Lõõskav päike Kaohsiungis

Käisin täna sörkimas, nii nagu ikka. Päris kuute päeva nädalas trenni teha ma välja ei kannata, aga 5 päeva tundub paras - selle eest puhkepäevadel käin siin ringi avastamas. Mis ühtlasi tähendab seda, et ma "käin" terve päeva, ja see läheb veidi ka trenni alla.. ju? :)

Näiteks eile oli minu kavas avastada naaberlinna Kaohsiungi. Selle kohta tegin eraldi albumi piltide alla ka, kellel huvi, võib sealt vaadata. Hoiatan ainult ette, et kuna ma ei ole suutnud endale veel fotokat ära osta, siis pildid on tehtud telefoniga.. Ja kvaliteet annab natuke tunda - eriti mis puudutab õhtul tehtud pilte. Aga ma luban, et niipea kui saan oma pankadega asjad aetud, ostan endale mõne korralikuma masina ära: siin lihtsalt on vaja öist linna ka pildistada, mul on juba oma ühikast nii vapustav vaade!

Aga tagasi Kaohsiungi juurde. Tõusin hommikul vara, ning lippasin 9.15 rongi peale. Sellise kellaaja kohta oli muidugi päris palju rahvast, aga kuna minu plaan nägi ette ka Lonelyplaneti abil linna vaatamisväärsustega enda kurssi viimist, siis õnnestus mul siiski istekoht endale krabada, et sellest plaanist ikka kinni hoida. Kohale jõudsin tunniajase rongisõiduga, ning kiirelt leidsin üles ka õige bussi, mis viis mind loomaaeda. Nimelt, kõik need templid, millest Lonelyplanet absoluutselt iga linna juures juttu teeb, on ikkagi natuke ühesugused.. ja kuna Tainan olevat templite pealinn, siis mind ausõna ei tõmmanud Kaohsiungi templite poole mitte üks raas. Aga voh loomaaeda, kus kuulu järgi pidavat olema nii pandad, lõvid kui ka tiigrid.. mm!

Sinna jõudsin kohale umbes kell 11. Ilm oli meeletult ilus, ei mingeid pilvi - vaid lõõskav päike. Mis hakkas aga iga minutiga aina rohkem lõõskama. Seetõttu olid kõik loomad oma aedikutes otsinud endile kõige varjulisema koha, et siis seal väga tasakesi olla - võimalikult vähe liigutades. Algul tegi see mulle veidi meelehärmi ja eks ma ikka kirusin ka, et oleks pidanud varem tulema, et juba kell 9 loomaaia avanedes platsis olla.. Siis oleks ehk natuke aktiivsemat loomaelu ka näinud. Nüüd piirdusin aga heal juhul uimaste, ja 85%-l juhtudest vaikselt magavate olendite pildistamisega. Loomaaed ise oli suhteliselt pisike, ning väga kompaktne - mina sain oma tuuri tehtud veidi alla 2h. Ning ma nägin ära absoluutselt kõik, keda näidati. Suurima pettumuse valmistas panda - jah, neil oli panda, aga see oli red panda, kes meenutas välimuselt rohkem rebast või kährikut. Ning ta loomulikult magas sügavalt kõige varjulisemas kohas, nii et seal polnud tõesti midagi vaadata. Lõvid ja tiigrid olid muidugi kõrghetk (mina polnud varem lõvi näinudki), ning väga lahe oli ka elevandi aediku juures, kui sinna eksles üks täiesti vabalt ringiuitav ahvipoiss. Vaene elevant jäi muidugi kogu tähelepanust ilma, sest kõik külastajad keskendusid oma toiduvarude ärapeitmisele ja lastele näitamisele, et "näe, vaata, kes seal on!"

Loomaaiaga sain siis nii kella 1-ks ühele poole, ning kuigi tundsin end suht samamoodi, nagu need õnnetud loomad oma tarandikes (eriti Alaska karud - no ma saan aru, et Aafrika elevant tundis end enamvähem normaalselt siinses kliimas. Aga Alaska pruunkaru? Vaeseke!) - et tahaks ainult jahedasse, kus võiks sellise letargilise oleku sisse võtta.. Aga ei, ülejäänud Kaohsiung ootas veel avastamist! Ning kuna Kaohsiungi näol on tegemist Taiwani suuruselt teise linnaga, mis on ühtlasi ka suurim sadamalinn, siis asub ta loogiliselt võttes ookeani ääres - ja see oli loomulikult koht, kuhu minul oli vaja tingimata minna. Leidsin eri kaartide abiga isegi, et kohe hiigelsadama kõrval asub koht, mida päriselt ka nimetatakse rannaks (Hsitzuwan beach või Sizihwan) - ning sellest sai minu sihtpunkt. Loomaaed muuseas asus mägedes, ning randa jõudmiseks kõige otsesem tee oli samuti siis mööda mägist autoteed (jalakäijate peale muidugi mõeldud ei olnud, ja ma usun, et neid seal palju polegi). Aeg-ajalt tegin lõõtsutamispauside eesmärgil ilusatest vaadetest pilti ning ühel hetkel keset mingit küngast õnnestus mul leida Buddha tempel ja sealsamas lähedal karaokebaar - jah, karaoke! Ning ühtegi soomlast ma seal ei kohanudki..

Ühel hetkel jõudsin oma avastusretkega mingit sorti kortermaja juurde - ning üllatuseks tuli välja, et tegemist on ühikaga! Ühikas mägedes! Ja mina olin juba jõudnud mõelda, et siia ma kolin.. kunagi. Sealtsamast õnnestus leida ka üks turvamees, kellel oli kaart ja kes oskas mind rannani juhatada. See muidugi ei tähendanud, et ma ei oleks ära eksinud ning üritanud suures müüris leida läbipääsuks vajalikku kohta täiesti valelt poolt (tuletan meelde, et palavus oli endiselt haripunktis ja mina olin läbi nagu läti raha juba enne kui ma teekonda alustasin). Õnneks oli campus'es ka pood, kus sain turgutada end külma sojapiimaga. Ülikool ise kandis muidu nimetust National Sun Yat Sen University, ning vähe sellest, et mõned õppehooned (näiteks nagu Marine Engineering Department) nägid välja, nagu meie spaad, sellel koolil oli olemas eraldi Ocean Sports Center! Uskumatu! Nagu millisel ülikoolil veel on sellised võimalused?! Ma ausõna olen oma kooliga siin täitsa rahul, aga ookeanispordi keskust meil küll ei ole.. kas üle saab kolida? :)

Ning lõpuks! Lõpuks ometi leidsin ma selle kauaotsitud ranna üles! Peale sissepääsutasu maksmist viskasin suure hurraaga oma kingad, mis olid juba jõudnud hõõruma hakata (some things never change) jalast, et paljajalu liivas ookeani poole kõndida.. jaa, peale kahte astutud sammu tegin ai-ai-ai, ja viskasin kingad kohe jalga tagasi. Liiv on neil siin ikka hoopis teistmoodi - musta värvi (sellest ka tõsiasi, et seal pole võimalik paljajalu käia, kui päike taevas lõõskab), palju peenem kui meie oma ning selline kleepuv - see lihtsalt ei tule jala küljest hiljem lahti. Seetõttu ei läinud ma ka ujuma, et kuna mul polnud sobivaid riideid ja rätikut, ning lained pikkisid mu jalad seda kleepuvat liivapuru juba siis täis kui ma maksimaalselt kaugele vette läksin (nii palju, kui lühikesed püksid lubasid). Aga siiski oli mõnus ja jahutav seal niimoodi jalutada, veidi korjasin ka suveniirideks merekarpe (ookeanikarpe?) - kivikogujad rõõmustagem :).

Kuna päike oli mind juba üsna uimaseks teinud ja vesi hakkas otsa lõppema, tegin palmi varjus ka kehakinnitamispeatuse, et siis juba ülikooli territooriumilt lahkuda (oiii, kus neil olid sportimisvõimalused! Lisaks ookeanispordi keskusele ka tenniseväljakud, ja ujula, ja staadion jne jne.. Aga ei, mul on siin ka kõik täitsa hästi. Ookeani ja ujulat küll ei ole..) ja minna edasi avastama turistidest pungil olevat templit, mis asus sealsamas (ma hästi ei usu, et templites kunagi nii palju neoontulukesi on olnud kui praegu?), ning Inglise saatkonna hoonet, mis oli korda tehtud ajalooliseks mälestiseks (suhted inglastega tähendasid ilmselgelt palju). Jätkasin oma teekonda tehes veel peatuse poes, et osta jääkülm piimatee (milk tea) ja vett. Seda kõike nautisin juba esimese kanali moodi asja ääres, kus tajusin natuke deja vu tunnet - mulle meenus Barcelona! Sarnasusi oli täitsa mitmeid - suuruselt teine linn (loe: hiigelsuur, aga mitte pealinn), megamõõtmetes sadamaga, läbi mille toimub riigi suurim ookeanitransiitkaubandus, samas kanalid ja väikesed jahisadamad.. Ka majad kanali ääres meenutasid Barcelonas nähtuid, olid kuidagi nii nunnud.

Vaatamisväärsustest jõudsin õige pea Fisherman's Wharf'ini, mis, nagu nimigi ütleb, on kalameeste kauplemiskai, ning seal kõrval oleva Banana Pier'ini. Ilmselgelt õnnestus tabada hea hetk, kuna sealsamas algas mingit sorti rongkäik, kus siis kohalikud marssisid naljakates (rahvuslikes?) kostüümides linna poole. Kahjuks keegi ei suutnud mulle öelda, mis üritusega täpsemalt tegu oli, ja Internet sellele küsimusele ka ei vastanud..

Peale jalutuskäiku jalgrattateede kõrval jõudsin Love Pier'ini, ja seda täpselt päikeseloojangu ajaks. Nii hirmus kahju oli endal, et head kaamerat veel osta pole jõudnud.. Aga no midagi sain ikka pildile. Nagu näiteks kõrghooned, mis mulle endale tuletasid taaskord Barcelonat meelde :). Sealt tagasitulek läks juba ruttu, paar ilusat vaadet üritasin klõpsata ka telefoni silla pealt kui Love River'it ületasin.. Lisaks tegin teel rongijaama peatuse veel Formosa Boulevard metroopeatuses - metroo on siin linnas üsna uus ja seetõttu väga modernne ja ilus. Metroojaamad paistavad juba kaugele oma eripärase arhitektuuri tõttu (jällegi, väga halvad pildid, aga midagigi), ning õnneks ei suutnud ma Formosa juures tänavat muidu ületada, kui pidin metroojaamast maa alt minema. Ning seal keskel oli väga kihvt pilt laes - neooniga ja puha, ning muuseas, seda olen märganud ka mõnel Kaohsiungi tutvustaval brošüüril (kõrval tavaliselt tekst stiilis "Kaohsiungis on uus metroo"). Läbi jõudsin hüpata ka Liuhe night marketilt, mis oli täiesti turistidele mõeldud - aga sellegipoolest, väga laiale tänavale paigutatud, nii et said veidi liikuda ka. Samas, Tainani omad on palju armsamad.

Koju jõudsin kuskil 20.30, ja alles siis tundsin, kui läbi võib üks selline suur tripp ikka võtta :). Muidugi, reedel olin teinud tavapärasest pikema jooksu ka, ligi tund ja 15 minutit, seetõttu võib-olla oli ka väsimus jalgades suurem.. aga väga tunda ei andnudki :). Kokkuvõttes meeldis mulle Kaohsiung ehk isegi veidi enam kui Tainan, mis on templite linn, ja natuke igav, ning mis kindlasti pole suutnud oma ookeaniäärsest asukohast eriti palju võtta. See-eest Kaohsiungis oli seda vett palju rohkem näha - ning ma ei saa mitte midagi teha, see lihtsalt annab minu arvates linnale nii palju juurde! Varsti olen seal tagasi, ja siis äkki vaatan mõne templi ka üle.. kui aega jääb muidugi ;)

Aga nüüd tuttu, et homses hiina keele tunnis ikka värske ja puhanud olla :)

Nuga ja kahvlit palun!

Üks Taiwani kultuurilistest eripäradest on kindlasti kohalik köök. Nojah, see kipub küll kehtima absoluutselt iga kultuuri kohta, ning Taiwan pole mingi erand.. Tegemist on täiesti teistmoodi valdkonnaga - eriti minu jaoks, kes ma olen pärit kaugelt Euroopast ja harjunud sööma teistsugust toitu. Vähe sellest, harjunud sööma teistmoodi - noa ja kahvliga. Kindlasti mitte pulkadega!

Esimese šoki sain nii poolteist nädalat tagasi, kui otsustasin esimest korda külastada kooli sööklat. Sellest olen juba varem kirjutanud ka (vt postitust "Suur shopinguüritus"). Nüüdseks ma juba täiesti suudan nendega süüa, ja enam ei lähe isegi mitte poolt tundi, et oma lõunat lõpetada :D. Abiks on muidugi ka see, et kooli söökla pakub lisaks ka plastmassist lusikaid (mis on minu jaoks harjumatult sügavad, ja tegelikult mõeldud vist ainult supi söömise lihtsustamiseks neile, kes üle kausiääre luristada ei taha), mida mina Tai sõbrad väga innukalt ka muu söögi söömiseks kasutavad. Mina kasutan neid tavaliselt siis, kui oma riisile sojakastet peale otsustan panna - kuna soja teeb selle pudrutaolise massi pudedaks ehk siis võimatuks pulkadega süüa. Ning toidukorra lõpetamiseks saab seda liiga sügavat lusikat siis ilusti ära kasutada.

