Taipei vol 1: Pandad ja kaelkirjakud

Reedel ajasin end üles eriti vara (kell 4 hommikul), et jõuda Taipeisse mineva bussi peale - algul lootsin kätte saada 5.00 mineva bussi, aga tänu Horvaatia kuttidele, keda kogemata nägin (ja sellele, et mul taksot tellida ei õnnestunud), olin viimane, kelle järel 4.30 bussi uksed sulgusid.

Mainima peab, et Taiwani bussid on väga mugavad - Sul on suur ja lai iste (mitte nagu Eesti bussidel, kus alati on mõistlik loota, et Sulle naabrit ei tule, või kui tuleb, siis ta ei oleks hiigelsuur), jalaruumi on piisavalt - st kui eesistuja laseb oma istme allapoole, siis ei pane seda tähelegi. Lisaks on kõikidel oma väike telekas, kus on valik filme (8 kui ma ei eksi - ja need on inglise keeles, hiinakeelsete subtiitritega! Jess!), muusikat, pilte. Kõrvaklapid peavad aga ise kaasas olema!

Jõudsin juba enne kella 9-t hommikul Taipei suurimasse rongijaama - mis oli tegelikult ka bussi-, MRT, ja HSR jaam. Sealt seiklesin mitme eri metrooliiniga, mis muuseas oli tähistatud nii lihtsalt ja loogiliselt, et mul polnud hetkekski ohtu ära eksida - Taipei loomaaeda. Ilmaga vedas ka, päike paistis ilusti terve päeva, veidi palav oli, kuid selle eest nähtavus oli hea. Seal hankisin endale päeva esimese kohvi - McDonaldsist, kus oldi üllatunud, et ma miskit sorti burgerit juurde ei taha.

Taipei loomaaed on suur. Neil on suured sektsioonid putukaid, linde, Aafrika, Austraalia, Aasia loomi. Ma tõesti ei tule ühegi looma peale, keda neil EI ole.. Nägin esimest korda elus ära pandakarud (Tuan Tuan & Yuan Yuan), kes olid tõenäoliselt loomaaia suurim atraktsioon - neil oli isegi oma pood, täis igasugust pandakaru kraami. Mängukarud, riided, võtmehoidjad, külmikumagnetid, pastakad, ehted - you name it. Kõige krooniks sain video, kuidas üks karudest parajasti pambust sõi, ning kuidas kõik turistid ümberringi vaid ah! suutsid öelda :). Minu lemmikud olid tegelikult aga kaelkirjakud - ning Taipei loomaaial on kokku 5 kaelkirjakut! Mina olin sõnatu juba kahte esimest nähes, aga kui viies ka nurga tagant välja ilmus.. Ooh! Ning nad olid ikka tõeliselt pikad, seal oli kõrval ka pikkuse mõõtmiseks meetrid ära tähistatud. Ning isakaelkirjakud võivad tõesti kasvada üle 5 meetri! Uskumatu!

Loomulikult tegin ohtralt pilte - kõik Galerii all üleval (Galerii - Taipei). Liblikad on neil ka täiesti super-size only - olen vist juba varemgi maininud, et 10cm tiibadeulatust pole mingi probleem :). Ning värvid! Minu lemmikud on sametised mustad liblikad, kelle tiibasid kaunistab kena tumesinine ääris.. Lisaks sain toreda pildi ninasarvikutest, kes kõik kolmekesi pead kokku panid, orangutangid olid samuti lahedad, ning kõiksugused kaslased on mulle ka alati meeldinud. Ja koaalad!! Nunnumeeter põhja! Ning neil leidus isegi chinchillasid, mis mulle meenutas kohe minu oma nunnusid kodus.. Lõppkokkuvõttes kõndisin seal ringi oma 4h, ning siis pidin minema Brittaga kokku saama - ja lindude osa jäigi nägemata. Ehk põhjus tagasiminekuks on olemas :)

Kella kahe paiku sain kokku kohaliku eestlasega - Brittaga, kes on Taipeis elanud juba üle kahe aasta. Saime hästi jutu peale, samal ajal kui loomaaia lähedal asuva gondliliini järjekorras seisime eesmärgiga minna Maokongi - ehk siis kõrgemale, mäe otsa, et saada ilusat vaadet Taipeile. Taipei muuseas on ümbritsetud igast küljest mägedega, lisaks on neil palju rohkem rohelist - parke, puid - linnas sees. Peale Tainani, kus selliseid asju lihtsalt ei ole, on mul alati tore näha, kui linnadesse ka loodust sisse planeeritud on! Maokongist avanevad vaated kinnitasid ka, et rohelisi alasid on, ning täiesti piisavalt - juba gondlist oli seda näha. Samuti mäkke jõudes, kui seal suure tiiru ringi jalutasime. Lisaks headele vaadetele, nägin ära ka pomelo- ja papaiapuud, ning teepuhmad. Ning ühe suure ämbliku oma võrgu sees.

Jalutuskäigu ajal valgustas Britta mind oma Taipei elu osas - kuidas on olla abielus Taiwani mehega. Ning elada Taipeis, töötada, hiina keelt õppida.. Naljakas oli eesti keelt rääkida - mitmel korral oli nii minul kui Brittal lause algus automaatselt inglise keeles, kui meenus, et oih! Eesti keeles saab ju ka! Vahelduseks! Igal juhul jutt jooksis meil hästi, ning Britta kohta peab ütlema, et väga julge naine! Tulla elama täitsa teise kultuuri, kaugele sõpradest ja sugulastest, teistest eesti keelt rääkivatest inimestest.. Loomulikult on Taiwanil täiesti arvestatav hulk plusse - hea kliima, väga sõbralikud ja abivalmid inimesed, suurepärane loodus, maitsvad puuviljad - aga ikkagi, mina tulin siia vaid kuueks kuuks, Britta aga terveks eluks!

Maokongist tulime tagasi bussiga (gondliga sõitmiseks oli tegelikult natuke tuuline, kõigutas ikka korralikult. Mind see ei häirinud, aga Britta polnud üldse ainus, kellel hirm kõrguste ees välja lõi), ning siis sattusime nägema reede õhtust tipptundi Taipei metroos. Oh, kus oli alles inimesi.. ja kuidas kõik seisid väga viisakalt järjekorras, et metroo peale saada. Saime kokku Britta abikaasa Timiga (peale seda, kui olime mind hotelli sisse kirjutanud), et kõik koos minna hiina keele tundi. Nende keeleõppe grupp oli väike - koosnes valdavalt inimestest, kes suudavad hiina keelt rääkida, kuid mitte kirjutada. Kogu õpe käis hiina keeles - nii et minul oli kohe deja vu oma hiina keele tundidega, kus pikema jutu korral lihtsalt ei saa aru, tee mis tahad.

Peale hiina keelt käisime söömas ribisuppi ja nuudleid, mis olid väga maitsvad - ning ma poleks arvanudki, et küüslaugu järele nii igatsenud olin! Söök oli ideaalne sooja sissesaamiseks - supileem täpselt selline, mida oleks tahtnud peale pikka suusatamist saada :). Siis võtsime suuna night market'ile, kus hankisime magustoiduks karamelliseeritud maasikaid ning tomateid ploomidega. Vahepeal sain ka oma esimese elamuse kuumaveeallikast - