Vahetuspere 2: õhtusöögi etikett

Peale liitumist Taiwan Hostfamily Program'iga (臺灣 接待家庭 计划) olen saanud hulgaliselt väga ägedaid elamusi. Mul on nüüdseks juba 2 uut peret - üks Taipeis (kellest ka varem kirjutasin) ning üks pere Kaohsiungis. Põhjus, miks mul neid mitu on, on väga lihtne - ma olen Taiwanis vaid ühe semestri, ning seega tahan võtta oma kogemusest maksimumi. Ning kasupere Taipeis on natuke liiga kaugel, et saaksin nendega väga tihti suhelda - seega otsustasin osaleda veel ühel hostfamily activity'l.

Hostfamily activity 2

Hostfamily activity kujutab endast üritust, mille raames tulevad kokku programmis osalevad rahvusvahelised tudengid ning pered, kes mõnele vahetustudengile Taiwani kultuuri tutvustada tahavad. Igale tudengile on juba eelnevalt määratud uus pere. Pered on saanud spetsiaalse koolituse, ning üldjuhul räägib mõni liige neist ka mingil tasemel inglise keelt (lisaks hiina keelele). Programm, mida rahavastab Taiwani Haridusministeerium, kannab endas ideed tutvustada rahvusvahelistele tudengitele Taiwani kultuuri ning võimaldada keeleõpet - ja seda vastastikku, kuna Taiwani kohalikud pered väga tihti võõrustavad vahetustudengeid just eesmärgiga inglise keelt praktiseerida. Ning tudengid vastu püüavad hiina keelt purssida nii palju kui vähegi võimalik. Ning muidugi kultuurivahetus - vahetuspered saavad ka vastu teadmisi oma uue kasulapse kodumaast (või minu puhul, üleüldiselt Euroopast ka - mis on nende jaoks peaaegu sama eksootiline kui Eesti).

Kasuperesid võib ühel tudengil olla mitu. Iga kord kui osaled mõnel hostfamily activity üritusel, siis saad endale niiöelda uue pere. See on eriti hea variant juhul, kui Sinu esialgne kasupere on liiga kaugel tihedamaks külastamiseks, või kui Sul eelmine kord oma perega väga head klappi ei tekkinud. 

Minu teine kasupere on niisiis Kaohsiungist. Neil on kaks tütart, kes vanuse poolest on täpselt nagu mina ja minu vanuselt järgmine õde - 22 ja 19 (nojah, Anni on hetkel veel 18, aga samamoodi ülikoolis esimene kursus nagu minu uus õde Peggy). Nende vanim tütar, Jody, on elanud aasta vahetustudengina Norras, ning seetõttu käinud ka Tallinnas! Uskumatu! Tal ei ole küll väga häid mälestusi, sest nende tripp leidis aset novembris, ning muidugi oli sel päeval sadanud ning ilm olnud suhteliselt külm. Oi, you tell me.. Kõik eestlased ju teavad novembrikuist jääkülma vihma! Kuid sellegipoolest, Tallinna vanalinna ilule jätkus tal vaid kiidusõnu. Tegelikult, me ei ole veel kohtunudki, kuid Facebooki kaudu oleme mõned kirjad vahetanud. Igal juhul, tema pere käis tal ka Euroopas külas, ning koos käisid nad lisaks Norrale ka Tšehhis ja Saksamaal. Ehk et saime ka reisimuljeid omavahel vahetada :)

Tainan Salt Museum - minu teised host-vanemad

Annie, minu uus kasuema on väga särav ja positiivne - töötab muuseas õpetajana. Tõeline päikesekiir! Mitte et Taiwanis vähe päikest oleks muidugi (seda on naljakas kirjutada, kui akna taga sajab sellist padukat! Midagi sarnast nagu äikesevihm suviselt soojal Eestimaal - ning äikese moodi on see juba seetõttu et eile ja täna hommikul oli meeletult lämbe, ning nüüd on sellele lõpuks leevendus tulnud).. Minu uus kasuisa kahjuks inglise keelt eriti ei räägi, nii et ma proovin temaga hiina keeles suhelda, või siis kasutan teiste abi tõlkimisel. Annie aktiivsus avaldub juba selles, et nad kirjutasid Hostfamily programmi tiimile enne minuga esmakordselt kohtumist, et uurida, milliseid paiku ma Tainanis juba külastanud olen - et mind mitte uuesti samasse kohta  viia. 

Peale peredega tutvumist ja enda hiinakeelset tutvustamist (jah! Minu esimene hiinakeelne enda tutvustus! Olgugi, et ma ütlesin vaid, et olen pärit Eestist, Euroopast ja et mu hiinakeelne nimi on 李安琪 - Li An Qi), võtsime justnimelt suuna Taijiani poole, kus meie plaan nägi ette lõunat, Tainan Salt Museum'i ning ka Ciqu Salt Mountain'i külastamist.

Kõigepealt läksime sööma Salt Museum'i lähedal asuvasse restorani. Taiwani kohalikega söömaminek on midagi, mis annab Sulle nende kultuurist tegelikult väga hea ülevaate - kõigepealt, tegemist on gruppidele orienteeritud kultuuriga (nagu enamuses Aasia riikides). Mis erineb meie individualistlikust maailmast selle poolest, et nad armastavad kõik teha koos - söömas, kinos, jalutamas käia, isegi jõusaalis teevad poisid harjutusi nii, et iga masina juures on 3-4 kutti koos (see võtab minu arvamuse kohaselt metsikult aega, pluss nii madala pulsiga - kas see trenn ikka ära tasub..). Eriti kehtib see koos-tegemise harjumus tüdrukute suhtes - mitte keegi ei lähe kuhugi üksinda (nagu mina). 

Palju erinevaid toite - igale ühele natuke proovimiseks

Seejärel, neile meeldib kõik jagada. Ning see söögi jagamise harjumus on tegelikult väga armas! Tüüpiline restoraniskäik tähendab seda, et järjest tuuakse lauda erinevaid roogasid, ning siis kõik saavad proovida mitmeid erinevaid sööke (st igast toidust natuke maitsta). Esimesel kohtumisel näiteks oli meie menüüs meretoit (seafood). Proovisime kõik nuudleid meremolluskitega, erinevate kastmetega karpe (mõned olid koos roheliste juurikate ja küüslauguga, teised olid nagu supi sees - st õngitsemine kuulus ka paketti), krevette, teist sorti rohelisi juurikaid, kalmaari, riisi. Et lihtsam oleks toitudele ligi pääseda on restoranis laua keskel ringiratast keeratav plaat (nagu Tai restoranideski näiteks) - seda juhul, kui laud on piisavalt suur. Sarnaselt Eesti kultuurile, on viisakas kõik ära süüa (taldrikud puhtaks!).

Söömise jaoks antakse tavaliselt kauss ja väike taldrik (nagu alustassi suurune), söögipulgad ning suhteliselt sügav lusikas. Ma ei ole veel väga täpselt aru saanud, millest mida sööma peaks, ja üldjuhul miksitakse kõike segamini, Nojah, loogiline on, et kui Sa suppi soovid (seda muuseas juuakse üle taldrikuserva, ning see kujutab endast praktiliselt ainult vedelikku), siis seda süüakse ikka kausist, aga sealtsamast süüakse ka riisi ja nuudleid. Samas nuudleid võib süüa ka taldriku pealt, mida Sa nagunii kasutad meremolluskite, juurikate ja liha jaoks (juurikaid võib samas ka jällegi kausist süüa). Üldjuhul kasutatakse kõige söömise jaoks pulkasid, kuid selle jaoks, et meremolluskeid supi seest kätte saada, on parem kasutada supi juurde pandud kulpi (pulkadega on see lihtsalt liiga võimatu - karbid on piisavalt rasked ja libedad. Aga see ei tähenda, et see minul juba õnnestunud ei oleks :D, tegin seda enne, kui keegi mulle mainis, et kulpi võib ka kasutada.). Riisi (eriti praetud riisi - 超仮) jaoks kasutatakse teinekord lusikat, kui riis pole väga kokkukleepuv.

Purustatud jää puuviljadega

Restoranis pakutakse alati ilma lisatasuta teed (ja seda isegi nendest imepisikestes restoranides kooli kõrval, kus vaid vaesed tudengid nädalavahetuseti söömas käivad) - ning seda külmalt ning veidikese suhkruga. Uhkemates kohtades on hinna sees ka lisaks mõni tee- või kohvijook, ning magustoit. Eine lõpetamine millegi magusaga pole väga tavapärane (see on Lääne kultuurist tulnud), seda minu arvates ka seetõttu, et see kõrvalejoodav tee on alati ka piisavalt magus. Samas, kui seda tehakse, siis on magustoiduks midagi tarretatud pudingi laadset (natuke teise konsistentsiga kui tarretis - st mitte läbipaistev), kuhu teinekord lisatakse juurde ka värskeid puuvilju. Saiakesed ja koogid on taaskord Lääne kultuur, mis (eriti traditsioonilisemates söögikohtades) ei ole eriti levinud. Kooki sööma minnakse pigem täiesti eraldi "eine" korras (siinsed inimesed on nii pisikesed, et see on loogiline ka), ja sellele eelistatakse pigem purustatud jääd puuviljadega - midagi jäätiselaadset, mida muuseas serveeritakse meeletult suure portsjonina.

Tulles tagasi hostfamily juurde.. Päeva lõpetasime käiguga Tainan Salt Museum'isse - mis tutvustab Tainani kõige vanemat tööstusharu: soolatööstust. Kahjuks soolamäge vaatama enam ei jõudnud (söömine võttis piisavalt kaua aega - jällegi kultuuriline aspekt, süüakse aeglaselt, ning kõrvale vahetatakse muljeid. Jagamine on kõige juures märksõna - seda nii söögi kui ka muljete osas. Ning see tekitab ka väga koduse tunde!), kuid selle eest sain kutse järgmisel nädalavahetusel neid Kaohsiungis külastada, ning kolme nädala pärast veel korra - et saaksin tutvuda ka mõlema peretütrega :)

Esimene Kaohsiungi külastus on mul nüüdseks juba seljataga, ning minu uus pere on endiselt väga soe ja sõbralik - pluss mulle väga meeldib näha, kuidas nad ise moodustavad nii toreda, üksteisest hooliva terviku. Sel korral sadas vihma, kuid meil õnnestus siiski veidi jalgratastega sõita, külastada Legoklotsidest kujude näitust (by Nathan Sawaya) ning käia koos söömas. Näitus oli väga kihvt, soovitan kõikidel vaatama minna (see teeb maailmaturneed praegu), kellel võimalus avaneb - hämmastav, mida kõike annab legoklotsidest teha! Ning siinjuures pean silmas nii 2D kui 3D kujutisi - mulle avaldas vist kõige rohkem muljet legoklotsidest meisterdatud originaalsuuruses tšello. Kuigi ka Taipei 101 ning 2D portreed oli väga vinged :). Kujudega sobisid väga hästi kokku ka juuresolevad sügavamõttelised tekstid.

Puuviljade välimääraja

Kuna mul on olnud nii palju segadust erinevate puuviljadega (selles on osaliselt süüdi ka see, et nad mulle niiväga meeldivad!), siis otsustasin kokku panna listi nendest, koos hiinakeelsete nimedega. Endalgi hea ja lihtne järgmine kord leida, kuidas ikkagi ühte või teist vilja kutsuda..

菠蘿 - boluo

Taiwani ananassid on väga magusad. Piisab paarist ampsust ja mina rohkem süüa ei suuda! :)

草莓 - caomei

Minu õnneks on siin lausa 2 maasikate hooaega - üks suvel, nii nagu Eestiski ning teine detsembris! Võita arvata, milline minu jõulude pidusöök välja näeb.. Marjade kohta veel selline huvitav fakt, et meile teada-tuntud vaarikad ja mustikad vms muud marjad neil siin ei kasva. Ning imporditud marjad on väga kallid.. Ka minu tutvusringkonnas on inimesi, kes on meie mustikate rohkuse peale kadedad! Ja seda kõike nende puuviljavaliku juures!

木瓜 - mugua (papaia)

Nii kahju, et papaiad ei pea väga pikale transpordile vastu - mul poleks midagi selle vastu, et neid ka Eestis süüa!

番石榴 - fanshiliu (guava)

Minu poolt eelnevalt kirjeldatud kui midagi õuna ja pirni vahepealset. Üks mu lemmikutest obviously..

柚子 - youzi (pomelo)

Üks peaaegu Taiwani rahvustoite. Kingitakse moon holiday puhul (septembri lõpus) sõpradele koos mooncake'dega. Kes ei ole proovinud (Eestis ka müügil), siis maitselt midagi greibi moodi, aga magusam.

芒果 - mangguo

Taaskord kohalike au ja uhkus - mango. Tõeliselt magus ja mahlane, väga populaarne kasutamaks siinsel jäätisemoodi magustoidu 刨冰 - baobing juures (crushed ice).

石榴 - shiliu 

Tõenäoliselt kasvatavad nad neid ka siin kohapeal. Peaks minema poodi ja endale ka ühe hankima..

椰子 - yezi (coconut)

Sellisega piki pead saada võib küll valus olla.. Aga igatahes oht on olemas, need kasvavad niisama igal pool.

柑橘 - ganju

Siinsed mandariinid kipuvad olema rohkem apelsini moodi tekstuuri poolest. Ning nad on enamus suhteliselt rohelised.. maitse on ikka sama :)

葡萄柚 - putaoyou

Muuseas, nimetuse esimene pool tähendab viinamarja (葡萄 - putao). Ning nagu geibid, kasvavad ka kõik muud sitruselised siin kohapeal. Oh, oma aias väike laimipuu..

香蕉 - xiangjiao

Banaanid, mis kohapeal kasvavad on küll tunduvalt väiksemad kui Eestisse imporditavad, kuid selle eest on need kasvanud siinsamas! Olen ise näinud, ja tegin kohe väikse pildiseeria..

