Päikesepiste.. detsembris?

Eelmiseks teisipäevaks oli mul Sally abiga ostetud pilet balletietendusele "International Youth Ballet Show". Etendus toimus Kaohsiungis, kohalikus Cultural Center'is, ning kuna ma juba Kaohsiungi läksin, ning mu hostpere lahkelt ka enda juurde ööbima kutsus (nende abil saingi esimese info show toimumise kohta), siis võtsin järgmisel päeval ette ka avastusretke kohtadesse, kus ma varem käinud ei olnud.

Meie strateegilise juhtimise kursus

Niisiis, tormasin teisipäeval peale mu absoluutse lemmikaine viimast loengut (ei mingit strateegilist juhtimist või vähemalt selle nimetusega kursust enam! Hurraa! Kusjuures õppejõud ise mainis, et järgmisest aastast jäetakse see aine siin koolis vist üldse ära, kuna tema on ainuke õppejõud, ning ei ole tegelikult sellele üldse spetsialiseerunud. Ning et ta täiesti sihilikult õpetas meid hoopis andmeid analüüsima, mitte aine nimetusele vastavalt midagi strateegia vallast.. ehk et ta ei õpetanud meile mitte midagi.) rongi peale. Kuna lõpetasime oma strateegiaga varem, siis jõudsin isegi varasemale rongile - ning hea oli, kuna kultuurikeskusesse jõudsin napilt 10 minutit enne etenduse algust! Ma ei arvanud, et tee raudteejaamast kultuurikeskuseni nii pikk on, pluss tahtsin vahepeal süüa ka saada.. 

Show ise oli muidugi tore, kuigi tõestas taas, et esmamulje on ikka väga oluline. Esimese numbri ajal oli näha, et tüdrukud olid nii närvis, värisesid kui haavalehed laval.. Üks pani isegi korra käe maha. Aga mida number edasi, seda paremaks läks! Üksiknumbrid olid minu arvates paremad - grupina laval olles ei saanud nende rivide joondumised Vikerkaarele lähedalegi! Aga samas, meie ei tantsinud ka balletisussides ning ei vehkinud  kõik see aeg oma pikkade jalgadega kusagil ninade lähedal :). Kestuseks oli 1,5h, ning numbrid olid erinevatest balletilavastustest - "Luikede järv" oli mitme numbriga esindatud muidugi. Väga lahe oli üks pisike tüdruk, kes tantsis täiesti suurepäraselt pannes terve saali endaga kaasa ohkama ning lõpus pikalt aplodeerima. Kahjuks pilti teha ei lubatud, nii et ühtegi fotojäädvustust mul sellest show'st pole.

Etenduse toimumispaik mulle suuremaid muljeid ei jätnud.. Suur hoone, ning meenutas natuke Linnahalli ja Salme Kultuurikeskuse ristandit. Mitte just eriti uus hoone. Selle eest jättis mulle väga vägeva mulje see park tervikuna, kus kultuurikeskus asus. Kohe hoone ees oli suur väljakuplats ning peale etendust oli see vägagi hõivatud paik - mitu eri suurusega inimestepunti harjutas seal tantsimist. Keset jumala suvalist teisipäeva õhtut, eri pundid, eri muusika, eri stiilid.. Kui äge! Ning kohe hoone uste ees, sammaste vahel oli peeglid (jah, peeglid!), mille eest kaks erinevat punti harjutasid midagi tänavatantsu moodi, hip-hop stiilis. Mitte kedagi ei huvitavanud mööduvad inimesed, nad lihtsalt tantsisid.. harjutasid. Jällegi siinne superkliima, millest saab kasu lõigata aastaringselt! Eestis ei ole ma sellist asja kunagi näinud, kuigi kui Michael Jacksonil käisime, siis too harjutamine oli ka midagi sarnast, vabas õhus A Le Coq Arena kõrval - aga see oli vaid 1 kord! Nood inimesed ilmselt saavad üksteise seltskonda ning tantsu nautida igal nädalal, ja seda kõike keset parki!! Ohh! Ma oleks lausa tahtnud sinna jäädagi vaatama, kuidas nad treenisid, ise ka kaasa tantsida.. Selline harjutamine muuseas on täitsa tavaline nähtus ka siin ülikooli campus'es. Kõikvõimalikes kohtades - hoonetes sees (fuajeedes), parkides, spordihoone ees, muruplatsil - aeg-ajalt ikka on näha, kuidas punt noori harjutab. See on täitsa lahe :), kuigi massi poolest oli too Kaohsiungi park ikkagi rohkem omaette nähtus.

Formosa Boulevard

Peale vaimustusest toibumist, hankisin endale mõnusa kuuma kakao (ilm oli veidi tuuline ja mul oli kleit seljas), mille seltsis otsustasin jalutada paar metroopeatust Formosa Boulevardini (siinne kõige ägedam metroojaam, ja seda tänu ägedale klaasimaalile). Õhtu oli lihtsalt nii mõnus, ning mulle nii meeldib Kaohsiungi-taoline linn! Saaks ise ka aru, mis mind seal tõmbab.. igal juhul on see oluliselt etem kui Tainan. Kuskil poole 11 ajal jõudsin oma host-pere juurde, kes nii armsalt ütlesid, et ma pole absoluutselt tüliks ning et ma peaksin tundma end nagu kodus - see on ju minu kodu ka! :) Nad olid tõeliselt nunnud, aitasid mul veel üle vaadata kohad, kuhu ma järgmisel päeval uitama minna tahtsin, ning soovitasid kohti veel lisaks. Kirsiks tordil oli see, kuidas nad olid mulle järgmisel hommikul söögi valmis pannud (jahtunud kakao, omlett ning koogitükk - ah!) ning ise tööle läinud. Kodus oli vaid vanaisa, kes ühtegi sõna ei hiina ega inglise keelt ei räägi (vaid jaapani ja taiwani keelt, ning kahjuks ei oska mina kumbagi. Ning taiwani kohalik keel on küll veidi hiina keele moodi, aga hääldus on täitsa teine!), kuid kes siiski mind väga armsalt ukse peal ära saatis :)