Peale õppimist, kuidas süüa pulkadega riisi (ausõna, siiani tundub pisut liiga uskumatu, et selline asi võimalik on. Eesti moodi riisi tehes vist väga ei olegi.. kui Sa just mõnda head kühveldamistaktikat ei valda), jõudsin täna järgmise probleemini - kuidas süüa pulkadega kana. See on esimene kord siin, kui ma otsustasin lõunaks kana võtta, ning kuidas peaksin ma seda koiba sööma vaid pulkade abiga? Täiesti hämmastav! Ja pulkadega on ülimalt keeruline kanalt liharibasid kätte saada. Olete proovinud? Tõsiselt, see on kogemus omaette! Ning mina, kes ma olin lootnud, et suudan juba süüa alla poole tunni.. Nojah, ma olen tagasi alguses. Õnneks on veel paar kuud aega harjutada! :D

Tegelikult tahtsin teid valgustada teemal, mida siin üleüldse süüakse. Minu hommikusöök koosneb tavaliselt mingist hommikupudru moodi asjast, mis rohkem meenutab vedelat körti. Kogu see supp, mille ma endale iga hommik topsi sisse kuuma vee abiga teen, on magus, ning nagu ma nüüdseks juba avastanud olen, ei täida kõhtu kuigi kauaks (st koosneb liiga suures osas kiiretest süsivesikutest). Nii et appi tuleb võtta mõni puuvili või siis saiaviil (mul on endiselt nii kahju, et siin ei ole leiba. Ausõna, ma ei kurdaks üldse, kui siin vaid leiba leiduks!). Kohalikud ise alustavad juba hommikul vara erinevate riisi- või nuudlisöökidega, mis mulle on endiselt liiga imelikud, et neid juba hommikusöögiks süüa. Või sushiga, mis ei kuulu ka just minu eelistatud hommikusöögimenüü hulka.

Lõunaks ja õhtuks pakub siinne söökla, kus ma nädala sees enamvähem alati söön, praktiliselt täpselt samu roogasid. Muidugi leidub mingis vormis tofut - näiteks eile õhtusöögiks proovisin, mida see siis endast kujutab. Oli selline.. hm, želee moodi söök, ning sulas keele peale ära niipea, kui suhu jõudis. Maitse poolest, natuke muna ja liha vahepealne. Olen proovinud ka night market'itel pakutavat stinky tofu't, mis on Taiwani üks rahvustoitudest - ja see meenutas krõbedat saia. Väljast krõmpsuv ja kuldpruuni värvusega, seest pehmem, maitse poolest saia ja mingi liha-asja hübriid. Ja muidugi, nagu nimetuski ütleb - ei lõhnanud just väga kutsuvalt.. Samas, võrreldes Islandi mädanenud hailihaga, ei tekitanud see lõhn minus erilist emotsiooni. Islandi kala oli märgatavalt hullem!

Siis leidub erinevaid lihatoite - paneeritud liha, küpstatud kana, lihatükke erinevates kastmetes (mille kohta tundub, et nad kasutavad alati ja igal pool ühte ja sama maitseainet - ning olgugi, et need kastme moodi toidud on erinevad välimuselt, maitsevad nad siiski väga ühtemoodi). Naljakad asjad on kartulipallid, mille sees leidub ka mingit lihavärki. Kergelt magusa maitsega ja tundub, et fritüüritud. Samuti on ookeani ääres asuvale riigile kohaselt kala - aga kuna mul ei ole õrna aimugi, kuidas neid puhastama peaks, siis ei ole ma nende proovimiseni veel jõudnud. Kala on küpsetatud just täpselt sellisena, nagu ta veest välja püütud on - ning kogu puhastamistöö on Sinu enda teha. Oii, ja seda peaks ilmselt ka pulkadega tegema?!

Minu lemmikuteks on kõikvõimalikud juurikad - pea iga eine kõrvale olen lisanud hautatud spargelkapsast (see tundub ka olevat siin nagu rahvustoit - pakutakse pea igal pool), ning ühe korra vedas väga, kui leidsin kergelt küpsetatud paprikaid. Ma lihtsalt armastan paprikat! Mul on siin külmkapis samuti mõned veel ootamas - neid on hea õhtuti näksida, peale trenni näiteks. Te ei taha teada, mis näoga mu toanaaber seda pilti vaatas.. :D Samuti on enampakkumisel maisi-porgandisegu (taaskord, veidi keeruline süüa, kui abivahendiks on vaid pulgad) ning midagi kapsasalati laadset. Ehk igale einele juurikaid kõrvale lisada pole mingi probleem :)

Kui jutt juba juurikate kaudu puuviljadele läks, siis nendest olen ma muidugi ka absoluutses vaimustuses! Hurmaasid saab poest osta 6 TWD eest (eurodes siis 15 senti umbestäpselt) tükk, banaanide eest tuleb maksta veidi rohkem - nii 12 TWD-d (aga mul õnnestus ühest kohast saada ka 2 banaani 19 eest!). Arvestus käib kohati tüki kaupa, ja kohati on märgitud hind 600g kohta - kust see tuleb, ma kahjuks ei tea, aga Tai tüdruk oli ka selle üle väga imestunud. Miks siin küll kilohinda ei tunnistata?

Vähe sellest, et puuviljad on odavad, siin leidub ka selliseid, mida ma Eestis pole kunagi kohanud. Näiteks durian, mis on muuseas pärit Taist, ning mille kohta sealt pärit inimesed ütlevad, et taiwanlastel pole

õrna aimu ka, kuidas duriani üldse müüma peaks. Nad lasevad sellel liiga kaua seista, ning siis omandab see puuvili, mis välimuselt meenutab ogadega jalgpalli, liiga mõrkja maitse - Tais süüakse see juba varem ära, ning siis olevat ta meeldivalt magus. Samuti olen proovinud night marketil ühte rohelist, õunast veidi suuremat puuvilja, mis maitse poolest tundus olevat meie pirnide sugulane. Aga kindlasti mitte nii magus. Mul on siiani veel veidi seda külmkapis alles.. Kahju, et ma selle nimetust ei tea. Kohalikel oli küll mingi oma versioon, aga mul on see ammu meelest läinud :(.

Erinevaid puuvilju on veel - ma pole lihtsalt jõudnud veel kõiki proovida ;). Milleni ma kindlasti jõuda tahan, on minu esimeses hiina keele õpikus kirjeldatud banaanimaitseline õun - mida tegelikult kutsutakse "Newton pippin"iks. Ning jah!, selline asi eksisteerib täiesti! :D

Tagasi tulles toitude juurde, siis kõige peamisem komponent igal söögikorral, on riis. Hahaa, no suprise here I guess - aga nad teevad riisist lisaks selle niisama söömisele (muide, kooli sööklal on tohutu suured potid riisiga igal söögikorral ootamas - tõesti, tahaks nii väga teada, kui palju riisi me siin päevas ära tarvitame?) ka erinevaid kiirtoite. Näiteks eile õhtul õnnestus mul proovida midagi grillitud riisikuubikute taolist, mis meenutas veidi Eestis müüdavaid kartulikrõpse (seda eelkõike liiga soolase maitse pärast ja snäkilaadse kuju pärast). Samuti on neil müügil sushiwrapid, mis on keeratud sushiarmastajatele tuttava musta vetikalehe sisse, ja mis on peamiselt nagu liiga suured sushiampsud - riis, mille keskel natuke täidist. Korra olen proovinud ka riisist tehtud hotdogi - liha, mis on ümbritsetud riisist moodustatud pätsikesega. Ning lisaks on esindatud ka Itaaliast pärit risotto-laadsed toidud.

Järgmine väga common söögikomponent (ka sobiv iga söögikorra juurde) on nuudlid. Kooli söökla neid küll toidukordade juurde ei paku, kuid nädalavahetustel, kui tuleb ise endale söök organiseerida, on näha arvukalt putkasid, kust saab eri maitsega nuudliroogi endale kaasa osta. Ning muidugi on tudengite hulgas äärmiselt populaarne kiiretel aegadel endale teha instant noodles' - ehk siis need topsisöögid, kuhu valad kuuma vee peale ja kohe ongi valmis. Mina katsun nendest küll hoiduda, aga mine tea, kui kiireks sessi ajal läheb..

Eraldi tuleb mainida taaskord night market'eid, kus on hea võimalus proovida Taiwani rahvusroogasid. Aga selle kohta tuleb teha juba eraldi postitus, kuna need on siin tõelised fenomenid omaette.. :)

Sporti, sporti.. hullumiseni!

Taiwani kohalikud kipuvad minu käest ikka kliima kohta küsima - liiga palav ju! Keset päeva ei saa üldse välja minna, ja elu ilma konditsioneerita tundub võimatu.. Kuidas mina, vaene põhjamaalane siin hakkama saan? No kuulge! Kõigepealt, olen ma siin olnud juba täpselt poolteist nädalat, nii et muidugi on õige aeg minu käest uurida "kuidas ma siin hakkama saan". Esialgu tundub mulle just vastupidi - kliima on super! Täpselt nagu ma lootsin! Päeval on jah, tiba palav ja niiske, aga õhtul selle eest vapustav. Millised suurepärased võimalused sporti teha.. minust on saamas maniakk. Olgu, ma pole veel näinud/kogenud ühtegi taifuuni ja maavärinat, samuti pole mul õrna aimugi, kuidas elu siin siis käib, kui kalender näitab mõnda teist kuud peale septembri..

Igal juhul olen avastanud enda jaoks selle ülikooli megahead sportimisvõimalused. Kõigepealt on ühika ees jooksurada - staadion, mida ääristab punane pehme pinnas, täpselt paras igasuguse tasemega jooksjatele/sörkijatele. Sel nädalal jõudsin selle võlusid nautida juba paaril korral - esmaspäeval tegin väikse lõdvestusjooksu peale jõusaali, kolmapäeva õhtul võtsin punti ühe Aafrikast (Svaasimaalt täpsemalt) pärit kutiga, kellele väga meeldis mu idee õhtul kell 22 mõned ringid sörkida. Kokku silkasime 50 minutit, ning väga džentelmenlikult andis ta mulle võimaluse tempot valida. Kuna ma siin polnud tol hetkel üldse jooksnud, ja natuke kliima pärast muretsesin (et kas ma üldse jaksan? Sel suvel pole ma just tihti trenni teinud, kui väljas on 29 kraadi sooja!), võtsime väga rahulikult. Pulss ei läinud üldse kõrgeks (mul küll kella ei ole, aga loodetavasti vanemate saadetavas pakis on see olemas!), ning väga vabalt sai juttu rääkida - mina oma perekonnast ja tema enda omast. Suhetest. Igal juhul teemade spekter oli väga lai ;). Kuskil 30 minuti peal hakkas Amoni juttu segama hingeldamine, mis päädis lõpuks kõndima hakkamisega (heh, see oli muidugi huvitav, et tema kõndimise tempo oli tiba kiirem, kui meie sörgi oma). Uskumatu, Aafrikast pärit (seda esiteks) kutt (ja seda teiseks!!) ja hakkab minu tempos sörkides kõndima? WOW! Kuid eks tegelikult ole arusaadav ka - tema jaokski on kliimad erinevad, ning pealegi polnud ta viimased paar kuud trenni teha saanud.

Lõpetasime 50 minuti peal lõdvestuseks paari ringi kõndimise ja venitustega. Tunne oli lihtsalt super. Ning uni - ma ei olegi siin vist nii hästi veel magada saanud! :)

Järgmisena nähti mind jooksurajal juba neljapäeval, kui ma tahtsin minna oma jõusaalitrenni tegema. Jõusaali jaoks valisin välja netist ühe kava, mida saab näha siit: http://www.fitness.ee/treeningkavad/60. Kuna esmaspäeval olin ka juba jõusaalis ringi mässanud, ning teinud harjutusi kätele ja ülakehale, siis alustasin selle kava järgimist teisest päevast, ehk kerelihastest. Kellaajaga panin täielikult puusse - uskumatu, kui palju inimesi kella 5 ajal oli otsustanud jõusaali minna! Nii et tegin oma soojendusringid hoopiski staadionil, värskes õhus. Jõusaali oli vaja tagasi minna vaid jõutõmmet tegema, ja võite ette kujutada, mis näoga need poisid mind seal vaatasid.. Oi, tüdrukutest muidugi rääkimata.