蘋果 - pingguo

Nojah, päris Apple märkidega õunad neil siin just ei kasva.. Aga Apple't armastavad siin kõik!

西瓜 - xigua

Tegelikult on neil ka roosa sisuga arbuuse, nii nagu meie arbuusi ette kujutame. Aga kollase sisuga leidub neid ka (see oli minu jaoks üllatus)! Maitse on väga sarnane. Samuti leidub erinevaid meloneid - 香瓜 - xianggua ehk Cantalope melon, 哈密瓜 - hamigua ehk Hami melon (oranž).

釋迦 - shijia (sugar apple)

See vili meenutab mulle väga Unai poolt Hispaanias, Granadas maitstud vilja, millest olen ka enne kirjutanud. Naljakas oli see, et nii Taiwani kui Hispaania inimesed väitsid, et see vili on ainulaadne ning seda saab süüa vaid nende riigis - ning kuna viljade välimused on erinevad, siis selles osas on neil õigus. Aga maitse ning seemne tekstuur on täpipealt sama! 

火龍果 - huolongguo (dragonfruit)

Olen seda vilja vaid ühe korra maitsenud, ning tekstuur oli tal väga pehme. Võib-olla polnud selle vilja valmidusaste päris õige, aga mulle tundus nagu seep, selline pehme ja mitte eriti mahlane. Väljanägemiselt ikkagi kihvt ;)

楊桃 - yangtao (star fruit)

Mõnusalt mahlane ja natuke hapukas star fruit meenutab oma kujult tähte.

糖葫蘆西施 - tanghulu (sugar-coated fruit)

Tegemist on rohkem Taiwani stiilis maiustusega - tiku otsa pistetud puuviljad (tavaliselt kas maasikad või väikesed ploomtomatid, mille lõhesse on pistetud kuivatatud ploom - samuti Taiwani eripära, mis muuseas maitseb täitsa hästi) karamelliseeritakse, müüakse tavaliselt night market'itel.

Sess: ehk kuidas ma ingveriteesse armusin

Semester on juba poole peal ning nüüdseks on juba (peaaegu!) seljataga ka vahesess (aka midterm session). Ainult esmaspäevani tuleb kannatada, et siis oma ettekanne mõnest new venture'st ära teha.

Minu sess ei olnudki seekord nii jube - ainult 2 eksamit hiina keeles (vastavalt siis esmaspäeval paarispeatükid - 2, 4, 6 ja 8 ning reedel paaritud - 1, 3, 5 ja 7), üks test Production and Operation Management (POM) nimelises aines, seejärel 2 pikka esseeküsimust International Finance Institutions'-s, ning nüüd on jäänud POM-s veel midterm exam (eelmisel nädalal oli vaid test, st ptk-d 1-3, midterm on kokku 1-6 ptk-de peale) ning Entrepreunership nimelises aines jutuke ühest värskelt alustanud ettevõtjast ning tema kas siis edust või ebaõnnestumisest. Selle viimase juurde kuulub ka presentatsiooni tegemine.. ning ma ei ole ausalt öeldes veel alusanudki :). Aga mul on veel nädalavahetus!

Hiina keele testid olid isegi toredad - esiteks, on alati hea korrata kõike õpitut, ning ma veetsin ikka paar tundi character'eid läbi kirjutades. Kuna meie hiina keele kursuse nimi on Chinese: writing and speaking, siis kartsin kõige rohkem rääkimise osa. Kuna seda üksinda ühikas on veidi keeruline harjutada.. Samas ei olnud tegemist mitte millegi hulluga, saime kõik dialooge teha ja üksteisele küsimusi esitada erinevatel teemadel. Reedese eksami puhul vedas mul ikka täiega - suulise osa jaoks tõmbasime loosi, ning 2 meist pidid kirjeldama pilti (sellega oleks ma ka hakkama saanud, tegime tunnis seda kunagi), 2 meist tegema dialoogi oma perekonna ning selle liikmete hobide kohta (mina ja Jaapani tüdruk Yumiko saime selle. Ning see läks hästi, ma olen perekonna kirjeldamist juba mitu korda praktiseerinud ka..) ning ülejäänud 2 pidid laulma! Hiina keeles! Ning kuna mina selle tunni ajal avastasin hoopis Taipei loomaaeda, ning ei vaevunud seetõttu väga tõsiselt ühtegi hiinakeelset laulu pähe ajama.. Õnneks oli tähtede seis minu poolt. Huh!

Tüüpiline POM loeng

POM testide ja eksamite osas läks ka lihtsamaks peale seda, kui keegi meie GMBA kursusest hankis eelmise aasta eksamiküsimused.. Ning test oli täpipealt samasugune, küll väikese erinevusega numbrites, aga muidu identne eelmise aasta eksamiga. Ja nagu hiljem selgus, viimased 7 aastat on seega sama eksam olnud, ning tõesti, no worries! Nüüd on veel midterm jäänud, ning ilmselt tuleb ka see samasugune.. Igatahes on täitsa tore, kui õppejõud siin nii hirmus ülekoormatud on (nende endi jutu järgi), et ei jõua eksamiküsimusi igal aastal vahetada. 

Olgugi, et kliima on siin täiesti super, õnnestus mul siiski üles korjata miskine viirus, ning alates teisipäeva õhtust hakkasin paaniliselt endale teed sisse kallama. Neljapäeva õhtul proovisin oolong-teed - ja kohe põhjalikult, oma 5 tassi järjest. Tulemuseks oli avastus, et oolong sisaldab ilmselt kofeiini, ja ma sain magama lõpuks kella 1.30 ajal (järgmine hommik kell 8 ootas mind teine eksam hiina keeles, hurraa!). Ning ma ei olnud üldse ainuke, kellel õnnestus haigeks jääda - ka slovakid kurtsid, et said valutava kurgu tõenäoliselt tšehhide käest.. Ning mu toanaaber turtsus ka päris ennastunustavalt. Minu sümptomid kadusid lõpuks, kui slovakkide soovituse järgi endale poest ingverit hankisin ning terve laupäeva ja pühapäeva sellest tehtud teed kulistasin. Ning mis kõige parem - see tee oli täitsa hea! Maitseelamuse tekitamiseks panin juurde mandariinikoort (sidrunit mul poest leida ei õnnestunud, aga kuna siin on mandariinide hooaeg juba poole peal, siis natuke rohelist koort sinna sisse juurde lisada oli täitsa hea idee). Kuna ingverit eriti väikeses koguses just ei müüdud, siis joon seda siiamaani, et seda kogust kuidagi vähendada, ning lisaks tunnen, et mingi vimm on veel sees.. või on see tõesti pabin POM midterm pärast (kas nii hakkabki nüüd olema, et keegi ütleb eksam ja mina tunnen, kuidas pea läheb paksuks ja kurk valusaks?)?

Kaitse end haiguste eest! Kanna maski!