Esimeseks sihtpunktiks oli Annie soovitatud park, mis kunagi täitis prügimäe aset. Nüüd oli see suhteliselt tühi, lage roheline ala, mis tänu ilmselt ka kuumale ilmale, meenutas natuke kõrbe - eriti kogu see veidi kuivanud muru. Sinnajõudmiseks jalutasin mööda Kaohsiungi äärelinna ning tuvastasin ka ühe teise pargi moodi koha, mis tegelikult oli rohkem kordatehtud jõeäärne ala. Igal juhul värske kohviga seal kõndimine oli väga super algus päevale. Peale parkide külastamist oli mul piisavalt palav ning kuna ma juba ligi 2h ringi jalutanud olin, otsustasin otsida lähima metroopeatuse ning end transportida järgmise vaatamisväärsuse juurde - Lotus Pond. Mul läks õnneks leida üles metroopeatus uues rajoonis, kuhu ilmselt alles maju ehitati.. ning see peatus polnud veel töösse läinud. Ümbrus oli väga tavatu - väga korras, väga ilus ja uus, ja mitte ühtegi inimhinge läheduses. Autosid oli küll, ning samuti varjus pikutavaid koeri.. aga inimesi mitte. Ning need uued hooned olid kõik suletud - vähe sellest, mõned uksedki olid veel kilesse mässitud. Samamoodi bussipeatuse tablood. Igal juhul meenus mulle elavalt International Financial Institutions aine raames vaadatud video Hiina ghost-city'dest - uutest, ilusatest linnadest, kus enamik tänu hinnatasemele kodu soetada ei suuda, ning mis on ehitatud vaid selleks, et Hiina saaks jätkuvalt näidata 8% GDP kasvu..


Niisiis, seisin seal täiesti inimtühjas paigas, mul oli palav ning ma tõesti ei viitsinud enam tagasi jalutama hakata, kui minu juurde jõudis üks neiu rolleril, kes minu hämmastuseks oskas inglise keelt, ning pakkus kohe väga lahkelt, et äkki ta saab äraeksinud turisti lähimasse avatud metroojaama toimetada. Ausõna, selliseid asju juhtub ainult Taiwani! Kas te kujutate ette, et Euroopas keegi nii teeks? Never! Ta isegi ei tahtnud teada, miks ma nii imelikus kohas täitsa üksi ringi uitan (ühtegi turistikaardil märgitud vaatamisväärsust polnud nii.. 3-4km läheduses kindlasti, võib-olla ka rohkem. Keset suvalist eeslinna, veel avamata metroojaamas..), või kust ma pärit olen vms. Lihtsalt viskas mind (muuseas, ma sõitsin ilma kiivrita, mis on siin keelatud) järgmisesse metroojaama ära, ütles et pole hullu midagi minu tänuavalduste peale ja sõitis edasi. Hämmastav!

Rohkem mul ära eksida ei õnnestunud, ning Lotus Pond'ini jõudsin täitsa ilma vahepealsete viperusteta (tegelikult õnnestus mul isegi kogemata sattuda Botaanikaaeda kui metroopeatusest Pond'ini jalutasin - aga see oli rohkem kõige tavalisema pargi moodi, ning jäi mulle lihtsalt tee peale). Pond ise kujutab endast midagi järvelaadset, kuigi ta on väga-väga madal. Ning selle ümber oli ehitatud hunnikutes templeid ning peamine turiside tõmbenumber - Draakoni ja Tiigri Pagodad. Selleks, et muuta Sind saatev halb õnn heaks tuli siseneda Draakoni Pagodast ning väljuda Tiigri omast. Vahepeal sai oma kuue korruse võrra Pagoda kõrgemaile avatud korrusele ronida, kust avanes ilus vaade järvele ning pühakodadele selle ümber. Selle jaoks et Pagodadeni jõuda, jalutasin tiiru peaaegu ümber kogu järve, ning mul väga vedas ilmaga - nii päikeseline ja ilus, kohati tundus isegi, et päikest sai veidi liiga palju (ja selle kohta sain kinnituse ka koju jõudes, kui peeglist vaatas vastu kergelt roosa nägu). Ja seda detsembris! Suurepärane, mul õnnestus oma lumeigatsust kohe kõvasti leevendada ;)

Lotus Pond'ist on mul taaskord eraldi pildiseeria Galerii all. Nii et saate oma silmaga üle vaadata, kuidas siin ei ole lumelõhnagi.. Ilusat vana aasta lõppu!

Jõulud Taiwanis

Juba ammu oli ette teada, et sel korral on jõulud.. teistmoodi. Ja teistmoodi olid nad indeed. 

Kõigepealt ei olnud kogu seda suurt kommertsjama, millega terve Euroopa uhkeldada võib. Ausõna, seal ei saa keegi öelda, et tal jõulud meelest ära läksid - lihtsalt muust ju ei räägitagi, ning kõik poeketid on haaratud jõulukampaaniate korraldamisse, piparkookide ja (Saku) Jõuluporteri promomisse.. Siin aga ei midagi. Ei mingeid piparkooke sealhulgas. Või muid meile tuntud jõuluroogasid - jõulud ilma verivorstideta ning vanaema sissetehtud kõrvitsata? Võib-olla on see ka üks põhjustest, miks jõulutunne minuni alles eile jõudis! Teine suur põhjus on muidugi lume puudumine - kuidas saab jõule tähistada ilma ilusa valge lumevaibata? Täitsa võimatu! Ja nii tobe on panna päkapikumüts pähe, kui pole lund, mis sellega match'iks..

Sellegipoolest, nähti vähemalt meie campus'es vaeva, et natukenegi jõulutunnet meieni tuua. Kusagil detsembri keskel tekkis ühika fuajeesse kuusk, ning mujalgi oli märgata vilkuvaid neoontulukesi. Üks minu jooksutrenne oleks napilt katkestamisega lõppenud, kuna ühel õhtul installeeriti kuuske ja jõulutulesid ka jooksuraja äärde. Samuti leidus toredaid õppejõudusid (st minu lemmikõppejõud, USA-st), kes ütlesid, et muidugi ei hakka me loengut tegema 25. detsembril! Siis on ju jõulud! Naljakas traditsioon, mida ma Euroopas näinud ei ole, oli Kaohsiungi rongijaamas, kui minu juurde tuli üks inglise keelt kõnelev naine, et pakkuda võimalust kirjutada oma jõulusoov kaardikese peale, mis oli seotud rongijaama seina asendava võre külge. Sama tehti ka siin, ühika ees, ning neid kaarte oli täitsa palju! :)

Koos Elwiniga, kellele mina tegin jõulukingituse.

Aga jõulupeod kuulusid programmi ka siin. Kõigepealt oli meil rahvusvaheliste tudengitega pidu, 15.12. Loosipakid kuulusid ka asja juurde, ning väga vahva oli see kuidas neid laiali jagati - see, kes oli just kingi kätte saanud, andis seejärel üle enda oma. Nii et oli kohe ka teada, kes kellele kingitust tegi (mina olin kindluse mõttes kaardikese kingituse juurde pannud). Minul õnnestus saada Louis'ilt üks lõhn (tegelikult tore kingitus, kuna mul ei ole ühtegi lõhna siin!), aga ma vist lõppkokkuvõttes kingin selle ikkagi edasi, kuna see pole päris minu stiil.. Õhtu lõpetasime seltskonnatantsudega, mis oli lausa nagu jõulukingitus omaette, kuna ma polnud nii ammu tantsinud! Siin on ka pilt meie rahvusvahelisest kogukonnast:

Koos Ama, Dacia ja Shongwe'ga. TICC 2012

Järgnesid pidustused kirikutes - mul oli terve pühapäev kirikupidustuste jaoks reserveeritud! Kõigepealt lõuna väga uhke välimusega restoranis, kus meid kostitati Taiwanile tüüpiliste toitudega. Seejärel väikene vahepaus (mille ma edukalt kasutasin ära shopinguks, ning muretsesin endale talvejope! Ja see osutus suurepäraseks ideeks, eriti selle ajastatus, kuna just tollel õhtul oli siin tõeliselt külm - +12 on siin ikka haruldaselt krõbe ning arvestades kogu seda niiskust, mis järjekindlalt sulle kontidesse poeb, pole see ka üldse meeldiv!), ning tähistamine jätkus jõulujutlusega, millele järgnes õhtusöök (kartulid ja kalkun! Peaaegu nagu kodus.. aga mitte jõulude ajal, haha!) ning talent-show, mille raames ka mina viiuliga üles astusin. Nagu mu ema ütles - viiul ei jäta Sind ikka kusagil maha.. 

Esmaspäeval, ehk siis 24.detsembril, sain kõigepealt rõõmsa üllatuse osaliseks, kui siia väga hea ajastusega oli jõudnud pakk Erkkilt - ja seda koos piparkookide ja värske leivaga (mul sai leib otsa just päev enne seda!). Nii et sain ka endale jõulutunnet luua, aitäh Sulle! Õhtul (peale täiesti normaalset koolipäeva, hiina keele tundi ning ettekannet ettevõtluses) oli meil ühikate vahel samuti jõulupidu, kus astusime rahvusvaheliste tudengite pundiga üles ning laulsime 2 laulu. Punt muuseas koosnes peamiselt indoneeslastest, + 1 malaisialane, kes sai ka indoneesia keelest aru (taaskord ainuke umbkeelne :D) - kokku 5 lauljat, 2 kitarri ning beatbox. Programmi kuulusid Mariah Carey "All I want for Christmas is you" ning "Santa Claus is coming to town". Esimese loo kohta on isegi olemas lindistus:

http://www.facebook.com/HenriNurcahyoJose/posts/491540327563175?comment_id=5185042&notif_t=mentions_comment

Hiljem programm jätkus kuni kulminatsioonini, milleks oli ilutulestik (Aasia inimesed tundub, et armastavad seda igasuguste pidustuste puhul).

Jõulude tähistamine jätkus 25.12 kõigepealt koos Sally, Tim'i ning tolle kolmanda tüübiga, kelle nime ma endiselt ei tea - meil oli koos tore jõululõuna. Mis tegelikult ei erinenud meie tavapärastest neljapäevastest lõunatest eriti millegi poolest.. ainult mina ja Sally vahetasime kingitusi (tegelikult, mina sain oma šokolaadist jõuluvana kätte, ning omalt poolt andsin Sallyle lubaduse tema sall neljapäevaks valmis kududa. Nimelt, mul sai lõng otsa, ja lihtsalt aega ei olnud, et Tainani minna uut ostma.. pluss sellist värvi lõngakerad olid otsas ka, nii et ma pidin natuke uue lahenduse välja mõtlema, et sall ikka ilus tuleks!). Piduliku õhtusöömaaja tegime tüdrukutega (Ama, Shongwe, Dacia ja Zaya) kohas nimega "Rolling egg", kus me korra käisime Meilingi kutsel kirikuinimestega koos. Suurepärane Lääne köök - erinevad brunch'id, st munad pudru, "härjasilmade" kujul koos peekoniga või nagu mina täna proovisin - tomati ning English breakfast muffin'iga.. Mmm! Milline suurepärane vaheldus igapäevasele ning alati riisi sisaldavale söögile! Eelmine kord proovisin ma pastat, nagu ka Ama täna tegi, ning Itaalia köök pole oma võlu absoluutselt kaotanud! Magustoidu jahil käisime 85 degrees' nimelises kohvikus, kus jaksasime kõik vaid ühe koogi kaasa osta, kuna olime lihtsalt nii full!

Niisiis, kuigi teistsugused, on need jõulud siiski olnud väga põnevad ning erilised. Ja mul on väga hea meel, et jõulutunne lõpuks minuni jõudis ning seda läbi siinsete väga toredate kursakaaslaste! Aasia inimesed on lihtsalt juba loomult nii sõbralikud ja abivalmid - üks peamisi põhjusi, miks mulle siin nii meeldib :)

花海 - Nagu Hollandis

Sellel pühapäeval võtsin ette suhteliselt ootamatu tripi - idee peale tulin neljapäeval kui Sally lõunal rääkis, et kavatseb nädalavahetuse Taichungis veeta. Ning muuhulgas külastada Taichungi lillenäitust "Sea of flowers", mis on üks selle linna peamistest vaatamisväärsustest.. Mis siis ikka, mul ei olnud ka pühapäevaks eriti suuri plaane, nii et otsustasin nendega üheks  päevaks liituda :)

Kõigepealt oli meil laupäeva õhtul jõulupidu, mille lõpetasime veidi peale kella 1 öösel. Ning seda muidugi peale ohtrat ballroom dancing'ut - tuli välja, et meil oli seltskonnas ka üks meesterahvas kes (eriti standardit) tantsida oskas, nii et saime koos demonstratsioonesinemisi teha ning hiljem oma oskusi teistelegi edasi anda. Peale nii pikka tantsimispausi oli täiesti kirjeldamatu tunne end natuke sambarütmis liigutada! Nii et kella 1 paiku sundisin end lahkuma pannes vastu kiusatusele öö läbi tantsida.. :D Tänu pikale peole sain magada veidi alla kolme tunni, et siis poole viie paiku end taaskord üles peksta ning startida 5.16 bussi püüdma. Mul õnnestus täiesti puhtas hiina keeles taksojuhile selgeks teha, et ma tahan saada Ubus station'isse, ning et ei, ma ei ole ameeriklane, vaid pärit väikesest Euroopa riigist nimega Eesti. Samuti õnnestus mul poolunisena endale hiina keeles pilet osta, nii et keeletund pühapäeva varahommikul läks vägagi asja ette!

Kell 8 hommikul jõudsin enamvähem õigesse kohta, ning peale väikseid otsinguid õnnestus mul üles leida ka see tüüp, kes oli Sally boyfriend'i 鴻基 sõber, ning kes oli lahkelt nõus mind rolleriga teiste juurde sõidutama. Otsingud nägid välja nii, et mina rääkisin telefonis Sallyga, kes tõlkis kõik edasi oma boyfriend'ile, kes oli samal ajal telefoni otsas oma sõbraga. Hiljem selgus, et sõber oskas tegelikult inglise keelt rääkida küll, kuigi eks ta oli ka veidi pabinas oma keeleoskuse pärast ja muudkui vabandas ette ja taha, et tema tase ei ole ikka eriti hea. Samuti tuli hiljem välja, et Sally boyfriend suudab täiesti edukalt inglise keeles suhelda - tal võttis julguse kokkukogumine aega kõigest 2 kohtumist, kui ta minuga sõnagi ei vahetanud (vähemalt mitte otse), ning nüüd, kolmandal korral, suutsime siis suhelda. Tore, loodetavasti tulevikus on nad siis julgemad, kui kogemus minusuguse paduvälismaalasega on olemas.

Ilmaga vedas täiega - kui näituse paika (mägedes, hurraa!) kohale jõudsime, oli päike välja tulnud, ning nii hea ja soe oli! Kui Tainanist sõitma hakkasin, tundus ka täiesti paras olevat vaid jakk peale visata.. aga seda vaid sinnamaani kuni bussi astusin, ning AC tekitatud arktiline kliima mulle pahvakuna vastu tuli. Isegi magada ei saanud korralikult, kuna pidevalt tundsin, kuidas see konditsioneer mulle peale puhus.. ning seetõttu olin sellise mõnusa külmatunde endale bussist sisse saanud, ning see hea ja soe päike, mis teistele liiga palav tundus, oli mulle kui täielik õndsus! Abi oli ka kuumast kohvist - ning seda nii unega võitlemisel kui sooja sisse saamiseks. Oh, hommikune kohv mägedes sooja päikese käes, lillede vahel jalutades..

Otse loomulikult kuulus näituse külastamise juurde tavapärane fotoshow, ning too sõber, kes mind hommikul transportis, oli hirmus elevil, et saime koos pilti teha. Sally hiljem seletas mulle, et Taiwani inimeste jaoks on lihtsalt väga äge, kui neil on välismaalasest sõber - eriti nii teistmoodi välimusega kui mina! Olin seda teooriat ka varem kuulnud, ning mõned möödajalutavad inimesed, kes mulle naeratades tere ütlesid, kinnitasid ka seda veelgi enam. Et ikka kõik sõbrad teaksid, kuivõrd vinge tüübiga tegemist on, laeti kiiresti Facebooki ka üles ühine hüppefoto.. 

Lillenäitus ise meenutas mulle Hollandit. Ma ei ole küll kunagi Hollandis lillefestivalil käinud, aga kõik need tuulikud, mis olid igale poole lillede vahele sätitud, ei jätnud lihtsalt ruumi teistpidisele mõtlemisele selles osas, kust idee võetud oli. Värvid olid muidugi väga ilusad ja kirkad.. kuigi lilled ise olid natuke juba närtsima hakanud. Festivali viimane päev ka muidugi, täitsa loogiline.. Omal kohal olid ka suured telgid, kus palju põnevust tekitasid aiakärud, mis olid täis laaditud.. tomateid. Või mingeid muid aiasaadusi, täitsa tavalised igale eestlasele, kellel maal vanaema on. Ning tomatitaimed, mõtle kui põnev! Ma oleksin vist rohkem elevil olnud, kui mu mõlemad vanaemad ei oleks terve minu eluaja tomateid kasvatanud.. Plats ise oli väga meie laadaplatside moodi - mullane pind, mis hea tolmuse õhkkonna tekitas, ning vetsujärjekorrad (vetsud ise sai üles leida lõhna järgi - tuttav tunne, kas pole?) siniste plastikkabiinide taga.. Samuti söögiala. Erinevus oli ainult suures hulgas Aasia inimestes, kes iga nurga peal järjekorras seisid, et pilte teha :D