Neljapäeva õhtul hiljem ootas mind veel tennisetrenn. Jah, tennis! Kõlab muidugi taaskord täiesti uskumatult, aga siin on olemas selline kursus, nagu tennis algajatele vms. Ma olen küll 4 aastat mänginud, aga kahjuks ainult omaalgatuslikult - trenni olen sattunud ühe korra (ja siinkohal suur aitäh Monikale!). Nii et algajate trenn võib mulle küll natuke lahjaks jääda (minu jalgade töö pidi päris okei olema), aga samas on mul vaja õppida ikkagi õigesti lööma ja servima. Treeningud hakkavad toimuma neljapäeviti 20.00-22.00, treener räägib loomulikult hiina keeles, aga õnneks (!) saab aru ka inglise keelest ning suudab isegi veidi vastu rääkida. Minu sattumine sinna oli muidugi puhas Lynn'i töö (ja tõesti, ma ei suuda teda vist ära tänada, kui palju ta minu heaks siin juba teinud on.. Hämmastav lihtsalt!), kes kontakteerus treeneriga ning sai mind sokutatud sellesse gruppi. Parim oli asja juures see, et gruppi kuulus ka üks neiu, kellele üks pilk minu näkku ütles kohe ära, et ega ma sellest hiinakeelsest jutust ikka mõhkugi aru ei saa, ning ta suutis suurepäraselt mulle kõik olulisemad asjad ära tõlkida. Näiteks, et tunde on kokku 18, aga kohal peab olema 12-s (et ainet läbi saada). Ühe tunni tasu on 40 NTD-d, kuna treener ei tööta meie ülikoolis, vaid hoopis kusagil mujal (hallooo! 40 NTD-d on umbes 1 EUR. 1 EURi eest tennisetunnid?! Mida head ma olen küll teinud, et mulle sellised võimalused sülle langevad? Uskumatu lihtsalt!!). Lisaks kuulub kursuse juurde ka kirjalik test - hiina keeles. Millest hilisemal konsulteerimisel treeneriga selgus, et mul pole vaja seda teha, kuna ma nii ilmselgelt põruksin kohe (tennis ja hiina keeles, no ma ei tea. Ma ei suuda isegi mitte poest piima osta ilma sõnastikku appi võtmata!).

Ainekava lahti räägitud, oligi kõik. Ei mingit higistamist, ja ma olin juba nii prepared :D. Panin kohe uue tenniseseeliku selga ja puha.. Aga mis siis ikka. Tegelikult olin treenerit ja teisi õpilasi oodates isegi natuke sooja teinud, et ikka valmis olla. Siis kui mina väljakule jõudsin (Lynn palus mul seal oodata, õpetaja tuli teistega koos vist spordihoonest - aga ma tõenäoliselt poleks suutnud neid seal üles leida, nii et lihtsam oli mind väljakule saata), oli seal üks kutt, kes harjutas servi. Kahe palliga, vaeseke.. enamus ajast kõndis ta lihtsalt ühelt väljaku poolelt teisele. Kuna ma seal juba tükk aega seisin, ja eriti midagi ei teinud, pakkus ta mulle lõpuks reketit, et mängime natuke (tal oli neid seal 2 tk). Mina siis üritasin seletada inglise keeles, millest tema eriti aru ei saanud, et meil hakkab siin tund, ja treener peaks kohe tulema.. Noh, ja nii kui hundist räägid, nii läks ka. Ehk et me ei jõudnud oma mänguga küll kuhugi, aga selle eest teretame nüüd iga kord kui kuskil nägema juhtume. See on tore, ja ühtlasi tõendab veelkord, et siinsed inimesed on küll veidi tagasihoidlikud, aga väga abivalmis ja sõbralikud. Eriti minusuguste väga-väga välismaalaste vastu ;)

Reede õhtul otsustasin samuti tunnikese jooksule pühendada - olin nädalast tegelikult ikka täitsa läbi, ja sellele eriti aitas kaasa reedene hiina keele tund. Õpetaja, Yang laoshi rääkis vaid hiina keeles (kui again! välja arvata), ning lasi meil viimase tunni ajal dialooge teha. Selleks ajaks olin mina küll juba täiesti surnud uue info omandamisest, lisaks hakkas kõht tühjaks minema, pea valutama (kohvi ja jahedama õhu puudumisest - seal ruumis oli nii palav!).. ning minu dialoogipartner üritas mingeid keerulisemaid küsimusi mu käest küsida, millest ma polnud elu sees kuulnudki! Ausõna, hiina keel on siin minu kõige raskem aine ning ma tõepoolest väga tahan edasi areneda.. aga see on natuke demotiveeriv, kui me nii kiiresti tunnis kõik teeme, ja seletusi vaid hiina keeles saame. Lisaks saavad ülejäänud minu grupis kokku 3 korda nädalas, aga teisipäeva hommikune tund mulle ei sobi - samal ajal on mu kõige huvitavam GMBA aine, nii et ma keeldun sealt ära tulemast! Seda enam on see keeleõpe minu jaoks hirmraske. Pean rohkem oma mentorit Yu-han'i keelitama, et ta viitsiks minuga dialooge harrastada! ;)

Igal juhul, reede õhtu leidis mind taas jooksurajalt, ja seda vahemikus 21.00-22.00. Üritasin seekord ka oma ringe loendada, ning ma usun, et sörkisin 15 ringi (võib-olla ka veidi rohkem - igatahes, kuna lugemine läks vahepeal veidi sassi, otsustasin olla pigem pessimistlikum oma ringide loendamises), lisaks kõndisin paar tükki soojenduseks ja maha jahtumiseks. Huvitav, kui pikk üks staadioniring üldse on? Mingi 400m? Selle järgi saaks täitsa edukalt mu tempot arvestada..

Aega läks ka seekord kuskil 50 minutit. Lõpus premeerisin end ka veel kätekõverdustega (4x6tk), mille peale kohalikud tüdrukud, kes seal lähedal istusid, vaatasid mind taaskord nagu tõelist hullu. Tuttavaid nägusid nägin ka - raja ääres istusid minu paar minu GMBA kursakaaslast, kes mulle lehvitasid, ning tenniseväljakute juures nägin seda tuttavat poissi, kes mulle neljapäeval reketit oli pakkunud, mängimas ühe väikese tüdrukuga. Ja ta tõesti lõbustas toda pisikest terve aja, kui mina oma trenni tegin, hämmastav! Ja samas oli nii nunnu vaadata, kuidas nad seal kahekesi jooksid ja üksteist taga ajasid :). Vahepeal sörkis minust mööda teine meie kursusel õppiv aafrika kutt, kelle tempo oli natuke muljetavaldavam kui Amoni oma. Ja kusjuures, ta tegi seda veel täiesti paljajalu.. Kui ta lõpus paar ringi kõndis, siis võtsin ma ka tempot maha, et küsida, kas ta ongi paljajalu jooksnud kogu aeg - tuleb välja, et jah. Ning et ta harrastab siin jooksmist iga jumala päev, kuskil tunnikese. Wow, aga kõlas ikkagi rohkem Aafrika moodi nüüd! ;)

Täna õhtul on mul plaan samuti end jooksurajale vedada - kuna õhtud on siin minu jaoks täiesti ideaalse kliimaga, siis saan sellest kõvasti kasu lõigata. Ning arendada oma südame-veresoonkonda, vastupidavust, ja lisaks tekitada endale hämmastavalt hea une (ning seda üksinda - harjusin vahepeal juba täitsa ära, et ei saanud enam omaette voodis laiutada :D). Pean ainult ette vaatama, et endale liiga ei tee, kiusatus jooksma või jõusaali minna on kogu aeg nii suur! Tegelikult tahaksin ka täna hoopis spordihoonesse trenni tegema minna, jalgade trenni pole sel nädalal veel olnud, aga mul on kahtlane tunne, et jõusaal on suletud nädalavahetuseti. Igal juhul võin minna vaatama, kuidas olukord on - siis saan selle baasilt endale järgnevateks nädalateks natuke konkreetsema plaani paika panna ka.

Oh, ja mul on jäänud rääkimata, et minust võib saada Chinese Martial Arts student club värske liige! Juba esimene kord, kui tee Lynn'i kontorisse jalge alla võtsin, küsisin ta käest taekwondo kohta - kuna tegemist on Taiwanis tõeliselt popi spordialaga, siis tõenäoliselt saab ju meie ülikoolis ka vastavaid tunde võtta? Lynn ei teadnud sellest küll midagi, aga ta hankis mulle kontakti, kelle kaudu saaksin selle klubi tegemistes kaasa teha - jällegi, ma ei oska teda ära kiita! Ning reedel võttiski minuga ühendust Archer, kes minu suureks rõõmuks räägib täiesti korralikku inglise keelt (ning õpib muuseas ka saksa keelt, pluss on kõigele lisaks Euroopas käinud. WOW!) ja oli väga vaimustuses, et ma ise tahan võitluskunste õppida. Tema tegelevat sellega juba vastavalt 5 aastat - taekwondo, ning 4 aastat - martial arts. Mis vahe neil täpselt on, kuulen ilmselt homme, esmaspäeval, kui meil on esimene kokkusaamine - kell 7. Tema käest sain taaskord kinnitust oma mammutiteooriale (ma olen siin nii hirmus eriline, ja kohalikega tüdrukutega võrreldes nii suur, et sarnanen sellele iidsele suurele loomale): nimelt Archer juba teadis mind väga hästi, oli näinud mind jooksurajal ning tenniseväljakul. Ausõna, tema info minu kohta oli lihtsalt nii hämmastav, et ma natuke ehmatasin äragi - kas tegemist on stalker'iga? Loodetavasti on põhjuseks ikka ainult minu totaalselt teistmoodi Euroopa välimus..

Nii et treeningplaan on tihe, kliima õhtuti suurepärane - kui nüüd vaid energiat jätkuks! :)

Esimene koolinädal

Uskumatu, aga homme saab mul siin oldud juba nädal aega. Hämmastav, kui kiirelt aeg lendab! Esimene koolinädal on ka juba oma keskpunkti saavutanud, ning ma olen jõudnud juba kolme majandusloengusse ning esimesse hiina keele tundi. Igal juhul on elu äärmiselt põnev!

Esimene hiina keele tund algas esmaspäeval kell 9.10. Meid on grupis hästi vähe, kokku 6 inimest. 2 neist on pärit Jaapanist (ja too kutt minu arvates ei räägi üldse inglise keelt, ma ei saa üldse aru, kuidas ta hakkama saab? Ei inglise ega hiina keelt, veelgi hämmastavam..), 1 oli vist Vietnamist (ja tema ei suhtle eriti ka inglise keeles) ning siis 2 kanadalast. Kanada kutid on päris vanad võrreldes ülejäänutega, kes näevad välja nagu värskelt 20 saanud (mina kaasa arvatud), ning õpivad siin vaid hiina keelt. Üks neist hakkab abielluma taiwanlannaga, ja kuna tolle perekonnaliikmed inglise keelest aru ei saa, siis on tal vaja kiirkursust enne pulmi. Teine on maailmarändur ja järgmisena plaanib minna Jaapanisse edasi. Tõepoolest, Issanda loomaaed on ikka kirju, ja siin on meeletult selliseid naljakaid tüüpe.. kuidas nad küll kõik Taiwani kokku sattunud on? :)

Tund oli täitsa asjalik, kordasime üle kõikide häälikute hääldused, ning oleme nüüd võimelised ükskõik mida pinyin'is kirja pandut lugema (pinyin on hiina keele õppimise lihtsustamiseks mõeldud süsteem - kõik characterid (hieroglüüfid) on kirjutatud ladina tähtedega lahti). Samuti võtsime läbi numbrid (selles olid kõik õpilased hirmus tublid, aga me vaatasime läbi vaid numbrid 1-99 ka, seal pole midagi keerulist. Isegi minu jaoks!) ning esimesed laused - kuidas on Su nimi, minu nimi on ..., mis rahvusest Sa pärit oled, ja kes on Kanada rahvusest? Järgmisel korral saame juba teha testi, kui õpetaja (Zhang laoshi) ütleb meile sõnu, ning meie kirjutame kõik characterites üles. Minu jaoks jäi veidi segaseks see, et selle õpetajaga kohtume vaid esmaspäeviti. Sama nimega kursus on aga ka neljapäeva hommikul (mul on samal aja Productions and Operations Management) ning samuti reedel. Kas need on siis sama asja õpetavad kursused või täiendavad nad kuidagi teineteist? Tuleb reedel välja uurida.

Esimeseks majandusaineks oli mul Entrepreunership and Innovation. Üllatav oli see, et tunni algusajaks oli kohal nii 5-6 inimest - aga esimese 15 minuti jooksul lisandusid veel mõned. Kokku sai meid vist 11. Hiljem tuli välja kohalike õpilaste jutust, et kuna on esimene nädal, siis mõned veel puhkavad - ehk et süsteem toimib täiesti vastupidiselt Eesti omale, kus esimesel nädalal on võimatu parkimiskohta leida, kuna KÕIK on kooli tulnud, kuid peale kolmandat-neljandat nädalat tekib klassiruumidesse järsku palju rohkem õhku, sest osa rahvast on juba alla andnud (ja kavatseb järgmisena kohale ilmuda eksami toimumise päeval). Aine juurde  tagasi tulles - õppejõud on taiwanlane, ning rääkis väga aeglaselt inglise keelt. Algul pani ta kas iga lause või iga sõna lõppu "okay", nii et tekst nägi välja järgmine:
"Well, hello! Okay."
"Today it is.. okay. Our first lecture. Okay."
"We are.. okay. Going to talk about.. Okay. Entrepreunership! Okay."
Hiljem asendus see sõnaga "yeah". Nii edasi läksime järgmiselt:
"As our topic.. yeah. Is entrepreunership, yeah. Then who wants to become an entrepreuner? Yeah?"

Tegelikult polnud ainel eriti häda midagi, kui Sa suutsid kõik "okay"'d ja "yeah"d sealt välja jätta. Õppejõud ise oli täitsa vaimustuses oma teemast, ning tegelikult rääkis väga arusaadavalt ja lihtsalt kõik põhiasjad ära. Eksamit pole, aga selle asemel on grupitööna vaja koostada presentatsioone, samuti on vaja diskussioone tekitada, ning lõputööna peab igaüks esitama mõne eduloo. Suurepärane võimalus Skype ja Eesti promomiseks, eks? :)

Peale kooli läksin ja tellisin endale ära uued prillid. Sain mitme positiivse üllatuse osaliseks - kõigepealt, prillid maksid 2800 TWD-d, ehk alla 75 euro. Siis, kätte pidin nad saama täpselt 24h pärast, mitte 2 nädala pärast nagu Eestis! Ning kolmandaks, müüja oli absoluutselt hiinakeelne ja me saime hakkama! Jah, minu sõnavara, mida kasutada sain koosnes "hen hao"-st (väga hästi), pearaputamisest, kui midagi ei meeldinud ja siis muidugi tere-head-aega'st. Aga ikkagi! Hea tunne oli proovida kasvõi hiina keeles suhelda! :)

Õhtupoolikul (peale seda, kui olin suutnud siin oma esimese masinatäie - või nojah, -täie on muidugi hästi öeldud, mul ei ole nii palju riideidki! - pesu ära pesta) helistas Amy, kes tahtis mind vedada oma toanaabriga sulgpalli mängima. Ohsaa, sulgpall ja tennis on ikka täitsa erinevad asjad, ja minu oskused nüüd nii külluslikud ka ei ole, et kusagil väljakul kohe mängima hakata! Nii et see jäi ära, aga kuna vahepeal jõudis välja tulla, et sel nädalal on kõik spordirajatised tasuta (nö tutvumisperiood), siis oli avatud ka täiesti värske spordihoone koos täiesti uue jõusaaliga (minupoolsed vaimustushüüded!). Nii et otsustasin hoopis individuaalse trenni kasuks, ning sain esimest korda siinoldud aja jooksul trenni! SUPER!

Jõusaalis, nii nagu arvata oligi, treenisime mina ja poisid. Algul ei olnud selles midagi eriti imelikku, kuna mina tegin sooja jooksulindil (ning mõni üksik neiu oli ka jalgratta peale ära eksinud). Peale 25 minutit jooksu (mille lõpus ma konkreetselt tilkusin - olete kunagi trenni teinud ligi 30 kraadises palavuses, kus õhk on meie mõistes tavapärasest niiskem? Ei? No, siinne kliima kujutab endast midagi sellist, et niipea kui astud välja konditsioneeritud ruumist, siis hakkad Sa kohe higistama. Eriti kui on päevane aeg, ning väljas pole pilvi, mis päikest varjutaksid. Ja nüüd kujutage ette kui palju on vaja, et siin joostes higi lahti tuleks.. Mitte eriti palju!) mõtlesin siis ikkagi ka midagi masinatel teha, kui ma juba jõusaali tulnud olin. Valisin esimeseks seljaharjutuse plokil, ning need poisid tõesti vaatasid mind veidi imelikult (keegi teine tüdrukutest ei julgenud peale kardiomasinate midagi muud puudutada). Aga kui ma läksin ja võtsin hantlid kätte, et nendega õlgadele ja kätele veidi trenni saada - ohhoo! Osa neist jätsid konkreetselt trenni katki, et vaadata, mida see hull eurooplane nüüd teha plaanib. Eks ma ju näen siin tiba kummaline välja ning võrdlus mammutiga on täiesti asjakohane - suurem kui teised (eriti, mis tüdrukutesse puutub), siin absoluutselt väljasuremisohus ning välimuselt ka äärmiselt haruldane nähtus. Nii et minul oli küll terve trenn raske naeru tagasi hoida :)

Trenni lõpuks tegin 2 ringi ka ühika ees oleval staadionil, ning venitasin veidi. Kuna kliima on niivõrd teistsugune (Eestis olen sel suvel vaid jooksu teinud, ning sedagi tavaliselt umbes 20 kraadise temperatuuriga), siis tundsin, kuidas energiast olin end küll väga tühjaks teinud. Magama oli õhtul juba parem jääda, kuna väsimus võttis ruttu võimust (muidu on mul siin magamisega veidi raskusi olnud, ja sellele aitab kaasa kõva madrats, liiga kõrge padi, konditsioneer ning harjumatus üksinda magada).

Teisipäeval ootas mind ees lausa 2 majandusloengut. Esimene neist oli International Financial Institutions, mida luges USA-st pärit professor. Kui hea oli kuulata loengut õiges inglise keeles, selles korralikus! Ning see oli tõeliselt asjalik ka. Kõigepealt tehti tutvustamisring, ning selle käigus avastasime, et kõige rohkem on esindatud vietnamlased, taiwanlasi oli vaid 3 (nemad olid ka eilses ettevõtluse aines, nii et juba tuttavad näod!), siis oli paar aafriklast, üks tüüp San Franciscost, ning mulle juba tuttavad prantslanna ja tšehh. Tore oli see, et paljud olid juba mitu aastat töötanud enne kui siia jõudsid, ning diskussiooni arendamine ei tundunud olevat väga raske. Õppejõud aitas sellele muidugi kaasa ka, ning püüdis kommenteerida kõikide enesetutvustusi. Nii mõnigi sai endale hüüdnime - näiteks mind ristiti kohe töö järgi keskpankuriks ning hiljem, kui loengu osas keskpankadest juttu tuli, siis vaatas ta kohe mulle otsa ja küsis mõne asjassepuutuva küsimuse. Igal juhul, ma olin absoluutses vaimustuses huvitavast loengust, ning sellest, kui lihtne on siin luua õppimiseks nii hea õhkkond. Kahju, et Eestis pole palju häid lektoreid, kes sama suudaksid - õppimine oleks siis tõeline lust ja lillepidu!

Minu vaimustust kahandas aga pärastlõunane aine Strategic Management (ausõna, selle võtsin ma ka ainult seetõttu, et saan selle asendada oma TTÜ õppekavas oleva strateegilise juhtimise ainega). Õppejõud oli kohalik mees, ning kuigi ta vabandas ette ja taha, et pole terve suvi otsa inglise keeles rääkinud, ning on veidi roostes, siis minu arvates pettis ta rohkem iseennast. Lugematud mõttepausid ja "ee.."d tema kõnes jätsid pigem mulje, et tema inglise keel on rohkem algaja tasemel, kui lihtsalt roostes. Kahjuks ei saanud ta väga hästi ka meie küsimustest aru, enne kui me kätega vehkima ei olnud hakanud. Hämmastav! Igatahes, ka selles aines ei ole eksamit (sest õpilaste inglise keele tasemed on ju erinevad, seetõttu ei korralda ta eksamit - minu arvates tuleks seda mõista pigem nii, et ta ise ei saaks meie vastustest lihtsalt aru), aga selle eest peame tegema 2 presentatsiooni grupitööna. Aa, nii selles kui ka ettevõtluse aines annab 30% hindest juba ainuüksi kohalkäimine - samas, hinde kättesaamiseks tuleb aine läbida 70% mahus.

Õhtut sisustasin shopinguga - kuna meil on nüüd külmkapp ühikatoas, siis oli ju vaja sinna sisse midagi osta ka. Nii et võtsin ette ja käisin Yellow Marketis, mis on kohalike üliõpilaste seas kõige popim koht. See oli täiesti eraldi kogemus - olete kunagi proovinud leida piima, kui kõikide jookide sildid on vaid hiinakeelsed? Ning pooled nendest jookidest võivad olla piimapakendi moodi pudelisse pakendatud külmad teed? Hah, lõpuks võtsin ühe müüjanna rajalt maha, et ta mulle näitaks, milline neist ikkagi piim on - ning loomulikult ei saanud ta aru, mis asi võiks olla "milk". Ega's midagi, sõnaraamat lahti ning "niunai" leidis ta palju paremini üles :D. Seevastu mina ei suutnud aga edasi leida kusagilt müslit (mille jaoks ma seda piima just tahtsingi) - müügil oli vaid erinevaid Cornflakes krõbinaid (tohutu süsivesikute sisaldusega, ehk siis natuke vastuvõetamatud). Ehk et harjumuspärasest hommikusöögist ei paistnud küll midagi välja tulevat. Seevastu leidsin veel neid nö kiirpudru moodi sööke - siin müüakse suuri pakke, mis sisaldavad 25 väikest kiirpudru pakikest. Sinna valad vee peale ning ongi hommikusöök! Tai tüdruk rääkis, et paljud kohalikud söövad seda hommikul. Nojah, sulandun ka siis seltskonda.. Nüüd on mul kahte erinevate putru isegi - üks on magusam ja maitseb nagu kakao, millele on natuke pähkleid juurde pandud ning teine on viiest erinevast oasordist tehtud ja sisaldab ka natuke mingi krõbina moodi asju. Kõige hullem ei olegi, aga kõhu teeb küll kiiresti tühjaks tagasi.

Ikkagi ma usun, et need pudrud on parem variant kui koolisöökla hommikusöök. Eile hommikul võtsin end kokku ja kobisin sinna.. et avastada, kuidas nad ei paku isegi külma kohvi, soojast rääkimata! Ning söögi osa täidavad kaasaostetavad pakikesed kas siis sushi, mingi nuudlisöögi või mingi taolise toiduga, mis maitses nagu väga-väga paks pannkook. Ma valisin viimase (ausõna, nuudleid ma hommikusöögiks küll sööma ei hakka!), ning võtsin sinna kõrvale kõige tumedama joogi, mille leidsin (ning mis muidugi osutus teeks, mitte kohviks, hurraa!). "Pannkoogid" maitsesid tohutult rasvaselt, ning tegid kõhu tühjaks juba peale teist loenguosa (ehk et sõin 8.30 ja kell 11 hakkas kõht korisema), tee oli liiga magus mulle, kes ma suhkrut selliste jookide sisse ei pane. Ehk mõistlikum on ise oma hommikusöögi eest hoolitseda! Aa, kõigele lisaks, maksin ma selle eest 30 raha, mis on samapalju, kui mõni mu õhtusöök (sisaldab juurikaid, liha ja riisi). Uskumatu!

Täna on mul koolist vaba päev, ning ma olen olnud juba uskumatult tubli ja ette võtnud oma magistritöö kavandi. Kuna vaba aega kipub olema liigagi palju, siis on kasulik see aeg täita tegevustega, mille jaoks Eestis mul aega üldse olema ei kipu (või kui aega on, siis motivatsiooni mitte). Peale lõunat on mul plaan külastada taaskord Tainani, et saada immigration office'st kohalik ID number ja selle alusel avada pangakonto ning osta SIM-kaart telefonile. Elu hakkab jumet võtma juba :)

Lõpuks ometi randa

Laupäev endaga ilmamuutust ei toonud (mitte et ma seda arvanudki oleksin..), ja tõesti on imelik lugeda Eestist tulnud kirjadest, kuidas seal on külm ja vastik. Ning sajab suhteliselt tihedalt. Brr.. Siin on jällegi teine äärmus, palav ja niiske. Kohalike jutu järgi pidi see muutuma, ja varsti-varsti läheb külmaks. See tähendab temperatuur langeb umbes 25-ni, ning palun väga, minu paradiis siiski eksisteerib. :)

Hommikupoole tegin taas väikese shopingu, ning käisin ostsin endale 2 vihikut. Tuleb välja, et kuigi campus'es on hirmus väike pood kirjatarvete jaoks, on seal siiski soodsamad hinnad kui igal pool mujal. Tagasi ühikasse jõudes avastasin, et mulle oli vahepeal lisaks eelmisel päeval tekkinud pakkidele saabunud ka toanaaber (kellele need pakid kõik obviously kuulusid). Hah, ja mis kõige parem - kaasas oli ka tema meessoost sõber, mis minus tekitas täitsa suure üllatuse. Siin ühikas on ju väga ranged reeglid, kes kuhu astuda ja istuda võib ning muidugi ei tohi ükski mees siia tulla - aga tuleb välja, et kuna tegemist oli suure kolimise nädalavahetusega, siis olid uksed kõikidele lahti. Minu toanaaber ise on Taiwanist pärit, ning inglise keelt eriti ei räägi. Tema nimi on midagi sellist nagu Yen Huan - ma pole kirjapildis muidugi kindel. Nii et meil saab siin tore olema! ;)

Kella 2-st sain kokku oma Taist pärit sõpradega - Amy, Jobi ja Yongiga. Yong, kes kipub olema selline väga kiirelt vaheldust otsiv tüüp, oli endale hankinud kohtumise 14.15-ks ning me siis läksime ka kaasa - ta tahab endale rollerit osta (juba!). Müüjaks osutus väike Vietnami tüdruk, kes juba lõpetanud on (ja kes jällegi nägi välja nagu värskelt 18 saanud!). Roller ise polnud just parimas seisukorras - aga nagu Amy ütles, mida Sa ikka second-hand rollerist ootad! Aga sellegipoolest tegi Yong sellega mingi ringi, mis võttis tal kokkuvõttes päris palju aega.. Meie igal juhul kahtlustasime kohe, et ta kas eksis ära või võeti politsei poolt vahele, kuna ta kiivrit ei kandnud.