Enne kui mul haigeks jääda õnnestus, jõudsin käia esmaspäeva õhtul jooksmas ja teisipäeval jõusaalis. Ning sessi mõju oli kohe näha - esiteks olid spordiruumid täiesti tühjad (jess-jess!), ning nendest vähestest, kes seal midagi teha proovisid, olid ka pooled kandmas haiglaõe maski. Jah, siin on selline imelik nähtus, et kui keegi haigeks jääb (see puudutab siis peamiseks ikka kohalikke), siis pannakse näo ette samasugune mask, nagu meie arstid kannavad. Et mitte nakatada teisi vähe tervemaid kodanikke. Samas on nendest natuke keeruline aru saada - ilmselt nad ikkagi tunnevad ka end halvasti, kui juba seda maski kannavad? Pisik ju sees? Miks nad siis koju ei jää? Ja ma ei ole kindel, kas see maskikandmine ka tõesti efekti annab - aeg-ajalt nad võtavad ju selle ikkagi suu eest ära, et midagi juua (tavaline on, et siin on alati kõikidel suur teetopsik käes) või kellegagi rääkida vms. Igatahes lootus muidugi jääb, et ehk siis pisikud ei levi nii kiiresti.. Noh, ja tegelikult, neil on siin ka hulgaliselt rohkem inimesi, nii et selle võrra loogilisem jah, et tuleb bakterite levikut peatada kui vähegi võimalik!

Vähe sellest, ka meie grupi omad olid täiesti sessi lainel. Facebook täitus kiiresti kurtmisega stiilis "200 lehekülge materjali? Kas ta on hulluks läinud?" või "500 sõna, 8 küsimust, siia ma suren". Huvitav oli ka vaadata kuidas inimeste rütm segi läks - mõni postitas oma seinale "õhtusööki otsimas" kell 4 hommikul, teine kelkis oma kohvivarudega ("8 packs of instant coffee should be enough?"). Mulle endale tegi nalja Larry postitus, mis käsitles seda, et mul oli ju 1 šokolaad? Ja ma oma arust ei söönud seda ära? Paberit ka ei paista kuskilt.. Ning hiljem rõõmus avastus, kuidas laud oli nii segamini, et loogiline oli sinna oma šokolaaditahvel ära kaotada :D

Samamoodi, oli selge vahe sees, kui Facebook lahti lüüa selle nädala alguses. Nüüd on võimul postitused selle kohta, kuidas kõigil on lõpuks aega, et vaadata seriaale, filme, tegeleda kõige muuga vahelduseks. Muuseas, siit ka üks huvitav fakt - minu Facebooki leht on kuidagi väga internatsionaalseks muutunud! Kõigepealt, alguses, oli seal ilmselt valdavalt eestikeelne tekst, millele kohe lisandus venekeelne (osad mu kursakaaslased räägivad emakeelena vene keelt), ning loomulikult inglise keel, kuna see on alati hirmus popp. Peale Iisraeli reisi olid 50% postitustest kohe heebreakeelsed (iisraellased kasutavad Facebooki oma elu kirjeldamiseks oluliselt rohkem kui eestlased), ning nüüd peale Taiwani tulekut, on näha ka indoneesia, tai, jaapani, vietnami ning loomulikult hiina keelt. 

Ma võin ka oma raamatu juurde tagasi pöörduda nüüd kohe varsti - aga enne POM midterm! Ja hiljem sama tennises, mille eelmine nädal oma tervise tõttu vahele jätsin.. Vahepeal aga muidugi ohtralt ingveriteed! ;)

Bürokraatia Taiwani moodi

Taiwan Foreign Immigration Office

Taiwani bürokraatia ning armastusega templite järele olen saanud kokku puutuda kolmel korral - esimene kord siis, kui käisin endale pangakontot avamas (tähendab, kui läbisin seeriat konto avamiseks ja korralikult käimasaamiseks ette nähtud külastusi pangakontorisse), teine kord kui endale kohalikku telefoninumbrit hankisin, ning kui mul oli kokkupuudet Immigration Office'ga.

Pangakonto avamine oli ikka tõeline mässamine omaette. Hiljem loomulikult selgus, et ma olen üks väga vähestest välistudengitest, kellel on siin riigis pangakonto üleüldse olemas - enamus kasutavad lihtsalt oma koduriigi pangakaarti, et sellelt raha välja võtta (10 000 TWD-d korraga, ning teenustasu on 100 TWD-d). Ning seda isegi juhul kui nad on siia õppima tulnud kaheks aastaks! Osa nendest ei ole lihtsalt viitsinud end kurssi viia, et kohaliku pangakonto avamine ei maksa midagi (aga Sa pead viitsima mitu-mitu korda käia pangakontoris, ja soovitatavalt rääkima eelnevalt nõusse mõne hiina keelt kõneleva sõbra..), ning raha saab välja võtta samuti kuni 10 000 TWD-d korraga (lisaks saab poes maksta - kuigi ma vist pole seda võimalust kunagi kasutanud.. Kuidagi loogilisem on väljaspool Euroopat sularaha kasutada.), aga teenustasu maksad ainult 3-5 TWD-d sõltuvalt automaadist. Teine osa, kes on endale selgeks teinud kohaliku kaardi eelised (näiteks on võimalik Internetist kaupa tellida, osa Taiwani ärisid millegipärast ei tunnista Euroopa kaarte - aga siinkohal taaskord ei saa ma rääkida oma kogemustest, mul pole midagi netist tellida vaja olnud), on aga sattunud takistuste otsa - näiteks Horvaatiast pärit Ana Maria'le öeldi, et sorry, aga kohaliku kaardi saad teha vaid siis, kui sinu ARC (Alien Resident Certificate) on vähemalt aasta vana (st tõendusmaterjal, et Sa oled siin aasta elanud).

Kui ma olin siin mingi nädalakese olnud, otsustasin ikkagi ette võtta pangakonto avamise protseduuri. Kõigepealt uurisin Lynn' käest järele, millised pangad võiksid minusugusele konto avada - minule, kes ma olen välismaalane, aga ilma ARC-ta, omades ainult kohalikku ID koodi (selle sain Immigration Office'st). Õige pangakontori kaardi peal üles otsinud, seadsin sammud täpselt enne kontori sulgemist sinnapoole (pangakontorid on avatud vaid 9-17 ja lõuna ajal on nad ka kinni) ning õnneks võeti mind veel vastu. Muidugi väga kahtlustavate nägudega, nagu igal pool mujal (tavapärane reaktsioon on kõigepealt freeze! Ja siis aetakse silmad suureks ja murelikuks, ning hakatakse nõu pidama, mida ette võtta nüüd, kui mingi kahtlane välismaalane on siia tulnud, ja kes meist nüüd inglise keelt oskaski?). Õnneks leidsid nad ruttu ühe teenindaja, kes oskas inglise keelt - või oskas keelt vähemalt teistega võrreldes..