Kui palavus juba pilti eest võtma hakkas (päike kõrvetas ikka tõeliselt! Mul ei ole ammu detsembris olnud ohtu end ära põletada..), hankisime natuke jääkülma teed, ning tegime väikese eine restoranis. Seejärel naasime Sally boyfriend'i vanematekoju, kus meile pakuti veidi puuvilja, ning ühtlasi oli mul suurepärane võimalus avastada nende matusekultuuri - nimelt selle maja ees olid tol päeval matused. See nägi nii välja (mul ei lubatud pilti teha, kuna neil on palju uskumusi seoses matustega, ning üldiselt viivad kõik selleni, et matused on väga halb enne), et maja ees oli nagu kinnine telk, kus lauldi surnu mälestuseks. Sally valgustas mind, et surnukeha hoitakse kodus 7 päeva, et kõik soovijad saaksid veel teda viimast korda näha, seejärel on terve päev kestev matusetalitlus, mille jooksul lauldaks kogu aeg. Laulud muuseas ei kõlanud üldse kurvalt, mõned olid päris kiire tempoga ja mulle tundusid kõrvaltkuulajana väga lõbusad.. aga Sally ütles, et tegelikult see nii ikka ei ole. Surnud põletatakse, ning meie mõistes surnuaedasid neil siin ei ole (nojah, inimesi on siin ka 23 miljonit ning pindala on väiksem kui Eestis, nii et suht loogiline ka) ning neid mälestatakse vaid sellel päeval kui nad surid. Taevasse minekut või siis järgmist elu vms nad ei usu. Ning surnu perekonna liikmed selle 7 päeva jooksul teisi inimesi külastada ei tohi (nad võiksid üldse avalikku kontakti vältida, aga kuna koolis ning tööl käimine on kohustuslikud, siis seda ikka võib), see toovat halba õnne.

Igatahes, kui ma olin kinnitanud, et võin tagasi minna bussiga, mis läheb peale kella 6-7 õhtul, siis läksime terve perega koos sööma. Meiega liitusid veel Sally õde ning tema boyfriend, Sally ise ning terve 鴻基 pere - st vanemad ning ka vend. Kahjuks sain ma suhelda vaid Sally ja tema õega, teised eriti inglise keelt ei rääkinud.. aga siiski oli tore. Jagasime kõik nii nagu ikka Aasia õhtusöökidel kombeks :). Hiljem viskas pereisa mind isegi bussijaama ära ning mul õnnestus olla enamvähem viimane, kes mahtus veel 19.10 bussi peale. Bussi konditsioneer oli taaskord põhjas ja magada eriti ei saanud.. aga juba 10 paiku olin tagasi ühikas, ning kuum tee ning soe dušš soojendasid mõnusalt üles. Ning oma voodisse magama minna, tundus täielik heaven jääkülma bussiistme peal enda kerratõmbamise kõrval!

Kui tahad hundikarjas elada..

.. Õpi hundi moodi ulguma. Sellele järeldusele jõudsin ma selle nädalavahetuse tripi käigus, kui külastasime Sun Moon Lake (日月潭) äärset ala koos siinsete kursakaaslastega. Grupis oli 10 inimest, neist 1 Aafrikast, Svaasimaalt (Shongwe), 1 Indoneesiast (Oki), 2 Vietnamist (Vu & Luna), 4 Taist (Amy, Job, Yong & Pon), 1 Prantsusmaalt (Anthony) + mina.

Start oli laupäeva hommikul VARA, st kogunesime 3.30 fuajees. Uniste nägudega haigutav seltskond jaotas end rõõmsalt kahe takso vahel ära (Vietnami tüdrukud tulid rolleriga), ning 4.16 olime kõik bussi peal Tainani Main Station lähedal asuva Ubus Stationi ees. Terve tee kogu seltskond muidugi magas.. Ning mitte just eriti värsketena jõudsime kella 7 ajal hommikul Taichungi, et üles leida järgmine bussijaam, kus kinni püüda Sun Moon Lake äärde minev shuttle-bus. Iroonia muidugi, aga see peatus oli täpselt sellesama koha kõrval, kus mind minu esimesel Taiwanis olemise päeval maha pandi.. et ma iseseisvalt ja umbkeelsena leiaksin üles bussi, mis võiks minna Tainani. Natuke kahju oli, et selles väikeses toidupoes, kus ma endale kohvi ostmas käisin sama kutti tööl ei olnud, kes mind kolm kuud tagasi väga püüdlikult aidata üritas.

Umbes kella 10 paiku, kui olime veel natuke magada saanud bussis loksumise ajal, jõudsime kohale Shuishe Village'sse, kus asus meie hotell. Kuna olime natuke liiga varajased, siis end sisse registreerida (check-in kõlab palju loogilisemalt?) ei saanud, kuid oma suured kotid võisime sinna küll rahus maha jätta. Enamuse vihmavarjudest jätsime ka sinna maha, kavalad nagu me olime.. kamba peale olime piisavalt nutikad, et kaasa võtta 5 varju, st 2 inimest iga sirmi alla (ja sedagi peale seda, kui Amy oli tagasi jooksnud, et veel 2 varju lisaks ära tuua). Vihmavarjud olid muidugi täiesti hädavajalikud, kuna praktiliselt terve päeva sadas. Ning mina oma metsiku positivismiga arvasin, et Taiwanis ei ole võimalik, et minusugusel põhjamaalasel võiks külm hakata! Ohh, kuidas ma kahetsesin, et ma ei võtnud kaasa kampsunit, mille just eelmisel päeval pakiga Eestist olin saanud.. Põlvpüksid, kingad ning õhuke jakk ei olnud kindlasti mitte piisavad, et mind vihma ja külma eest kaitsta. Teised kontrastiks, olid selga ajanud pikad püksid, talvejoped, mõnel olid kaasas isegi kindad, talvesaapad ja suusamüts!