Seejärel saatis Amy meid rongijaama ära (ta ise otsustas mitte kaasa tulla ikkagi, nii et läksime vaid mina ja poisid), ning õpetas, kuidas pileteid osta ning mida nendega tegema peab. Sihtpunktiks Tainan, lähedal asuv suuruselt viies linn Taiwanis. Ühtlasi ka kunagine pealinn - mis on ka põhjuseks, miks seal on tohutult palju templeid (kõik vaatamisväärsused minu arvates vaid templid olidki). Ühe peatuse kaugusel asuvas main station'is oli ka turistiinfopunkt, kust saime vajalikku teavet randa mineku kohta, ning linna kaardid. Otsustasimegi kõigepealt minna randa (esialgne plaan oli ka rand), aga kuna sinna viis buss nr. 88, mis osutus ühtlasi ka väikest tuuri tegevaks bussiliiniks, siis nägime vist ka kõik peamised vaatamisväärsused ära. Igal juhul ei sõitnud me randa otse, vaid tohutu ringiga - ning peale tunniajast sõitu jõudsime lõpuks ka kohale.

Rand nägi välja niisugune nagu nad tavaliselt kipuvad olema - aga väikeste eranditega. Liiv oli tumehalli-musta värvusega (mitte kollakasvalge nagu Eestis), ning vesi väga must ja kindlasti mitte ujumiseks mõeldud (seda arvamust kinnitasid ka sildid randa sisenemisel). Rannas leidus ka igasugu karpe (minu lemmikud!), mis olid totaalselt teise kujuga kui igal pool mujal nähtud. Õnneks oli seal ka õhku, ja veidi isegi tuult. Mis oli ka põhjuseks, miks kohalikud seal oma tuulelohesid lennutada said. Yong leidis kiiresti ühe kohaliku tüübi, kes andis talle oma lohet proovida, nii et ka poistel oli lõbu laialt, kui mina oma karpe korjasin. Jalgupidi käisin vees ka (no kuidas Sa saad minna vee äärde ja vett mitte proovida?), millest annavad tunnustust tehtud pildid. Aadress: https://plus.google.com/u/0/photos/106559377401532092764/albums

Kuna ranna nimi oli Golden Sunset beach, otsustasime muidugi ka loojangu ära oodata ja nautida seda mingi kivist ehitise otsas, mis eraldas väikese sopi ülejäänud veekogust, mõeldud karpide kasvanduseks. Kuigi Tai poisid olid absoluutselt vaimustuses päikeseloojangu ilust, siis tõesti, mina seal küll midagi väga erilist ei näinud. Loojangud Hiiumaal Haldi tipus on ikkagi klass omaette.. Näitasin telefonist Jobile ka pilte, mis mul veel alles olid (muinastulede ööst), ning kõik, mis tema suutis nende peale öelda, oli samuti wow... Nii et ei midagi erilist. Aga ikkagi oli mul nii hea meel, et nägin lõpuks ära ookeani, ning eks see soolane õhk ja tuul olid mulle ka kuidagi kodusemad, kui lõputu leitsak.

Päike loojus juba kella 6 ajal ära, ning meie jõudsime ilusti 18.30 bussi peale. Linnas olid tohutud ummikud (kuigi oli laupäev), ning rahvast lihtsalt meeletult. Lubatud 40 minutilise sõidu asemel loksusime bussis nii 1,5h. Õnneks oli Jobi kõrval väga huvitav istuda - arutasime Eesti ja Tai erinevusi. Tema kodulinnaks on Bhuket, mis on ka tuntud turistisihtkoht, ja sarnaneb samuti paradiisiga. Kliima poolest eriti :). Naljakas oli see, et kuigi Yong on väga vaba suhtleja, siis Job alguses ei  tahtnud üldse midagi inglise keeles öelda (tal ju lihtsam ka, kui saab tai keelt kasutada). Õnneks sai ta oma häbelikkusest võitu ja jutustasime ikka päris pikalt teel randa ja tagasi. Ta on tegelenud veidi ka fotograafiaga, ning oskas natuke mulle soovitada, millist kaamerat ma vaadata võiksin (mul on nimelt ilus plaan osta endale natuke korralikum aparaat siit, kus hinnad on nagunii odavamad kui Euroopas).

Kui bussisõit lõpuks peajaamas lõppes, võtsime suuna shopingutänavate poole. Esialgu otsisime lihtsalt midagi süüa.. Ja komistasime sellise nö väljaku otsa, kus oli palju erinevaid putkasid eri toitudega, ümbritsetud väikeste lauakestega. Enamus tekstist oli muidugi hiinakeelne.. Aga mul õnnestus leida koht, kus sai tellida risotot (Euroopa toit, jeii!). Poisid tellisid endale hot pot sööki - st Sulle antakse korv, ja Sa ise saad valida, mida Sa sinna oma söögi sisse tahad. Peale seda, kui oled korvi hea ja paremaga täis laadinud (kõik kraam on toores), pannakse see keeva vee sisse, kus ta pehmeks läheb, ning tulemuseks on vägagi hiinapärane söök. Job ei teanud enne, et kui ta ka nuudleid tahab, tuleb need samuti sinna korvikesse panna (tavaliselt tellitakse sööki nii, et valid ära juurikad ja liha - ning riisi saad lõpus juurde. Või nuudlid.) - nii et ta sai lihtsalt juurikatest ja lihast koosneva söögi. :)

Kõhud täis, vaatasime veidi ka poodidesse. Kõige kauem peatusime muidugi elektroonikapoes (Jobil oli vaja hard-diski lugejat ning mina muidugi vahtisin oma kaameraid), kus sain ka esialgse arusaama kohalikust hinnaklassist. Muidugi on hinnad madalamad kui Euroopas, kuid tehnikale iseloomulikult on tegemist ikkagi suhteliselt kallite vidinatega. Näiteks minu Pentax K-01 kaamera maksis 21 900 (ehk ligi 550 EURi), ning kõik sarnased kaamerad olid ka taolises hinnaklassis. Ehk et mul ongi dilemma, kas ikka osta endale hea kaamera, mis jääb oma klassi poolest kuhugi kompaktkaamera ja peegelkaamera vahepeale.. või siis osta lihtsalt mõni korralikum kompaktkaamera. Ühest küljest ei tahaks ma, et see väga raske oleks kaalu poolest (nendel hübriididel saab objektiivi vahetada, ja kuna objektiiv kaalub tavaliselt palju, siis on kohe kaalu ka juures), aga häid pilte võiks ikkagi teha. Ja samas, oskusi mul ju ka väga pole.. Eks ma siis mõtlen ja vaatan.

Tehnika üleüldsiselt on muidugi odavam - vaatasin ka läpakaid ja keskmine hinnatase oli kuskil 700 EURI juures vist. Kaasaskantavad kõvakettad (500GB) algasid hinnast 1799 (ehk 45 EURi), 1 TB suurused olid vist 2800 TWD (70 EURi). MP3 pleiereid leidus ka kolmekohaliste hindadega (st alla 25 EURi).

Peale tehnikapoodi jalutasime edasi, ning naiste riiete poe juures (peale Jobi kommentaari, et nagunii ma ei pruugi siit eriti midagi saada, kuna taiwanlannad on lihtsalt palju-palju väiksemad kui mina - wow, tal on muidugi õigus, aga eks ma naissoost isendina selliseid kommentaare väga kuulda ju ei taha..) tegime väga lühikese peatuse ja ma teatasin kohe, et tulen siia üksi tagasi, muidu nad lihtsalt sureksid, kui mina siin shoppama kukuksin. Job üritas küll vastu vaielda (eiei, me võime oodata, pole üldse probleemi!), aga Yongile sobis selline lahendus väga hästi. Järgmine pikem peatus oli kotipood - Yong vajas uut seljakotti ja meil Jobiga oli ka huvitav uurida, palju maksid läpaka- ja fotokakotid.

Tagasi ühikasse jõudsime kuskil 11 ajal, ning trepi peal maja ees ootas meid Amy koos vastuvõtulauas töötava poisiga, kes ka mind neljapäeva õhtul sisse chekkis. Amy oli väga rõõmus meid elusana nähes - samas oli ta ka väga üllatunud, et meil nii pikalt läks (kella 2-st 23-ni). Natuke jutustasime oma seiklustest linnas, ning leppisime kokku, et night market'it avastama läheme neljapäeval. Amyl oli õnnestunud saada ka paar sõpra nõusse, nii et saame minna jalgratastega (kuskil 20-30 minutit sõitu, ja veelgi parem - natuke sporti vahelduseks!!). Samuti kutsus ta mind kaasa täna õhtuks teise ülikooli juurde õhtust sööma. Tore :)

Nüüd lähen ja üritan veelkord natuke shopingut teha - homsest algab juba kool ja tenniseseelikuga pole ehk kõige sobilikum igal pool ringi joosta. Lisaks, tahan ma tohutult osta endale mingi puuviljavaru - neil on siin ju nii palju selliseid vilju, mida ma pole uneski näha osanud.. Näiteks Taist pärit durian, või hiina keele õpikus tutvustatud banaanimaitselised õunad. Nämm-nämm!

Suur shopinguüritus

Lubatud järg eelmisele postitusele tuleb siit.

Niisiis, astusin peale lõunat hoopis Lynn’i poole sisse, et saada selgitusi oma õppeainete valimise jms jaoks. Nii muuseas küsisin ka lähima suure marketi kohta, kust ma võiksin saada endale mõned riided ja muud vajalikku, ning Lynn pakkus ise välja, et tal on nagunii ka lõuna aeg, ja et davai, mul on auto, ma viin sind Carrefouri! Nii siis läksimegi. Auto on siin tõeliselt mugav liiklusvahend – esiteks on Sul siis konditsioneer (siin tõeliselt vajalik, Eesti kliimas siinsega võrredes.. mitte eriti), teiseks oli mul vaja teha tõeliselt suur shoping, kuna vaja läks niivõrd paljusid asju. Saimegi kaubamajast lõpuks välja ühe suure kastitäie asjadega (jess, mul on nüüd paar t-särki, shampooni jms kraami, voodipesu, OMA rätik, ja plätud! Tossudega hakkas asi juba kontrolli alt väljuma, kuna nii-ii palav oli kogu aeg), kuid ega sellega asi ei piirdunud. Kuna meil ei õnnestunud saada sealt adapterit ja riidepuid (nad kuivatavad oma pesu riidepuude peal ja olid väga üllatunud, et Eestis sama taktikat ei kasutata), tuli meil minna ka paari järgmisesse poodi. Kõige vajaliku hankimine ja ringisõitmine võttis aega nii 2,5-3 tundi.

Liiklus oli muidugi täiesti võimatu. Täiesti suvalistes kohtades, sh ka keset teed, keerasid autod end ringi; rolleriga startides inimesed isegi ei vaevunud vaatama, kas tagant (st peateelt!) keegi tuleb või mitte.. Signaali lasti ka päris tihti (tähendus: siit tulen mina! Mitte midagi agressiivset nagu meil Eestis kipub olema – kui on signaal, on keegi väga-väga tige!), aga rohkem tähelepanu juhtimiseks.

Suur shopinguüritus lõppes sellega, et Lynn, hea inimene, tõi mind ühika ette ära. Ma ausõna poleks ette kujutanud, kuidas ma selle asjaga ISE oleksin ühele poole saanud – esiteks, ei suuda ma eriti midagi hiina keeles küsida (ja seda läks ikka aeg-ajalt vaja), teiseks tahavad need müüjad Sinuga pidevalt suhelda, pakkuda Sulle erinevaid asju (kilekotte näiteks – need siin maksavad, ja see on lausa seadusesse sätestatud) jne. Vähe sellest, ma ei tea ju kust midagi saabki! Näiteks adapterit mina üksi leida ei suutnud, kuna ükski 7-11 neid ei pakkunud, mida ma külastasin. Ning Lynnil läks ka veidi aega (ja veidi valesti parkimist ka muidugi), et lõpuks leida mingisugune koht, kus seda müüdi. Loomulikult niipea, kui me olime minu superõnnelikuks teinud (ma saan taas laadida oma telefoni ja läpakat! MA SAAN INTERNETIGA JAMADA!!) ja ühe eksemplari ära ostnud, leidsime neid terve hunniku ka järgmisest poest. Murphy, kohe näha ;)

Enne mahapudistamist käisime läbi ka Tea shopist, mida leidub natuke tihedamini kui iga nurga peal. Ning ma sain esimest korda maitsta, mis asi on bubbled tea. See kujutab endast esiteks meile harjumatult külma jooki, kuhu vist on pandud ka midagi piimasarnast (ilmselt sojapiim?), ohtralt jääd, ning põhjas on hunnik kuulikesi, mis on täpselt sama suurusega, mis juurde antud paks kõrs. Kuulikesed, mis teevadki teest bubbled tea, on maitselt nagu kummikommid – ainult et üldse mitte magusad. Ma üritasin neid vältida, kuna nad küll sobisid selle külma joogi maitsega.. aga kaua Sa ikka kummi tee kõrvale närid! Lõpuks jäi neid ikkagi tubli 5cm kiht suure topsiku põhja alles. Ja topsid on siin tõeliselt king-sized. Mõnus, mulle sobib!