Kõigepealt arvas ta, et mul ei ole võimalik kontot avada, kuna ma olen välismaalane. Siis, et see pole võimalik, kuna mul ei ole ARC-d. Ma ei saa ise ka siiani aru, kuidas ma kätega vehkides ja üritades rääkida nii lihtsas inglise keeles kui vähegi võimalik, talle selgeks tegin, miks mul ARC-d ei ole ning et ma oma ID koodi alusel saan ikkagi konto avada. Aeg-ajalt jooksime tõsiste tõlkeprobleemide otsa, ning siis aitas meid üks meesteenindaja, kelle spetsialiseerumine oli kahtlemata teine (ärikliendid näiteks). Kuna kellaaeg oli täpselt enne sulgemist, siis teised lugesid vaikselt oma raha (vahepeal pandi uksed ka kinni, ma istusin seal kokku üle 30 minuti) ning aeg-ajalt saatsid kaastundlikke pilke selle õnnetu teenindaja poole.. nii et etendus täismajale, peaosades mina ja vaene klienditeenindaja.

Minu pangakaart ning midagi tšekiraamatu moodi

Peale esimest visiiti paluti mul tagasi tulla järgmisel nädalal - et oma pangakaart kätte saada. Ning see läks oodatust lihtsamini, tõlkeprobleeme peaaegu ei olnudki.. Küll aga sain taaskord kinnitust nende templiarmastuse vastu - ja siin ei mõtle ma pühakodasid. Neile meeldis kõikidele lepingutele (millele ma mitte oma allkirja alla märkima ei pidanud, vaid lihtsalt hiinakeelse nime), lisada ka hunnikutes erinevaid templeid. Küll kuupäevaga, küll mingite muude hiinakeelsete märkidega.. Ning neid pabereid oli kõvasti. Ma üritasin kokku lugeda, mitmele dokumendile mina oma nime alla kribisin, ja pean tunnistama, et mul läks järg sassi.. Aga 9 oli neid kindlasti. Ning lisaks minu allkirjale, templitele ning teenindaja kirjutistele (tema ladina tähed olid suhteliselt loetamatud minu jaoks), tuli igale poole ka kirjutada minu passist kõikvõimalikud numbrid, samuti viisa pealt (sama kordus ka siis, kui ma endale meie mõistes kõnekaarti ostsin. Ja kõigest tehti koopiad ka loomulikult). Kuid siiski - taaskord umbes 30 minutit hiljem oli mul pangakaart käes! Ning ma olin isegi suutnud talt välja uurida, palju saab korraga välja võtta jne. No super!

Minu rõõm ei kestnud kaua, kui ma avastasin, et Internetipank oli täiesti hiinakeelne (siin on kohe teine tähendus väljendil "segane nagu hiina keel") ja ma ei saanud osasid sümboleid kopeerida ka Google Translate'i. Lõpuks läksin Lynn' juurde.. ning selgus, et selle jaoks, et Internetipanka saada, pean ma taaskord kontorisse minema, ning seda eraldi küsima! Oih, kohe näha, et Eestist, ei tulnud ise selle peale.. Nii et läksin siis uuesti tagasi ning peale seda, kui täispersonal oli kõik mulle Hello! ära öelnud, oli näha, et nad olid ka umbes sama rõõmsad meie taaskohtumise üle kui mina. Ning taaskord hunnik paberimajandust ja tembeldamist hiljem, saingi Internetipanga asukoha ja paroolid.. Kuid sellest üksi polnud ikka kasu, kui kõik hiinakeelne oli. Püüdsin kodus ka veel korra asjadest aru saada, aga andsin ruttu alla ning läksin Lynn'i juurde tagasi (see oli see aeg, kui ma tõesti igal nädal International Affairs Office's käisin - tegime juba nalja, et mul oleks oma lauda vaja sinna :D). Tema inglisekeelne seletus (jumal tänatud, et ta kunagi Austraalias õppis, ta inglise keel oli superhea) tegi asjad arusaadavaks ja ma vähemalt sain pihta kuhu ja mida ma kirjutama pean.

Nüüd oli vaja raha sellele kontole kanda. Peale Eesti pankadega lepingute uuendamist (oii, kuidas ma armastan Eesti süsteeme! Kõigepealt öeldi, et lepingut saab muuta ainult nii, et tuled ise kohale. Mina tegin aga kurba nägu ning klienditeenindaja uuris lõpuks, kas mul ID-kaardi lugeja on, ning saatis mulle meili peale uue lepingu. Korras! Nii lihtne oligi!) tegin ülekande ära. Ning 4 päeva hiljem, minu nunnu teenindaja helistas mulle isiklikult ning püüdis oma konarlikus inglise keeles mulle seletada, et raha on laekunud. Täpsemalt, kõigepealt ta ütles, et minu kompanii on mulle raha kandnud - ma ei saanud midagi aru. Kompanii? Mis kompanii? Seejärel, et ei, minu vanemad on mulle raha kandnud. Ee, mu vanemad ei teagi mu siinseid rekvisiite.. ja lõpuks jõudis mulle kohale, et aa, see raha mille ma ise oma Eesti kontolt Taiwani kontole kandisin, on siis kohale jõudnud. Tore! Aga see oli ikkagi lõpuks nii armas, et nad helistasi eraldi, ning kahepeal kokku mulle selgeks tegid, et raha on laekunud. Ükski Eesti pank (olgugi, et nendega on nii lihtne lepinguid uuendada jne) sellist asja küll ei teeks :)

Viimane kogemus templimajandusega kinnitas taaskord nende lembust igale poole korralik jälg maha jätta - nimelt käisin oma viisat uuendamas Immigration Office's (kus sattusin algul väga armsa Tai naise otsa, kellega hästi jutu peale saime - ta aitas mul vormi täita. Hiljem kui mul oli vaja koopiaid oma passist ja õpilaskaardist, siis jooksid kõik need vabatahtlikena töötavad abistajad kokku, et mu juukseid katsuda ja rääkida, kuidas ma ikka nii hirmus ilus olen. Ja vaata vaid, nägu ja kehakuju, ja ikka nii ilus! Tõi kohe laia naeratuse näole :)). Ametnik ladus ka templeid igale poole, ning lõpetas sellega, et virutas paar tükki ka minu passi. Ning ma võin siin nüüd 5.märtsini olla - kuigi tegelikkuses tõmban lesta juba jaanuaris :)

Ametile vastavalt: Elu esimene trennistatistika

Sportlik entusiasm on nakkav - ja lugedes aeg-ajalt teiste jooksuga tegelejate blogisid, mida Facebooki lehele ikka tihti satub (mul leidub veel spordihulle sugulasi, geenid vist), olen märganud, et see annab energiat juurde! Ja kuna palju olen märganud trennistatistika tegemist, siis otsustasin oma numbrid ka kokku lüüa - et nendega midagi mõistlikku üldse teha, muidu kirjutan neid niisama kohusetundest märkmikku üles :)

Kõigepealt, sörkjooksuga hakkasin päris regulaarselt tegelema 2012 aasta mais. Varem olin ikka suviti proovinud silkamas käia, mõnikord isegi õnnestus päris pikalt 3 korda nädalas trenni teha, aga jõud rauges peale paari kuu möödumist. Muidugi, eks siis proovisin kompenseerida rattasõidu, tennise, jalutamisega oma süümepiinu jooksmata jäänud kilomeetrite pärast.. Aga tegelikult polnud need süümekad nüüd ka nii suured, kuna joosta oli raske. Lausa väga raske. Alguses ei suutnud üldse, hing jäi nii kinni, vahele tuli jalutamispause teha.. ja ise veel aastaid tantsuga tegelenud! Piinlik ju ka natuke öelda, et ma sörgin aeglaselt 5 minutit, ja siis jalutan 2 minutit - mis trenn see selline on!

