nõusse jäi), siis tundus seda enam, et kui ma tahan niisugust vahetustudengiks mineku võimalust ära kasutada, tuleb seda teha täie raha eest. St mitte minna Soome õppima (soome kultuur kipub paratamatult olema ju eesti omaga väga sarnane), vaid minna ja kogeda midagi suurt.. ja täiesti erinevat. Täiesti sihilikult saadagi kultuurišokk.

Siis jäigi mulle TTÜ pakutavatest valikutest silma Aasia regioon. Ülikoolid Singapuris, Hiinas, Lõuna-Koreas.. ja muidugi Taiwanis. See ei olnudki muuseas üldse mu esimene valik – hoopis särav Singapur tundus kutsuv. Seni, kuni ma leidsin ühe Eesti noormehe blogi, kes kirjeldas seal oma õppimise kogemust – ning kuna see jättis väga mulje, nagu tegemist oleks Erasmuse vahetusega (ohtralt pidusid, suhtlus inglise keeles), siis kadus asja ilu ära. Pealegi tundub Singapur väga Aasia New Yorkina – väga multikultuurne, mitme (lause nelja!) riigikeelega, masside ja kultuuride kokku segunemise koht. Ehk veidi isikupäratu..

Järgmine valik oli Hiina – miljonid inimesed, suur riik, tohutult põnev ajalugu, millest meile koolis kahjuks väga palju ei räägita.. Kuid sealsed koolid asusid Pekingis (no kus siis veel?) – aga Peking omakorda on ookeanist ju nii kaugel (taaskord ka põhjus, mis mind Tartusse ei kutsunud – meri jääb ju Tallinnasse!)! Ning vähe sellest, minu info alusel oleks majandust seal saanud õppida vaid hiina keeles, ning kahjuks ei ole ma selles veel nii tugev. Järgmine valik, Lõuna-Korea – ning võib-olla sain mina millestki valesti aru, aga mulle tundus, et seal majanduse eriala ei pakutud (vähemalt mitte magistritasemel). Ja sõelale jäigi Taiwan – mis nüüd tundub veelgi huvitavam, kui minu eelmised valikud!

Ma ei teagi, miks ma kohe sinnapoole vaatama ei hakanud. Vastas Taiwan ju kõikidele minu määratud tingimustele – tegemist oli kauge Aasia riigiga, ülikool oli päris heal tasemel (maailma edetabelis 589, kui mu mälu mind nüüd ei peta) ning seal oli olemas inglisekeelne õppekava majandusmagistrantidele (täpselt, GMBA – ehk Global Master of Business õppekava). Ning muidugi rääkimata täiesti suurepärasest kliimast – mina tüüpilise eestlasena igatsesin ikka palmide alla, kuhugi, kus poleks lõputut, pimedat ja külma talve.. Ja mis saaks siis veel paremini sobida, kui pooltroopilise kliimaga Taiwan, kus kõige külmematel kuudel aastas on keskmine õhutemperatuur 19,8 kraadi?

Aasia suunaks valitud, Taiwani minek muudkui selginemas, asusin õppima ka hiina keelt. Öeldakse, et kui Sa ikka midagi väga tahad, ja kui see Sulle ka ette nähtud on, siis elu pakub Sulle ise häid võimalusi – ja minuga täpselt nii juhtuski, poolkogemata nägin keelekursuse kuulutust Saue kohalikus lehes. Hiina keele õpe, 4 kuud igal laupäeva hommikul (ainuke aeg nädalas, mis ka minul vaba oli!), õpetajaks ehtne hiinlanna Yang Li, ning maksumuseks 100 EURi? Ja seda keeltekoolide kõrval, mille õppe ajad mulle ei sobinud, õpetajad ei tundunud nii hirmus heal tasemel, kus õpe oleks kestnud vaid 2 kuud ning mille eest oleks tulnud välja käia 400 EURi? Ilmselgelt oli see minu jaoks parim variant üleüldse (ja lisapõhjus nädalavahetuseks koju vanemate juurde minna end sauna ja pannkookidega poputama – nagu see oleks muidugi lisastiimuleid üldse vajanud). Mõeldud-tehtud! Ning ettevalmistuseks pooleaastaseks vahetustudengi perioodiks muudkui kogunesid..