Peale väikest pausi, sain lobby’s kokku Meiga, kes pole tegelikult üldse Mei, vaid hoopis midagi sarnast nagu Amy. Jumal tänatud Facebooki eest, ta pärisnimi on Amornrat. Lisaks liitusid meiega ka Yong ja Job, mõlemad samuti pärit Taist (saabusid samuti eile õhtul). Läksime kõigepealt sööma  ühika kohvikusse, mis osutus väga mõnusaks ja äärmiselt odavaks kohaks. Sain oma paneeritud lihatüki, hunniku spargli, mingi kartuli-porgani miksi ja riisi 35 TWD eest. Mis on alla 1 euro! Hämmastav! Ning see kõik oli väga maitsev – hah, aga millist vaeva tuleb näha, kui Sul on söömiseks ainult PULGAD! Mulle ausõna üldse ei meenunudki see fakt.. Niisiis, tuli asuda harjutama. Esimene pilk pulkadele ja riisile võttis küll sõnatuks. Kuidas seda pudi peaks üldse endale suhu organiseerima? Võimatu!

Tuleb välja, et polegi – riis on siin natuke teistsugune, ning jääb hästi kokku, nii et saad väikesed riisipätsikesed endale suhu tõsta. Lihatüki tõstmine oli samuti veidi raske – aga tuleb lihtsalt pulki väga kindlalt käes hoida. Voila! Kõrvale võeti veel ka „suppi“ – see osutus lihtsalt magedaks vedelikuks, millel oli natuke mingied pea läbipaistvaid ribasid sees. Kõik. Ja seda ei sööda tegelikult mitte lusikaga, nagu meie Amyga tegime, vaid juuakse otse kausist. „You will get used to it“ – oli täiesti omal kohal.

Peale sööki läksime kohta, mida Amy hääldas nagu „Keefuu“, ja ma ei saanud eriti aru, mis asi see selline olema peaks. Seltskonna mõttes läksin muidugi kaasa.. et peale 15-20 minutilist jalutuskäiku seista sellesama Carrefouri ees, kus ma paari tundi tagasi olin tulnud oma uute plätude ja muu kraamiga. Nojah, polnud hullu, saingi veel korra läbi mõelda, äkki läheb ikkagi midagi veel vaja.. Näiteks ostsin endale kohvitassi, pakiteed (Amy ei saanud väga aru, mis asi on pakitee. „Ei, Sa pead ikka ostma teekannu ja kohvi jaoks eraldi veski ja siis veel kannu kaa..“) ning 2in1 lahustuvat kohvi. Tegelikult on neil müügil ka kohvipuru (oad olid muidugi ülekaalus), ning kui ma oma toanaabrit lõpuks kohtan, siis arutame läbi, et järsku on mõistlik meil kahepeale ka külmkapp rentida. Siis ostan endale ka normaalset kohvi (et ei peaks iga hommik mõnda tea shopi või 7-11-sse jooksma), ja piima. Ühtlasi saan siis hakata müslit sööma, jeii!

Poisid tegid poe enamvähem tühjaks – st neil oli ka vaja umbes sama kogus asju osta, nagu mina olin peale lõunat juba omandanud. Ja nad tulid ometi suure pagasiga! No igal juhul padi ja tekk olid must be, samuti ostsid nad riidepuid (ja eraldi mingi ümmardune asjandus aluspesu kuivatamiseks. Oi, mul vist läheb ka seda vaja..), ning Yong tuli väga uhkelt poest välja (teistkordselt tegelikult, me ei jaksanud enam nende tempos shopata ja ootasime neid kassade ees istudes) triikimislauaga! Hiljem muidugi selgus, et see ei maksnud praktiliselt mitte midagi, aga ega tal eriti otstarvet ka pole (aa, ja Yong on muuseas ka neljakesi ühes toas, mis teeb selle ostu eriti naljakaks – kuhu ta selle küll panna mõtleb?), kuigi ta püüdis väita, et temasugused ilusad poisid ei kannata ühtegi kortsu oma riietel. Tagasi tulime taksoga, kuna poistel oli lihtsalt nii palju asju.

Rääkisime fuajees veel juttu, ning tasapisi hakkas ka Job inglise keeles rääkima (algul tegi ta seda vaid tai keeles). Leppisime kokku, et lähme järgmine nädal mõnel tööpäeval night market’it uudistama, ning homme vaatame üle Tainanis asuva Anping ranna (mis pidi väga must olema kohalike jutu järgi, kuid siiski – ookean!). Terve hommikupoolik on mul vaba – ja ehk suudan ka jooksma minna. Ühika ees täpselt on staadion, kus on hea pehme pinnas jooksmiseks. Teisest küljest on kliima ikka väga palav. Aga eks ma pean lihtsalt harjuma! J

Igal juhul olen ma paksult rahul. Õhtul sain ka endale Interneti – ning võimalusi kinnitada kõigile, et olen elus, ja rõõmus. Kuigi algus oli natuke õudne, poleks ma mingil juhul tahtnud mitte millestki ilma jääda! 

Kõndivad (umbkeelsed) vaatamisväärsused

Pagan küll, mul pole endiselt Internetiühendust. Ja kahjuks ei ole ma nii hi-tech inimene, et suudaksin selle ise paika saada.. Tuleb kontakteeruda selle Mei’ga, aga teda pole praegu ühikas.*

Täna hommikul kella 9 ajal (olin mõelnud magada nii kaua kuni jaksan, aga panin kindluse mõttes äratuskella 11-ks) sain oma esimese telefonikõne. See oli Lynn, kes kutsus mu esimesse infotundi. See toimuvat N-majas (siin ülikoolis on majad märgistatud tähtedega, lisaks mandariinikeelsetele nimedele. Huh, keegi on minu peale ka mõelnud!). Minu „ee....“ peale hakkas ta muidugi naerma, ja ütles, et olgu, saame siis kokku minu kontori juures, L-majas, nullkorrusel, ruum number L-001. Mis kutsus esile veelgi pikema „eeee...“ ja temapoolse suurema naerupahvaku :D. Asi kulmineerus sellega, et ta helistas hiljem, et tühistada meie kohtumine võrkpalliväljaku juures, ning teavitas, et tuleb ühika fuajeesse. Nad on ikka tõeliselt vastutulelikud! Ma oleksin kindlalt kümme korda ära eksinud!

Kuna tema kõne jättis mulle tunnikese, et hankida endale hommikusöök ja käia pesemas, siis tuli end ruttu üles ajada. Sain 7-11-st mingi imeliku puuviljapiimajoogi, mis sobis hästi kokku Jassi seemneleivaga (mida ma küll teen, kui see leib kord otsa lõpeb, ma ei tea..). Vaatasin ringi ka muude hommikusöökide osas, ja vist on olemas mingit sorti müslivärki ka. Tagasi toas, tegin kiire pesu (tundub, et siin tuleb pead pesta iga päev, sest kliima on lihtsalt selline.. kleepuv. See tähendab, teeb inimesed kleepuvateks), ning silkasin alla seljas oma viimased puhtad riided. Ehk et shoppama mineku vajadus oli lihtsalt karjuv. Lisaks minule tulid alla ka 2 Tšehhi poissi, Mereck ja Daniel, kes on esimesed siinnähtud eurooplased. Peaaegu nagu naabrid – pole varem sellist kokkukuuluvustunnet tšehhidega märganudki..

Koos siirdusime N majja, ning ma rääkisin ruttu oma kurva pagasiloo ära. Esimene reageering kohalike poolt, kui nad lõpuks aru saavad, et mitte mu pagas ei kadunud ära, vaid seda ei olegi, on alati väga jahmunud nägu.. Ja et kuidas sa üldse hakkama saad? Aga elame ju vaid korra ja see lause vist lahendab probleemi ;)

N majas ootas mind lisaks ka minu mentor, buddy, või study partner Sally (alias Li Yu-han), kes osutus väga väikeseks tüdrukuks (ausõna, nad näevad tänu oma väikesele kasvule ja peenetele jäsemetele nii noored välja! Kui keegi Eestis tuleks mulle ütlema, et nad on üliõpilased, ma vist naeraksin esmalt.. ja siis nõustuksin, et võib-olla tõesti, esimese kursuse omad. Aga ei! Samal tasemel mis mina!!). Saime natuke juttu ka ajada, ning ma võin öelda, et kuigi Sally õpetab algkoolilastele inglise keelt lisaks koolis käimisele (tema eriala on ka inglise keel), siis ega ta tegelikult pooltest asjadest ikkagi aru ei saanud. Mõistlikum on end korrata ja kätega vehkida, alles siis muutub Sinupoolne tekst arusaadavamaks, minu arvates. Ja see kehtib enamikuga neist suheldes.. kui nad üleüldse inglise keelt räägivad. Hiljem, kui Lynn mind shoppama viis, ta rääkis, et kuigi taiwanlased õpivad aastaid inglise keelt, ei suuda nad seda rääkida. Jah, nad saavad ehk enamvähem aru (ja mida lihtsamalt Sa seletad, seda parem muidugi), ja kui Sa näitad neile midagi ladina tähtedega kirjutatud, siis saavad nad ka pikapeale pihta. Aga kuna haridussüsteem on eksamitepõhine, mitte inimestepõhine, siis nad lihtsalt ei oska ja ei julge Sulle midagi vastata. Mis teeb mandariini õppimise vajaduse samuti karjuvaks.

Tunnis saime siis vajalikud kontaktid ning palve igalt poolt läbi minna. Kuna nad on väga abivalmid, siis leitakse Sulle koha ka keegi, kes inglise keelt räägib. See tegelikult oli minu jaoks ka üllatav – tulin ma ju ülikooli, kus on nii palju inglise keeles õpetatavaid aineid? Koguni terved õppekavad? Ning inglise keelt täiesti vabalt räägib siiani vaid Lynn, kes on välisõpingute koordinaator. Lisaks pakuti meil teed (külma) ning ananassikooki (väikeses karbikeses. Sõin selle hiljem lõunaks ära, see oli suhteliselt magus ja pudises nagu liiv Su käte vahelt lihtsalt minema!). Saime kätte ka oma üliõpilaskaardid – üldiselt tundub, et neile meeldib igasugu kaarte Sulle jagada. Ning selle kaardi peal oli minu hiinakeelne nimi! WOW! Ma mõtlesin, et see pannakse Sulle kuidagi isikuomaduste järgi vms (vähemalt sain ma Riina jutust nii aru) ja et sobiks veidi ka Su pärisnimega, aga siin vist asjad nii ei käi. Ning minu hiinakeelne nimi kõlab nagu „Li Ann Chi“. Hieroglüüfe ma kahjuks arvutisse toksida ei oska, aga kui ma ära õpin, siis lisan selle ka siia. Või oot, kui ma saan Interneti, siis google translate peaks ka selle välja andma kuidagi J. Aa, ja tähenduse osas ei osanud Sally mind eriti aidata.

Vahepeal tegime grupipilti – välistudengite kamp, kes täna hommikul selle tunni sai, koosnes kolmest eurooplasest (st mina ja Tšehhi poisid), ning siis neljast jaapanlasest (see vist on väga tavaline, et nemad siia õppima tulevad, neile oli lausa eraldi tõlk – tundub, et inglise keelt nad eriti ei räägi. Või tegelikult, pigem ei julge rääkida), ühest Kaohsiungi (Taiwani suuruselt teine linn ilmselt) poisist (ma ei saanudki aru, kas ta oli äkki kellegi mentor või ka vahetustudeng?) ning ühest Vietnami tüdrukust, kes kõigi üllatuseks hiina keelt rääkis. Kokku pidavat olema üle 300 vahetustudengi, kuid Euroopast on väga vähe. Nii et me oleme nagu kõndivad vaatamisväärsused: mina, Mereck ja Daniel. Ja tänaval nähtud pilt kinnitab seda täiesti – väga ohtralt vaadatakse järgi! Ma tegelikult natuke kahetsen, et ma blond ei ole.. see oleks vast naljakas! :D

Sally tegi mulle seejärel campuses ekskursiooni – või tähendab, me ekslesime kahekesi kaardi järgi ringi natuke aega. Eraldi näidati muidugi ära, kus asub Starbucks – tundub olevat kuidagi mingi sümbol? Et kui Sul on siin juba Starbucks, on tegemist ikkagi maailmas tunnustatud kohaga vms. Ekslemise lõpetasime hiina keele office’i juures, kus sain vaimustushüüete osaliseks, kui tuli välja, et ma natuke juba keelt oskan (halloo, ma ei oska tegelikult ju mitte midagi? Jah, öelda, mis mu nimi on või et ma olen eestlane. Lugeda ka, kui midagi kuskil on pinyin’is kirjutatud. Kindlasti mitte suhelda!! Aga sellest piisas, et panna mind edasijõudnute rühma?!). Sealne juhataja vaatas mulle välja ka minu tundide toimumiste ajad (mul on nüüd hõivatud terve esmaspäev, teisipäev ja neljapäev ning reede hommik. Seda koos hiina keele tundidega.) ning selle järgi saime paika pandud ka hiina keele õppimise ajad. Igal juhul üks aine kestab järjest kas 9.10-12.00 või 13.50 – 16.40. See tähendab, peaaegu KOLM TUNDI! How the hell am I going to survive???