Sellel kevadel kui uuesti alustasin, lubasin endale, et seekord panen iga nädala algul trennipäevad paika, ja kolm korda nädalas peab ära tulema. Ning nii vähemalt suve lõpuni. Ning tegelikult ma täitsa järgisin oma plaani, vaid 1 nädala puhkasin täielikult, kui suvele mitte üldse iseloomulik külmetushaigus mind kimbutama tuli (aga samas, Eestimaa viimast suve arvestades, üldse ei imesta ka enam). Septembri algul saabusin Taiwani, ning kuna tingimused jooksuks olid head, siis muidugi jätkasin (minu olematu pagasi juures - jah, mul on tossud täiesti olemas! Panin need jalga, kui selgus, et pagasit kahjuks kaasa võtta ei saa. Pulsikella saatsid vanemad pakiga järele - aitäh!). Panin veel hagu juurdegi! Eestis oli minu tavaline aeg ühele jooksule 40 minutit (algul ikka vähem, aga suve lõpus oli nii keskmiselt 40-45 minutit), kilometraaži kohta ei oska midagi öelda - jälgisin pulsikella ja proovisin oma südame rütmisagedust ikka alla 165 hoida (maksimum peaks olema minusugusel 200). Juuni keskelt hakkasime Erkkiga koos kord nädalas ka pikemaid jookse rannas tegema - kuskil 1h ja minu pulss oli hirmus laes kogu aeg (tavaline oli, et pulsikella piiksumine pani Erkki uurima, kas ma hakkan surema?). 

Vaade staadionile ühikaaknast

Niisiis septembri seisuga on mul kilometraaži veidi raske määrata.. aga aeg kokku oli kuskil 531 minutit ehk 8h 51 minutit. Kahjuks siis nii hoolikalt statistikat kirja ei pannud, ning lisaks Eestis kilomeetreid üldse kunagi ei arvestanud ka. Muidugi, siin on tunduvalt lihtsam, kuna staadion jooksmiseks on normaalmõõtudes, st 400m ring (tegelikult, ma jooksen ühe ringiga ilmselt tiba rohkem kui 400m, kuna valin alati võimaluse korral välimise ringi. Aga mul ei ole õrna aimugi, kui palju see siseringist suurem on. Igal juhul Internetist leitud info põhjal on 400m staadioniring siis, kui Sa jooksed kas kõige sisemisel rajal või sellest järgmisel. Mina jooksen 4. või kui see olemas on, siis 5. rajal..). Mingi kilometraažinumber, mille kokku lõin, tuli 60,4 km.. aga see on vist veidi liiga väike (teeks keskmiseks tempoks 8,7 min 1 kilomeetrile - ja ma vist ikka nii aeglane ka ei ole..). Lisaks käisin jõusaalis 3-4 korda + paar tennisetrenni. 

Oktoobri kohta on mul aga konkreetsemad numbrid täitsa olemas! Parandatud!
Kokku kilometraaž: 103,6 km (sh 4 pikka jooksu 1.15-1.30h)
Aeg: 857 min => 14 h 17 min
Aeg kilomeetrile: 8,27 min => 8 min 16 sek/km => 7,2 km/h

Lisaks:
Tennis 4x
Jõusaal - kerelihased 4x, ülakeha 2x, alakeha 2x
Jõusaali juurde ka rattasõit - kokku: 46km
Lauatennis 2x2,5h

Kerelihaseid teen valdavalt peale jooksu, üla- ja alakeha harjutusi lähen ikka saali kohapeale tegema ja siis kuulub selle juurde ka rattasõit, keskmiselt 12km ühe korra kohta (20min soojenduseks ja siis hiljem veel veidi peale - keskmine tempo jääb 23-24km/h juurde).

Pulsi kohta - mulle endale tundub, et see on Taiwanis joostes alla läinud. Nüüd on juba täitsa tavaline, et kui veidi aeglasemalt alustada suudan, siis võib pulss täiesti jääda 155 ümber. Samas, viimased paar trenni on jälle kerkima hakanud, 160-165.. Ei teagi, milles asi. Täna sundisin end puhkepäeva võtma - kuigi esimene kord niimoodi numbreid kokku lüüa, mõjus täiesti uskumatult motiveerivalt! Hämmastav! Ja kes oleks paari aasta eest uskunud, et mina niimoodi silkama hakkan.. Kohe pidin end tagasi hoidma, et mitte staadioni vallutama lipata! :)

Taipei vol 2: Kultuurišokk?

Kuna mu Taipei tripp võttis kokku 3 päeva, ning selle jooksul sai nii palju erinevaid elamusi, siis jagasin selle kõik kahe postituse vahel ära. Ning käesolev (vaadataolev?) on siis osa mu hostfamily activity kogemusest.

Peale mõnusalt väljapuhatud ööd hotellis, jõudsin vaid veidi Taipei peal ringi jalutada - püsisin hotelli ja hostfamily activity kogunemiskoha läheduses, et kindlalt õigeks ajaks igale poole jõuaks, pealegi pidin kell 12  hotellist check out tegema. Selle aja peale jõudsin näha, et Taipei tänavad olid vaatamata sellele, et ma enda arvates nii kaua magasin, valdavalt küllaltki tühjad - taiwanlased on ikkagi rohkem ööinimesed ning igasugust sorti väikesed ärid (peamiselt riided, tänaval müüdav söök jms) avatakse ikka peale keskpäeva. Ja seetõttu polnud ka eriti palju rahvast tänavatel.. mis tegi seal jalutamise meeldivamaks juba esiteks kiiruse tõttu (katsu Sa kiiresti kõndida, kui kohalikud nii aeglaselt edasi loivavad!) ja teiseks selle tõttu, et ei pidanud pidevalt jalge ette vaatama - siin leiduv kohutavalt palju tasandi erinevusi tänavatel, ning kui seal on ka palju rahvast, pead olema ettevaatlik, et mõnda trepiastet (eriti allapoole) maha ei maga!

Niisiis, jalutasin ma lihtsalt ühes piirkonnas ringi. Mulle tundus, et Taipeis on rohkem rohelust, ning seda eriti seetõttu kui leidsin ühe Euroopa stiilis pargi - Serenity Garden. Kohe tekkis tuttav deja vu tunne, kui korrapäraseid kujundusi nägin.. Sealsamas lähedal oli ka miski natuke tavalisem park, kus leidusid muuseas ka sulgpalliväljakud, malelaud, võrguplatsid.. Kuna ilm on siin ju aastaringselt hea, siis on supervõimalus aasta ringi sporti teha. Ning kui valitsus veel toetab ka seda avalike parkide näol, koos väljakute ja võrkudega.. Lisaks on neil siin koertele mõeldud alad, millest Eestis tegelikult täitsa suur puudus on. 