Alustasime oma ringivaatamist paadisõiduga üle järve, Ita Thao külakesse. Kui ilm oleks ilus olnud, oleks väga ägedaid pilte saanud, aga tol hetkel ei oodanud meist vist keegi tuule ja vihmaga võitlemist loksuval alusel. Seal kohapeal sõime ka lõunat, lisaks ringivaatamisele (eriti kalleid nuudleid tükikese lihaga). Jätkasime oma ekskursiooni bussipeatuse ülesotsimisega, et siis sõita edasi Wenwu templi juurde, mis oli hiigelsuur (sisaldas kolme pühakoda, mis olid pühendatud vastavalt Lord Wenchang'ile, Saint Guan'le ning Confucius'ele - tema on siin pühakutest vist kõige populaarsem, ka teistes linnades on talle kõvasti templeid ehitatud). Templi sisearhitektuur oli jällegi väga uhke, eriti ilusad olid kivist müürid, kuhu oli pilte peale nikerdatud. Ka vaated järvele olid ägedad, eriti siis kui kõrgemale korrusele neid nautima ronisid.

Wenwu tempel. Vasakult: Shongwe, Pon, Job, Yong, Amy, Anthony, mina, Vu & Luna. Oki pildistab.

Meie reisiseltskond (kusjuures, mina olin üks nooremaid) vastavalt sellele, et tegemist oli Aasia inimestega, armastas tohutult pilte teha. Eriti grupipilte. Ning kuna minul ja Jobil olid kõige paremad kaamerad (nojah, kuna meil olid pildistamiseks kaamerad, mitte nutitelefonid), siis üksteise alla tegime kõik pildid kas minu või siis tema aparaadiga (tal on peegelkaamera, Canon). Ning kuna vajalik oli, et kõik oleksid pildi peal, siis grupipilte tegime alati mitu (fotograafid vaheldusid). Peale loendamatuid pilte Wenwu templist (pigem inimestest Wenwu templi taustal) võtsime edasise suuna Cien (Cihen) Pagoda poole, mis kujutas endast 9-korruselist Pagoda't (tõlgitud ka kui torn või Buddha sammas/kolonn), mis oli ehitatud Chiang Kai-shek poolt austusavaldusena tema emale. Pagoda tippu pääsemiseks saime nii umbes 1 km jagu ülesmäge jalutada - algul mööda kõnniteed ja hiljem lisandusid ka trepiastmed - mis tähendas enamike poolt kurtmist ja ohkamist teemal "miks see küll nii raske peab olema". Ka kohalejõudmine Pagoda juurde polnud veel kõik - edasi tuli veel 9 korrust tippu ronida..

Pagoda ise oli väga ilus, ning Eesti mõistes väga hiinapärane ehitis, ülespidi keeratud katuseservadega igal korrusel. Tipus oli ka suur kirikukella moodi kelluke, mida kõik hea õnne soovijad said kajama panna (ning selle gong! kõlas täitsa kaugele). Väga kahju oli, et just Pagoda juurde jõudmise hetkeks oli kogu ümbrus mattunud väga paksu udukihi alla - õnneks enne tipust allatulekut tegi tuul asja selgemaks ning paar pilti vaadetest järvele sain ikka tehtud. Selle eest alla jõudes hakkas uuesti sadama, ning minu läbivettinud kingad võimaldasid külmusel kontideni välja pugeda, ning viia mõtted unistavalt vaid tassitäiele kuumale teele omas voodis, villased sokid jalas.. ;). Enne paadiga Shuishe'sse tagasitulekut nägime ära veel ühe veidi väiksema templi, Syuanzang Temple. 

Hotelli jõudsime umbes kella poole 6 ajal, ning peale jagunemist poiste ja tüdrukute toaks, tekitasime kohe kuuma duši järjekorra. Kuna tüdrukutel läks muidugi metsikult aega (ma ei saa siiani aru, mida me seal tegime..), siis jõudsime õhtust sööma mina alles kella 8 paiku. Kuna tegemist oli valdavalt turistikülakesega, siis kõik söögikohad võrreldes ülikooli ümbrusega olid tohutult kallid - meie jäime lõpuks pidama ühel restoranil, kus 10-12 inimesele mõeldud 7+1 toitu maksis kokku 2500 NTD. Taaskord Aasia eripära - siinsed inimesed armastavad toitu jagada, ning kuna söömas käiakse valdavalt suurema pundiga, siis on menüüs eraldi välja toodud ka seltskondadele mõeldud mitmest roast koosnevad eined. Meie tellitud 7+1 rooga tähendas kala, seajalgu (siin süüakse loomade kõiki osi - ning kuigi kõlab väga imelikult, maitsesid need päris hästi), mereande (soolakala ja -krevette - need olid väga soolased minu jaoks), seeni, erinevaid juurvilju (tihti serveeritakse vastavalt hooajale noori kartulipealseid, spargelkapsast jm tumerohelist kraami) ning suppi. Juurde muidugi piiramatus koguses riisi ning magustoiduks kõigile tükike apelsini. Ning see kogus toitu oli mõeldud 10-12 inimesele. 