Edasi, läksin otsima oma GMBA koordinaatorit (hiljem sain imestunud pilkude osaliseks, et kuidas me selle koha küll ise üles leidsin..). Kahjuks polnud seal kedagi, kes oleks osanud mind aidata, ning kuna lõuna hakkas ka peale tulema, otsustasin midagi süüa hankida. Sain Familymart’ist salati ja külma kohvi (coffe au lait), mille ruttu ühikas nahka pistsin. Kell 1 sain kokku Mei’ga nagu planeeritud, et avastada, kuidas tema oli mõelnud, et ma tulin siia kaheks aastaks GMBA kraadi tegema ning tahtis mind ARC’i taotlema viia (ARC – Alien Resident Certificate, antakse kõikidele, kes plaanivad siia kohalikeks tulla pikemaks ajaks. Aasta vist juba sobis, aga pool aastat mitte, ning mina saan oma viisaga läbi aetud kogu perioodi aja). Igal juhul polnud mul vajadust temaga kaasa minna, ning leppisime kokku, et õhtul lähme kuhugi (ärge parem küsige, kuhu, ta küll õpib ka GMBA tasemel inglise keeles, aga ta inglise keel pole seetõttu suurepärane). Kokkusaamine täpselt kümne minuti pärast all fuajees.

Hiljem seikluste lisa!

* Kirjutatud peale lõunat.

Orienteerumismängud

MA OLEN KOHAL!!!*

See tähendab, et ma olen päriselt kohal, oma ühikatoas (jah, taaskord ühikas!), Tainanis, Lõuna-Taiwani Ülikoolis. Täiesti õiges kohas! Ja ma sain mängida orienteerumismänge ainult TERVE PÄEVA riigis, kus peaaegu keegi inglise keelt ei räägi. Hurraa! I made it!

Kõigepealt maandusin täna hommikul kell 9 Shanghais – kuhu lendasime mitu-mitu tundi (kell 20.30 alustasime Moskvast ning ajavahe on Moskvaga 4 tundi. Lennutunde kuskil 7,5h.).  Peale seda kui China Eastern Airlines personal vaatas mu passi imestunult paari minuti jagu, leidsid nad lõpuks minu kaasabil viisa üles ja jäid rahule. Väga üllatunult vaadati, kui esitasin oma member card numbri, et saada lendude eest ka ettenähtud punktid kätte.. Aga midagi nad väidetavalt siiski tegid. Eks ma hiljem kontrollin.

Seejärel oli taaskord passikontroll ning paar tundi pausi – et 12.20 startida Taipei poole. Kuna ma istumisest hakkasin juba lamatisi saama, siis võtsin lõpuks käru, laadisin kogu oma kraami, mida pole eriti palju, sinna sisse, ja jalutasin lennujaamas edasi-tagasi, et natukenegi liikuda. Muuseas, neil on tohutult panda-kaupa, nii et Monika, Sinu koht kiljuda. Seisma sain siis, kui kella järgi oli vaja väravasse minna, ning sisustasin viimased hetked Shanghais Azarenka ja Stosuri mängule kaasa elades. Kahju, et ma lõppmängu viimast tulemust ei näinud, väga tasavägine lahing oli.. Kui mind lennukile suruti, siis oli seis 5:5.

Lennukogemus Taipeisse oli üks mu elu hullemaid. Olin niigi juba veidi väsinud pidevast lennukite vahetamisest ja lennujaamades istumisest, ning nüüd oli viimane lend, ja seegi ju ainult poolteist tundi, mis seal ikka niiväga juhtuda saab.. Aga sellist turbulentsi pole mina varem kogenud. Kohati lennuk kukkus nii paari meetri võrra (ja kõik naised pardal kiljusid), ja vot see oli küll õudne. Ma ei tea, mis ime läbi see kohv mu topsist minema ei lennanud, ise pidin küll lakke hüppama.. Igal juhul ühel hetkel jõudsime ikkagi kohale. Lõpuks. Tervituseks vastas vaid tekstid characterites, kus all õnneks väikselt ka inglise keelne tõlge. Nende abil leidsin üles valuutavahetuse (ja vahetasin raha nii, et sain vastu 40 000 TWD-d. Päris hea hunnik oli ;)) ning passikontrolli välismaalastele – mille järjekord meenutas omal ajal Soome minekut.

Esimene väljumine lennujaamast sisaldas suurt pahvakut väga-väga sooja ja niisket õhku – ning pahvak ei saanud otsa. Siin ongi selline õhk, palav ja niiske. Hetkega olid kõik mu riided (haa, kui välja arvata kotis pesitsevad puhas pesu, tenniseseelik, ja üks pluus) läbimärjad. Enesetunne oli muidugi ka super –  väsinud, närviline ja nüüd veel ka higine. Kaks kotti kogu mu varandusega muutusid ka hoobilt raskemaks. Aga teha polnud midagi, alustasin bussiotsinguid.. Ning sain end smuugeldatud Taichungi viiva bussi peale 280 raha eest. Ma ei saa siiani aru, miks ma ei hakanud küsima, kuidas saada kiirrongi (HSR) peale, aga ju see palavus ning pileti ostmise keerukus lihtsalt varastasid mu entusiasmi. Hea, et minust üldse aru saadi, kui ma seal Tainan ja Tainan vehkisin.. Ma tegelikult olin eeldanud, et vähemalt lennujaamas räägitakse inglise keelt. Õnneks on inimesed siin tõesti sõbralikud, kuigi nad vehivad Sulle kätega vastu ja kohati karjuvad isegi liiga kõvasti oma Mandariini või mingit kohalikku keelt, siis lõppkokkuvõttes võtavad nad ikka Sul käe alt kinni ja näitavad Sulle näpuga ära, kuhu Sa täpselt minema pead.

Või joonistavad Sulle kaardi. Taichungis, kui ma bussi pealt maha sain (magasin muidugi oma peatuse maha ja bussijuht eraldi viis mind sinna kohale, väga armas temast), läksin kohe otsima kohta, kust saada uue bussi peale, mis mind Tainani viiks. Ning üks väike pood, kust ma vett ostsin, sealne müüja, kes veidi ka inglise keelt rääkis, talutas mind kõigepealt veidi ringi ja hiljem joonistas mulle väga ilusa kaardi. Selle abil sain lõpuks ka rongi peale (rongijaamas muuseas räägiti peaaegu juba inglise keelt!), sest bussi oleksin pidanud veel oma 4h ootama. Ja ootamisest oli mul tõesti veidi kõrini.. Nii et läksin aga rongi peale. Tegemist polnud kiirrongiga, vaid tavalisega, mis peatus iga 10 minuti tagant. Aga tõi mind kohale! Tainani! See on ju ikkagi peamine.

Väike seiklus oli ka rongis, kus teadvustatakse praegune peatus ja järgmine peatus kolmes keeles – sh inglise keeles. Ja mina kuulsin, et järgmine peatus ongi Tainan! Nii ruttu, olime vaid poolteist tundi sõitnud.. Ja pileti pealt lugesin mina välja, et peaksin jõudma alles 21.25, aga kell oli alles 20.05? Igaks juhuks uurisin oma kõrval istuvalt noormehelt, millal ma ikkagi maha pean minema ja tema suure hurraaga noogutas mulle takka, et jah-jah, järgmises! Seda kuulis aga kõrvalistuv naine, kes ütles, et ei, misasja, see peatus on midagi, mis lihtsalt kõlab Tainani moodi ja seletas peale seda pikalt ja põhjalikult, et kuula, nad ju ütlevad peatused inglise keeles ka! Jätsin ikka tõesti juhmi mulje vist. Aga taaskord, nii sõbralikud ja abivalmid! Kõik ümberkaudu istuvad inimesed jäid kohe kuulama ja vaatama, ja noogutasid nõusolevalt tolla naise jutu peale. Armas J

Aga sain maha õiges peatuses, ja väga täpselt õigel ajal, 21.25. Kohe silkasin edasi, et leida keegi, kes natu-natukenegi saaks inglise keelest aru, ja oskaks mind aidata edasi commodity train peale, mis viib Southern Taiwan University lähedale, peatus Daciao. Leidsingi mingi mehe, kes muuseas oleks vist pidanud mulle ka pileti müüma, aga kuna täpselt õige rong tuli, siis vehkis ta mind aga selle rongi peale „Mine, mine! Jookse!“ :D. Kindluse mõttes olin otsinud välja oma acceptance letter’i, kus on ka ülikooli logo peal ning tänu sellele saingi õiges peatuses maha ka (järgmine peatus kohe, aga seal ei teadvustanud neid enam keegi, isegi mitte kohalikus keeles). Järgmisena kaart ette ja ülikooli otsima! LEIDSIN!!!

Teatasin siis onule valveputkas, et olen vahetustudeng (acceptance’iga ja puha) ning onu õnneks oskas helistada mulle kohale ühe Meili-nimelise naise (ma loodan, et selline ikka oli ta nimi..), kes mind eskortis kohe ühikasse.  Tee peal selgitasin talle ka oma kurba lugu pagasiga, ning tema hakkas kohe sahmima, et saaks aga kiiresti check-in tehtud ja siis kohe shoppama! Mulle jäigi segaseks, kas siin on siis kõik poed ikkagi mingi konkreetse kellani lahti või oli mõni ka 24/7 avatud – nagu need 7-11-d näiteks. Alguses räägiti ühte juttu ja hiljem teist.. Igatahes saime kätte kaardi, mida aitas organiseerida ka üks Mei-nimeline neiu (taaskord, ma loodan, et sain ikka õigesti ta nimesti aru), kes õpib ka GMBA õppekaval. Teatas veel uhkusega, et on senior – mille tähendus mulle muidugi jõudis natuke hiljem pärale.. Aga nojah, nende mõistes olen mina ka senior – st mul läheb ka viimane aasta. Loodetavasti.

Toani jõudes (12. korrus, jehuu!) tuli muidugi välja, et kaart ei töötanud. Ehk et saime taaskord alla marssida minu pampudega, et ikka ruttu poodi jõuda! Minu ainukesed nõudmised olid suur saunalina (pesema tahtsin küll hirmsasti! Ning arvestades, kuidas ka kohalikel olid ninadel higipiisad, siis oli see ilmselt ka arusaadav) ja voodiriided. Ükski lahtiolev pood aga saunalinasid vajalikus mõõdus ei müünud (pakkuda oli 10*15 suurune rätik hambapesu jaoks), siis Meili otsustas hoopiski, et käime tema poolt läbi (ta elab siinsamas lähedal), ning ta laenab mulle lihtsalt midagi. Ja tuligi tagasi suure koheva ja roosa rätikuga, voodilinaga, ühe väiksema ja teise natuke suurema rätikuga, mida ta nimetas kingituseks, ning mille vahele oli ta veel ka pistnud hambaharja, ja paar shampooni ja dušigeeli testrit. Ausõna, see oli nii armas – ja kui ma poleks ennast tundnud nii kohutavalt kleepuvana, oleksin teda sealsamas fuajees vist kallistanud!

Padja ja teki saime ka (ning hunniku kohaliku poe kleepse. Ma ei kujuta ette, mis nende eest küll saada võib?) ning nad olid väga üllatunud, et ma ei tormanudki pudelivett ja süüa ostma, aga ma kinnitasin, et esiteks selline kliima just ei soosi laus-söömist ja mul on veidi veel Eesti varusid alles (Jassi seemneleib muuseas oli lihtsalt suurepärane valik!). Peale poe-aktsiooni läks Meili koju ära ning Mei näitas mulle veel, kus asub söökla (kitchenette neljandal korrusel – terve ühika peale üks! – on kahjuks rivist väljas, seal tehakse mingeid uuendusi), kust saab Interneti paroolid, ning kus saab pesu pesta. Leppisime ka kokku, et homme kell 1 lähme mingit sorti student kaarte tegema, ning võtame punti veel mõned välistudengid. Ta oli muuseas väga üllatunud, et mu hiina keele oskus nii kohutavalt vilets on, et ma ainult numbreid jutu sees ja tekstis ära tunda oskan, ning arvas, et mul läheb sellega veel raskeks. Hah, ma olen seda terve päeva mõelnud, et nii pea ees vette hüppamise olukorda, nagu tänane orienteerumismäng, kus üks pool annab vihjeid hiina keeles ja teine paaniliselt püüab leida inglise keelt kõnelevat tõlki, pole mul veel ette tulnud. Aga ongi motivatsiooni rohkem Mandariini õpingutele pühenduda!

Aa, ja ühikatuba hakkan jagama ühe Taiwani kohaliku tüdrukuga (jess, saab veel hiina keelt harjutada!), kes õnneks pole veel kohale jõudnud. Nii et hetkel olen üksi. Tahaks öelda, et laiutan, aga minu pagasi mõõtmetega ei ole võimalik seda teha ;)

*Kirjutatud 06.09.12 - mul lihtsalt polnud Internetti, et seda varem üles laadida.

Kuueks kuuks Aasiasse - käsipagasiga

Jõudiski kätte 5. September, minu lennupäev. Ma olin valmis seiklusteks. Täiesti. Aga ma polnud eeldanud, et seiklused algavad juba Tallinnas, ligi 20 km eemal minu vanematekodust..