Kella üheks olin oma tiiru lähikonnas lõpetanud - kohati tundus, nagu New York, ühes kohas oli hunnikutes kollaseid taksosid! - jõudsin ilusti kella 1-ks Zhongshan'i metroojaama Jazz Square nimelisele platsile (tegemist oli vähe vabama platsiga kahe metroojaama vahel, kus enamus ala oli väikeste poekeste, mis peamiselt raamatuid müüsid, all kinni. Kohalike jutu järgi harjutavad seal erinevad tantsugrupid vms - mulle kohe kangastus Step Up nimeliste filmide temaatika..). Seal suunati mind kohe minu uue kasupere juurde, kus istus ka üks tüdruk Hiinast - voila! Lisaks kasuperele olin saanud endale ka kasuõe! 

Minu uuest perest olid meile vastu tulnud ema ning tema 14-aastane poeg, keda tutvustati kui Stevenit. Minu esimene mulje oli, et tegemist on vaikse ja täiesti tüüpilise Taiwani poisiga, kes istub, nina oma nutitelefonis ning inglise keelt võib-olla isegi oskab, aga rääkida kindlasti ei suuda (neil ei ole ju mingit erilist praktikat - ning seetõttu väga paljud ei oska kuidagi rääkimisega otsa lahti teha. Paistavad nagu täiesti umbkeelsed, kuigi tegelikult saavad nad Sinust aru küll!). Kasuema inglise keel tundus olevat täiesti ok - vähemalt oskas ta küsida paar sissejuhatavat küsimust, et mind rääkima saada, ning siis hiljem noogutas kõige peale nõusolevalt. Mulle tõesti jäi mulje, et super, nad ikka saavad aru ja puha! Kasuõde Hiinast rääkis muidugi vabalt hiina keelt (erinevalt minust), inglise keelt natuke. Hiljem selgus, et minu hiina keele tase oli umbes sama, mis tema inglise keele tase - mis andis mulle kohe hea võimaluse oma hiina keele harjutamiseks!

Peale avakõnede kuulamist, ja grupipilti, hakkasime siis uude "koju" minema. Tee peal sain mina selgeks, et minust vist ikka ei saada nii hästi aru.. või vähemalt küsiti kohe väga lootusrikkalt, et ega ma juhuslikult hiina keelt purssida ei suuda? Ning ma siis üritasin paaniliselt sõnu leida, ning oma esimesed pikemad hiinakeelsed vestlused maha pidada. Tegelikult tuli üllatavalt hästi välja (minu enda arvates vähemalt!), ning ma olin ise ka üllatunud, kui palju sõnu mulle kohe meelde tuli! Muidugi selgus ka see, kui palju mul neid ikka puudu on normaalse vestluse arendamiseks. Aga ikkagi - ma olin ise väga rõõmus, et suutsin ikkagi oma esimesed hiinakeelsed laused teistele arusaadavaks teha! Vähemalt mis küsimustesse puutus - hiljem tuli välja, et minu hääldus või sõnavara ei olnud ikkagi sellisel tasemel, et nemad minust nii hästi oleksid aru saanud, kui ma ise lootsin.

Koju minekuks sõitsime metrooga edasi Luzhou'sse. Seal istusime edasi autosse (vana Toyota, aga punane!), ning peale autopesu (100 NT! Ehk nii 2,5 EURi) jõudsimegi koju. Kodu kujutas endast kahekorruselist korterit (st korteris sees viis trepp üles järgmisele korrusele) 13. korrusel, millest järgmine tasand oli juba katus - kuhu pereema meid ka vaadet nautima viis. Ilmselgelt see, et ma juba metroojaamas kaamera välja õngitsesin, oli üks põhjustest, miks ta kõike vaatamisväärset kohe näidata tahtis.. ja teine põhjus oli muidugi see, et niipea, kui korterisse sisse astusime, ei suutnud mina end tagasi hoida ning olin paari sammuga akna juures, kust avanes ka täiesti super vaade linnale. Katusevaadet see muidugi ei ületanud - kodu oli väga lähedal Danshui jõele, kus ääres olid ka väga head võimalused jalgpalliks, tenniseks, sulgpalliks, pesapalliks, koerte jalutamiseks jne. Isegi teed rattasõiduks! Ning seal oli õhku, päriselt ka! Nii et ausõna, selliste sportimisvõimalustega + midagi looduslikku = mulle väga meeldis! :)

Peale võimsaid katusevaateid (mul käis ikka peast läbi, kuidas need vaated õhtul on, kui kõik on tuled põlema pannud..), tegime koos kasuõe ja -emaga jalutuskäigu ka nende jõeäärsete spordialade juurde. Mina püüdsin ilusti hiina keeles rääkida, kuidas minu boyfriend armastab jalgpalli ning õpetab ülikoolis, aga nagu hiljem välja tuli, sain sellest kõigest aru vaid mina ise :D. 

Peale meelelahutusprogrammi vaatasime veel veidi telekat (jumal tänatud inglisekeelsete programmide eest! Ma sain ka midagi aru vahelduseks), kuni pereisa koju jõudis. Peres muidu lisaks vanematele ja Stevenile oli ka väike kaheaastane tüdruk - kuid tema elab Pingtungis oma vanavanemate juures (meie nägime vaid pilte). Ning seda senikaua kui ta saab viieseks - siis tuleb ka tema Taipeisse, sest siis saab ta panna pre-school'i (terveks päevaks!). Ma vist olen juba sellest kirjutanud ka, aga igal juhul kuna siin elavad inimesed oma tööandjale (ei ole väga viisakas töölt lahkuda enne kui Sinu lugupeetud ülemus seda teinud ei ole), siis lapsed on samamoodi terve päeva hõivatud oma erinevate koolidega, kuni vanemad nad õhtul (vahel ka kella 8-9 ajal!) peale korjavad - ning siis saavad nad kodus õppimisega jätkata. Seda seni, kuni nad ülikooli lähevad enamvähem. Seega ei ole eriti üllatav, et minu siinsed eakaaslased kipuvad oma käitumiselt rohkem meenutama Ameerika filmide teismelisi..

Niisiis, pereisa rääkis vaid hiina keeles, ning senikaua, kuni ta sai veidi ka kehakeelt juurde kasutada ning mulle otsa vaadata, tundus täitsa, et ma sain midagi aru. Selle tegin muidugi kohe selgeks, et minu hiina keel on hirmus halb (我的 中文 不 好 - minu hiina keel pole hea), aga see ei takistanud teda üritamast minuga suhelda. Järgnev programm nägi ette restorani minekut, et hotpot'i süüa ning meiega liitus ka pereema õde, kes oli 2 aastat Inglismaal õppinud (magistrikraadi omandanud - business management erialal, st peaaegu minu erialal!). Siis selguski, et kõik inglise- ja hiinakeelne, mida ma olin oma kasuemale rääkinud, oli tundunud arusaadav vaid minu kõrvadele.. sest mult küsiti nüüd kõik inglise keeles üle! See tõi endaga kaasa väikse pettumuse, ma tõesti olin arvanud, et mu hiina keel (või vähemalt see osa, millega ma ühele poole sain) võimaldas juba mingit sorti lauseid formuleerida ja ennast arusaadavaks teha.. Aga äkki oli see üleküsimine lihtsalt kontrolliks ka. Siinkohal remark - tuleb kõigil Taiwani sõpradel paluda endaga vaid hiina keeles suhelda (vähemalt mingi aja vestlusest) ning paluda end parandada kogu aeg.