Carribean Splash

Kõhud täis, tegime natuke suveniiripoodides tuuri ning õhtu lõpetasime Blackjacki mängides - mina olin muuseas ainuke, kellel õnnestus pankrotti mitte minna :). Hommikune äratus ning kogunemine kell 8.30 lükkus edasi kella 10-ks (poisid olid muuseas tublid ning ajasid end üles ning meie tüdrukutega magasime täiega sisse). Peale kiiret hommikusööki (mille lõpetasime Eesti kommidega) lasime end bussiga sõidutada cable car stardipunkti, et siis suusagondli moodi hõljuki peal ilusaid vaateid nautides jõuda Formosan Aboriginal Cultural Village'sse. See kujutas endast suurt lõbustusparki, mille juurde kuulus ka veidi aborigeenide kultuurinäitusi (kahjuks vihma tõttu ning ajapuuduse tõttu me neid ei näinud - osad olid ka ära canceldatud). Lõbustuspargi atraktsioonidest käisime kõik hullemad läbi - UFO (nagu see Soome lõbustuspargi kõrge atraktsioon, tõused torni tippu ning siis tuled sealt vabalangemisega alla), Ameerika mäed, suur Piraadikiik, ning Carribean Splash. Julgemad meist käisid ka roller coster'i peal, mis pani Sind pöörlema 360 kraadi (ja mis tegelikult ei olnudki nii õudne, kuna sai väga ruttu läbi, ning kuna Su pea pidi olema peatoe vastas, siis ei näinud eriti kui kõrgel Sa tegelikult olid).

Veidi võtsime aega ka rahulikemate atraktsioonide peal - nagu näiteks laste karussell, manga-multikategelaste (keda kõik paistsid teadvat.. peale minu) näitus ning Euroopa stiilis park. Loomulikult sai jälle miljon pilti tehtud.. 

Tagasi jõudsime alles kella 12 paiku õhtul, ning lõpuks sai selle pika-pika nädalavahetuse lõppenuks kuulutada. Tore tripp oli kokkuvõttes, ning väga tore oli ikkagi lõpuks teoks teha ka unistus kuumast teest ning oma teki alla pugemisest :)

Ikka plätudes

Juba on käes 6.detsember, ning kui eelmiste aastate praktikaid vaadata, peaks käes olema jõulukuu ning hing täis jõulutunnet. Ja selleks on ju põhjust ka - Facebookis jagavad kõik eri firmade jõulukalendrimänge, ilusaid pilte lumisest Tallinnast jõulutuledesäras ning isegi siinne Carrefour mängib vahetpidamata "We wish you a Merry Christmas". Aga mida ei ole, seda ei ole..

Tuleb välja, et jõulutunde tekkimiseks on rohkemat vaja kui meediakajastust sellest, kuidas detsember kätte on jõudnud. Ning siinne kohalik meediakajastus Euroopaga võrreldes on muidugi lahja - vaid Carrefour on see koht, kus on tõesti näha müügil jõulukaunistusi (ning selleks on väike nurk tehtud, mitte terve pood ei ole neid täis). Üksikutes teistes kohtades olen ka midagi märganud, aga ei midagi sellist nagu meil kodus - kõik tänavad kaunistatud jõulutulukestega, pea igal aknal advendiküünlakolmnurk. Taiwanis jõule ei tähistata, siin on tõesti tegemist vaid kommertssündmusega, mis annab põhjuse inimesi poodi meelitada. 24-26 detsember ei naudi me mitte puhkepäevi, vaid käime täiesti normaalselt koolis ja tööl edasi (in fact, mul on esmaspäeval, 24.detsembril vaja presentatsioon ette kanda!). Nende religioonitavad nõuavad templite külastamist siis, kui templijumalal või -jumalannal (neid on mitmeid erinevaid, ja igalühel muidugi on oma tempel) on sünnipäev, ning need sünnipäevad on jaotatud aasta peale ära. 24. detsember on nagu iga tavaline päev.

Tegelik tõde on aga selles, et ilma lumeta on nii raske jõulusid ette kujutada! Ja siin on endiselt 20 kraadi sooja, ning jah, mina jalutan ikka plätudes ringi :). See ei tähenda, et kohalikud sama teeksid - nende jaoks on nüüd kätte jõudnud talv, ning minu hämmastuseks on nad plätud vahetanud nii tossude (mis on okei), kui ka talvesaabaste vastu! Tänavapildis on näha neiusid kandmas Uggs-stiilis saapaid, kõrgema säärega nahast saapaid, ja muidugi eri kõrgusega platvormsaapaid.. Lisaks muidugi joped. Jah, täiesti normaalsed sulejoped, sekka ka mantleid ja karvaseid veste. Talv on päriselt kätte jõudnud. Ning ma ei saa mainimata jätta, et juba poolest oktoobrist on müügil kindaid (ja mitte ainult õhukesed kindaid, vaid ka soojad, seest karvased kindaid), tutimütse, salle.. Eile nägin poes isegi midagi, mis meenutasid meie villaseid sokke. Ning inimesed reaalselt kannavad ka neid! Mina oma paljaste käsivartega saan ikka teinekord kommentaari osaliseks: "Kas Sul külm ei ole?!".

Hämmastus kaob kiiresti, kui ma meenutan neile, kust ma pärit olen ning räägin (õudus)lugusid eelmise aasta talvest, kui meil oli kohati ka -30 ning lumehunnikud kõrgusid 2m-ni. Siiski tuleb tunnistada, et hoolimata Eesti talve külmusest ja pimedusest, selle järgi saab igatsema hakata küll. Okei, mitte -30 järele, aga lume järele. Ning see pilt Raekoja platsist koos Jõuluturu väikeste kaunistatud majakestega, mille katustel lund näha oli, võttis südame soojaks küll. Ilus Eestimaa! Ning jõulutunne oleks kohe platsis kui sellist pilti igapäevaselt näeks.. Kuid jõulutunne siin? Siin, kus kohati on päike väljas (ja soojakraadid tänu sellele üle 20 ronivad), ning vahetevahel tuleb tõsiselt naeru tagasi hoida mõnda kohalikku nähes, kes endale paksu jopesse, põlvedeni saabastesse ja tutimütsi riietanud on, ning kindaid ostma tõttavad?