Tõusin kell 7, et veel viimast korda kallistada oma vanemaid, ning noorimat õde (keskmise õega kallistasime ära juba laupäeval, kui Tartus tema korterit vaatamas käisime – siiski, helistasime veel samal hommikul, ja nii kummaline oli kuulata, kuidas minu väikeõde – olgugi, et mitte kõige väiksem – oli tulnud just loengust. Loengust? Kuhu kadusid lühikesed ja armsad koolitunnid? Jaah, väikesest (siinkohal ei mõtle ma loomulikult pikkuse mõttes) Annist on saanud tudeng..). Mitte eriti hullusti paanitsedes veetsin oma hommiku päris ilusasti. Umbes poole 11 ajal hakkasin taaskord oma kohvrit üle vaatama – sedasama, mida ma pakkisin viimased kaks päeva. Hea, et Erkki ka läheduses hängis ja mul pooli olulisi asju maha unustada ei lasknud! Umbestäpselt kell 11, kui oleksim graafiku järgi pidanud startima, panime kohvri kaalule – ja ennäe, 30kg-st oli puudu vaid natu-natukene! Järgnes muidugi kiire ümberpakkimine (vihmavari, mõned riided ja kreemitopsid jäid maha), ja suutsimegi kohvri kaalu vähendada. Minu lootused olid muidugi selle peal, et peamine vedaja China Eastern Airlines lubas ära anda lausa kaks kohvrit, mõlemad kuni 23 kg!

Kuskil 11.15, kui olime teinud väga kiire poepeatuse, et osta nisukliisid Saue Kaubanduskeskusest, meenus mulle, et jätsin maha oma Estonian Airi (esimene vedaja Tallinn-Moskva liinil) pileti. Kodus ma seda loomulikult ei näinud, ning kiire kõne emale kinnitas, et see oli tegelikult meil ikkagi kaasas – ilmselge, et närvid teevad oma töö ka minu puhul. Jõudsime ikkagi õnnelikult lennujaama – check-in järjekorda asusime kuskil 7 minutit enne kella 12-t. Ja kõik tundus roosiline, me ei jäänud hiljaks, piletid olid kõik olemas, pagas ehk veidi liiga raske (kokkuvõttes 26,6kg. Uuups!).. Kuni järjekord jõudis meieni. Taiwani viisa – olemas. Pilet – olemas. „Aga Venemaa viisa?“ – mis mõttes, mul on ainult transiitpeatus seal, ning me spetsiaalselt võtsin ühendust Sheremetyevo lennujaamaga küsimaks, kas ma vajan viisat! Ning sealt öeldi, et kui minu peatus kestab vähem kui 24h, siis ei, ma ei vaja viisat. Ma ju ei lähe lennujaamast väljagi ega midagi! Täiesti loogiline värk.

Selgus, et see kõik pole nii lihtne. Ning kõik teie, kes te kavatsete lennata Estonian Airiga Venemaale ning seal vahetada terminali JA plaanite kaasa võtta ka suure, äraantava kohvri – pange nüüd tähele! Tuleb välja, et te peate kontrollima üle, kas teie esimese lennu vedaja (minu puhul Estonian Air) ning teise lennu vedaja (minu puhul China Eastern Airlines) on omavahel sõlminud pagasivahetuslepingu. Ning kui ei ole (mis ilmselgelt juhtus minuga!), siis palju õnne, te peate vahepeal minema transiit-tsoonist välja, võtma lindilt oma pagasi, ning läbima kogu kontrolli uuesti. NING selle jaoks PEAB TEIL OLEMA VIISA!!! Mida minul ilmselgelt ei olnud. Bahh! Ma arvasingi, et minu intuitsioon, mis lõpuks hakkas ka minu söögiisu peale, ei anna mulle märku lihtsalt niisama..

Mul oli 2 valikut. Kas a) minna Estonian Airi boksi ja püüda oma lennupiletid ümber vahetada mõne teise kuupäeva lendude vastu, ning vahepealsel ajal hankida endale Venemaa viisa või b) lennata Aasiasse, kuueks kuuks vahetustudengiks, kaasas vaid käsipagas – ehk kõik, mis mahtus parajasti 8 kg sisse ära. Variant a), nagu selgus Estonian Airi boksist, kukkus kohe ära (mina sellesse eriti ei uskunudki, mul oli ju mitu vedajat jne), kuna broneering oli tehtud Bookinghouse kaudu, ja sisuliselt oleksin ma saanud oma piletid puruks rebida ja uued osta pluss hankida Venemaa viisa, kui ma oleksin tahtnud kasutada mõnda variantsiooni variandist a). Tuli leppida variandiga b) ehk pakkida oma asjad nii 20 minutiga ringi, võttes kaasa vaid häda-hädavajalikuma kraami. Just selle jaoks olingi ma KOLM PÄEVA pakkinud, paanitsenud, ega ma midagi olulist maha ei jäta..

Tegelikult oli olemas ka variant c). Et teha lõpuni mu broneering, sh ka suur pagas, ning siis leppida olukorraga, kus see kohver jäetakse lihtsalt kadunud asjade hulka Moskvasse. Ehk et mitte mingi eriline option minu jaoks.

Tuli end kokku võtta ning kiirelt otsustada, kuidas ma suudan kogu sellest kraamist välja valida enamvähem 8 kg jagu asju, mida tituleerida hädavajalikeks (ja sellest 8kg-st pool oli juba broneeritud minu sülearvuti jaoks). St otsida üles oma hambahari, -pasta, natuke pesu, üks pluus lisaks, kogu vajalik dokumentatsioon, veidi süüa.. Ja vahetada oma jalasolevad papud jooksutossude vastu. That’s it. Ning sellise pagasiga asusingi teele – et minna kuueks kuuks Taiwani vahetusüliõpilaseks. Minu õnn, et ka Ksenja ja Maksim olid otsustanud mind saatma tulla, ning lohutada mind enamvähem kõikide naiste eluunistuse täideminekule viitamisega – ma saan nüüd minna shoppama! Hullumiseni! Ning mul ei tule mõelda, kas mul ikka läheb seda vaja.. sest mul pole mitte midagi kaasas nagunii! Ka minu ema tõi välja hea pointi – tõenäosus, et mu pagas läheb kaduma, on nullilähedane, sest kõik, mis mul üleüldse kaasas on, on nagunii minu juures kogu aeg. 

Antud hetkel olen juba jõudnud maha rahuneda esimesest suurest šokist – millele aitas kaasa söödud Snikers (kust ma üldse tulin selle peale, et endale Snickersit kaasa osta? Ilmselgelt, alateadvus juba aimas, mis mind ees ootas :D) ja kange kohv, ning istun Sheremetyevo lennujaamas. Juba olen läbinud ka passikontrolli (teenindaja oli otsustanud väga kindlalt minuga vaid vene keeles rääkida), millele eelnes lennupileti hankimine Shanghaisse (see tähendab, et teine teenindaja, kes minu õnneks rääkis veidi ka inglise keeles, marssis mu passiga kuhugi tagaruumi, paludes mul istuda ja oodata. Ning peale 20 minutit, kui mind hakkasid juba ründama mõtted teemal „ma istun üksi Venemaa lennujaamas, ILMA PASSITA“, sain ma kätte oma pileti ja instruktsiooni, kuidas leida üles F terminal ja õige värav (Moskvas, kus on 3 lennujaama (minu teada), igaühes mitu-mitu terminali.. Õudne mõeldagi, palju neil siit reisijaid aastas läbi läheb! Tallinna 2 miljoniga vist ei anna võrreldagi!). Ja voila! Ma tõesti leidsin üles õige koha, ja maharahunemiseks on nüüd õige hetk tabatud. Oi, kui välja arvata muidugi üks Aasia päritolu naine, kes on võtnud sihikule minu ja minu kõrvaloleva Vene tüdruku, ning meid pildistab – alguses kaugelt, hiljem juba täiesti avalikult (tulles vähem kui meetri kaugusele) öeldes juurde „beautiful, very nice!“ J

Järgmine lennuk Shanghaisse läheb 20.20. Maandumine on plaani järgi kell 9 hommikul, ning sellele järgneb 12.30-14.00 Shanghai-Taipei ots. Jään vist ootama edasisi seiklusi.. ;)

Suured tänud ka kõikidele kallitele, kes mind toetasid – Erkkile, kes mind maha rahustada püüdis; Gertrudile, Meelisele, Kailule – kes väga ilusad ja toetavad sõnumid teele panid (neid läks tõesti vaja, aitäh!); Ksenjale ja Maksimile, kes püüdsid välja tulla kõikvõimalike lahendustega minu pagasi jaoks (kuigi see, et mu vanemad saadavad asjad, millest pooli pole vast enam vajagi, pakiga järele, tundub olevat lihtsaim lahendus); Evelynile, kes panid head soovid teele juba hommikul; minu perele, kes on kõikjal ja alati minuga; ning kõigile teistele, kes suhtlusportaalide või muude vahenditega ilusat reisi soovisid! AITÄH! J

Poolteist päeva

Juba homme stardib mu lennuk. Täpsemalt siis 13.25 Tallinna lennujaamast, esimene vahepeatus Moskva. Kohver hakkab juba ka täis saama.. Või noh, hakkaks täis saama siis, kui ma end kokku võtaksin ja kõik need asjad, mis mu mõtteis aeg-ajalt mõlguvad, ka lõpuks sinna ära pakiksin. Teki ja padja näiteks, sealses ühikas mulle selliseid mugavusi nende poolt kahjuks ei anta. Üldse läks hästi, et ma sain nende poolt madratsi (jah, olgu, selle nimetus oli küll thin mattress, mis Aasia kogemustega inimesed ajab kohe naerma - neil olevat ju niigi hirmus kõvad voodid! Aga ikkagi on see parem kui mitte midagi. Ning kui ülikooli kodulehte uskuda, siis peaksid kõik, v.a. välistudengid, oma madratsi sinna ise kaasa võtma) lisaks voodiraamile, lauale, toolile ja kapile. Köögi osas on olemas kitchenette (mis kõlab peaaegu köögi moodi, olles siiski selle kolm korda pisemates mõõtudes väikeõde), kuid seda on terve ühika peale vaid üks eksemplar. Ja teades nende majade kõrgusi.. Tundub, et mind ootab ees palju väljas söömist.

Laupäeval võttis minuga lõpuks ühendust ka minu buddy, ehk study partner nagu ta ise end nimetas. Kohaliku ülikooli koordinaatori jutu järgi, oleks ta võinud teha seda ka juba varem, mulle kirjutati igal juhul 20. juuli kandis, et "soon your buddy/buddies will contact you". Sellest pole ma endiselt aru saanud, kas minu muresid hakkab kuulama (ja ehk ka lahendada aitama) üks kohalik tudeng või kaks. Kohati on vastukäivat infot.. Aga igal juhul sain ma ühenduse Li Yu-Han'ga, kes ise palub end kutsuda oma inglise nimega Sally Li. Tema meiliaadressiga sai muidugi ka nalja, selleks oli yuhan1121@..., mis eestipäraselt hääldades kõlab nagu Juhan :).

Tegemist on aga väga abivalmi neiuga, ma kohe pommitasin teda oma küsimustega ilma kohta (terve augustikuu, kui ma sealset ilmaennustust vaatasin, tundus mulle, et ainult sajab. Sademete hulk oli väga suur, oluliselt kõrgemal tasemel, kui meil Eestis igapäevaselt, ning tihti oli pilve kujutise juures näha ka välgunooli.. Ehk siis äike, palavus ja meeletu vihm. Milline unelmate kliima! Sally rahustas mind aga maha, ütles, et praegu on hirmus palav ja vihma sajab harva. Kui taaskord ilmaennustuste portaali avasin, siis oli tulemus tõesti juba lootustandev - palju päikest, kraadid ulatusid 34-ni. Lõpuks ometi suvi! Kuigi eks seal on ilmselt kõvasti niiskem kui see, millega meie siin harjunud oleme.Tungivalt soovitati mul kaasa vedada päikesekaitse - Eestis pole ma sellist asja kunagi kasutanud! Nii et nüüd ongi dilemma, kas võtta kaasa kodus leiduv SPF 10 või pigem 25. Tuleb vist emaga konsulteerida.

Sally lisas kirja lõpus, et me võiksime ka Facebookis sõbrad olla, kui ma seda soovin, ning et otsigu aga mina teda üles, kasutajanimi "Sally Li". Kas te kujutate ette, kui mitu Sally Li'd on Facebookis?! Ning  eriti tore oli asja juures see, et mitu Sally Li'd näitab oma personaalse info all vaid seda, et tegemist on naissoost isendiga! Mitte mingit viidet meiliaadressile, kodulinnale, ülikoolile vms. Ma lõpuks vastasin talle, et olgu ta nii kena, ja otsigu üles Liisi Ruul'i kasutaja - mida tõenäoliselt on terve Facebooki peale vaid üksainus :).

Tundub, et ka Eesti kliima näitab täna oma helgemat külge - päike paistab ning mul polegi enam erilist tahtmist sees istuda. Vist on vaja ikka raamatukokku jalutada, et viimased teavikud tagastada enne reisile minekut.. Ja siis tulla ja üritada lõpetada oma pakkimine.

Poolteist päeva on veel jäänud! Ja ma olengi teel!! :)