Niisiis sõime hotpot'i , ning kuna ebaviisakas on midagi järele jätta, lõpetasime jälle kõhud liiga punnis.. Mina ei tea, jätsin ikka järele, kuna mulle lihtsalt ei mahtunud sisse! Kõik teised, sh pereema õde ning minu Hiina kasuõde tegid kogu toidule lõpu peale - ning nende suurust arvestades ma lihtsalt ei tea, kuhu nad selle kõik panid! Edasi võtsime suuna Shilin night market'ile - ja muuseas, night market'id tunduvad kohalike seas olevat tõelised vaatamisväärsused, mida turistidele tutvustada. Nojah, see on muidugi tõsi, aga ma olen juba paar korda nendel käinud, ja tegelikult ei leia seal enam midagi väga vau-efekti põhjustavat ;), kuigi alati on tore, kui nad Sulle oma kohalikku kööki tutvustama hakkavad. Mulle võib isegi varsti mõni hiinakeelne söögi nimetus meelde jääda nii! Ning nende puuviljaletid on muidugi täiesti hämmastavad - lisaks sellele, et need on mõnusalt värvilised ja ajavad kohe suu vett jooksma, pakuvad nad tihti neid imeliku välimusega asju ka maitsta! Näiteks proovisin seekord ära draakonivilja - mis minu pettumuseks meenutas pehmet ja maitsetut, seebitaolist asja..

Jalutasime läbi terve turu (kuna tegemist oli laupäevaga, oli inimesi meeletult!), ning uudistasime erinevaid müügilolevaid kaupu söögist riieteni välja. Pereisa ikka aeg-ajalt pakkus, et proovime äkki Taiwani stiilis paneeritud kana? Või kuidas oleks ühe milk-tea'ga? Midagi magusat? Aga me olime kõik nii full sellest hotpot'ist, et ütlesime ära. Meil ei õnnestunud aga end välja rääkida hilisõhtusest puuviljaampsust - peale night market'it hüppasime läbi suurimalt puuviljaturult, mida ma näinud olen. Saime palju nalja, kui üritasime leida inglisekeelseid nimetusi kõikidele viljadele, mida mina Eestis kunagi kohanud ei ole :). Meid abistas muidugi iPhone vastav app - ikkagi tehnikainimesed kõik..

Tagasi kodus, otsustasin, et küsija suu pihta ei lööda, ning õige pea leidsimegi mina, pereema ja tema õde tee taaskord maja katusele, et öine linn üle vaadata. Ning mulle nii meeldivad sellised vaated (ühikatoast on ka sarnane) - kohe tekib tunne, et wow, I'm not alone here.. Üritasin saada ka häid klõpsusid, aga nii võimas mu kaamera vist ei ole, et millegi tõeliselt kihvtiga hakkama saada. Mitte just väga üllatuslikult, oli vaade väga äge, ning Galerii alt saab vaadata, kuidas pildid välja kukkusid. Lisaks uuris pereema ka selle kohta, kuidas korter meeldib (nad olid selle ostnud pangalaenuga), ning kuna jutt juba kinnisvarale läks, rääkisin ka mina oma korterist. Lõppkokkuvõte oli nendepoolne totaalne üllatus (ja seda isegi Inglismaal elanud õe poolne), et ma olevat nii iseseisev! Nojah, meie ühiskond on ju ka veidi teistmoodi, ning vanemate juurest väljakolimiseks pole vaja abielluda näiteks (seda uuriti ka kohe, et kas pulmade kuupäev on juba paigas)..

Peale puuviljaampsu (muuseas sõime sugar apple'it, mis meenutas väga Hispaaniast proovitud puuvilja - suured mustad seemned sees. Välimus oli küll veidi teistsugune väljastpoolt, kuid maitse ja seemne tekstuur lõid väga tugeva paralleeli) oli aeg magama minna, ning selle jaoks anti meile kõigile (pereema õde jäi ka ööseks - minu suureks õnneks. Kuigi vahepeal telekast tulevate autosaadete tõttu oli selgunud, et Steveni inglise keel on täitsa okei tasemega, ning me vaidlesime pikalt Audi R8 mudeli üle, mis ülejäänud kulme kergitama pani.) padi ja väike fliistekk, millel ka varrukad olemas olid. Magamisruum asus teisel korrusel, ning kuigi esimesel korrusel oli vaba hiigelmõõtmetes voodi, juhatati meid väiksesse laudpõrandaga tuppa. Ning palun väga, siin ongi teie ase, head ööd! Ei mingit madratsit. Lihtsalt põrand, padi ja väike fliistekk (meenutas rohkem hommikumantlit).. Hiina tüdruk ei teinud mingit nägu, viskas aga oma asjad põrandale ja uinus hetkega. Mina olin vist ikka täitsa keeletu.. Õnneks seda keegi ei märganud. Oma üllatust maha surudes võtsin ka siis positsiooni sisse.. ning tegelikult ei olnudki kõige hullem nii magada. Alles järgmiseks õhtuks andis selg veidi tunda, et paar kohta olid kuidagi kanged. Kuid see olukord ise.. Ma ei ole varem sellist šokki saanud. Esimene kultuurišokk käes? :)

Järgmisel hommikul, peale hommikusööki restoranis (neil oli muuseas köök kodus täiesti olemas - aga kuna hinnad olid nii odavad, on lihtsalt mõttekam väljas süüa. Nii ebaloogiline minu jaoks) läksime oma nn Taipei-tuurile. Vaatasime üle Taipei city hall'i, ning käisime Taipei 101 hoones luksuspoode uudistamas. Kahjuks oli ilm pilvine ning hiljem hakkas ka sadama, nii et hoone tippu minek (89. korrusele - tegemist on muuhulgas maailma kunagise kõrgeima hoonega, antud hetkel vist kõrguselt teine) jäi järgmiseks korraks. Kella kahe ajal tegime veel ühise lõuna Taipei main station'is ning kell 15.10 startisime juba bussiga tagasi Tainani.

Igal juhul oli kogu tripp Taipeisse väga väärt mõte, ning ma olen väga rahul, et see just selliseks kujunes. Sain nii palju uut infot, kuidas traditisooniline Taiwani perekond elab, ja päevast päeva oma igapäevatoimetusi teeb.. Ja muuseas lisaks sain veel küllakutse uue aasta tähistamiseks Pingtungi, kus elavad nii pereema kui ka -isa vanemad (ja kus on see nunnu väike tüdruk!). Õhtul sain veel ka sõnumi, et kas jõudsin õnnelikult tagasi :)