Lisaks jõulukingitused. See on nii sürr, siin endale meelde tuletada, et on jõulud on kohe käes ja ma peaksin tegelema neti kaudu kingituste hankimisega. Kohe annab tunda, et ei ole lund, ohtrat meediakajastust ning teisi hulle, kes kingituste järgi poodi tõttaksid pidevalt, ning seeläbi ka mulle meelde tuletaksid, et halloo, viimane aeg jõuludega tegelema hakata!

Sorri, aga mul on tunne, et see aasta jäävad küll jõulud vahele.

November: spordiülevaade

Niisiis, kokkuvõte novembrist - sporti sai kokku tehtud vähe, 28h. Põhjuseks kõigepealt eksamisessiooniga seoses haigestumine, ja siis õnnestus mul midagi teha on põlvega - ning kokkuvõttes ei saanudki eriti palju joosta. Aga eks keha ütleb, mis keha teha tahab, ning see kuu oli siis selline puhkus rohkem.. Katsun järgmine kuu paremini!

Tennist sai selle ees sel kuul rohkem mängitud - tänu kahele lisatrennile, mille Amosega ette võtsime. Lisatrennid olid rohkem nagu ka trenni eest, st tunnis kipub paratamatult aeg kaduma loengu alla ning lisaks on meid ikka hirmus palju seal koos, nii et aeg-ajalt peab niisama ootama oma järjekorda. Seega siis 4x trenni (mitte eriti kõrge intensiivsusega) ning 2x omaette praktiseerimist (pigem kõrge intensiivsusega). Korra jõudsin Anthonyga lauatennist harjutama ka (3h), ja see klassifitseerub pigem madala intensiivsusega trenni alla (ikka parem kui läpaka taga istuda!):

7h madala intensiivsusega trenni + 2,5h kõrgema intensiivsusega trenni

Pilates

Jõusaali jõudsin 3 korda, millest 2 korda tegin harjutusi ülakehale ja 1 korra alakehale. Sealhulgas sai rattaga sõidetud 37km. Lisaks võtsin kavasse Pilatese treeningu (1 kord = 30min), mida teen korra nädalas. Pilates + mõnikord peale jooksu kerelihaseid annab kuu peale kokku 4 korda kerelihaste treeningut. Ajaliselt:

Jõusaal 3h (sh 37km ratast) + Pilates 1h

Et midagi peab lisaks kehale mõeldud trennidele ka hingele tegema, siis alustasin joogatundidega kord nädalas. Ma ei jõua ära kiita Youtube võimalusi - täis joogatrennide videod on üks parimaid asju, mis ma sealt leidnud olen! Selline treening annab mu teisipäevasele lõunapausile tohutult palju juurde! Sel kuul jõudsin kokku joogat praktiseerida kolmel korral (kokku 2,5h) - ja vist rohkem nädalasse seda mahutada ei saagi, kuna ma pean ka arvestama, et mu toanaaber ilmselt ei oleks vaimustuses kui ma siin imelikes poosides istuda kavatsen :D. Lisaks sai meelele ette võetud 2 korda Indoneesia rahvustantsude õppimist koos Melaga, kokku umbes 2,5h. Seega:

Jooga 3h + Indoneesia tantsud 2,5h

Ja kõige olulisem - jooks. Nagu juba enne mainitud, sel kuul ei saanud ikka üldse mõistlikus koguses joostud, ise tundsin hirmsasti puudust, kui haigus kallale tuli. Loodetavasti sel kuul läheb ikka paremini! Vastavalt enesetundele tegin ainult ühe pika jooksu - täpselt 10 km ehk 25 ringi, ajaga 1h 20m 14s (kiirus 8,023 min/km või siis 7,48 km/h). Parim oli see, et ei mingit kõndimist! Eelmistel jooksudel olen ikka peale 1h vahepeal paar ringi ka kõndinud, mis on tempo alla tõmmanud.

Ringe tuli kokku 151 (need on vaid joostud ringid) ehk kilomeetrites 60,4km. Seoses põlveprobleemiga tegin ühe korra ka kõndi - 15 ringi ajaga 1h, ning oleksin tegelikult veel kõndinud, aga psühholoogiliselt läks see üritus liiga raskeks. Vaid 400m lõiku 15 korda kõndida oli juba piisavalt õudne, ja ma arvan, et ma enam seda ei tee! Kõndimise alla võiks tegelikult ka panna minu päevase tuuri Anpingis, kui kokku 8h ringi tuiasin - aga mul ei ole õrna aimugi kui palju ma täpselt läbisin, nii et las see jääda.

Kokku joostud aeg sel kuul oli siis 7h 56min, ja kui arvestada ka seda ühte korda kõndimist, siis 8h 56min. Tempo vaid joostes 7,6km/h (7,88 min/km) ning kui kõnd ka sisse arvestada, siis 7,4 km/h (8,07 min/km). Ehk:

Jooks 7h 56min (7,6 km/h)

Kõnd 1h (6 km/h)

Kuu lõpus selgus, et 12. detsembril korraldatakse siin jooksuvõistlus tudengitele - ürituse nimi on "Marathon event"! Kahjuks on asi maratonist kaugel (siin ei jaksaks mitte keegi sellist distantsi joosta), isegi 10km pikkust rada ei ole (need oli minu pöörased lootused ilmselgelt) - meestele on distants 6km ning naistele 4km. Maraton missugune! Ja nüüd tuleb parim osa - üritus tehakse kolmapäeva hommikul, täpselt 5.30. Ehk et kõik need, kes on harjunud õhtuti jooksma, peavad nüüd välja mõtlema plaani B, kuidas end paaril hommikul üles peksta, et välja silkama minna.. Osalejatele pakutakse tasuta hommikusööki. Hurraa!

Ning minu GMBA kursus kommenteeris üritust nii, et "well, Liisi is our best shot", "we are going to cheer you there!" (see oli enne kui selgus, et asi algab 5.30), ning "jia you Liisi!"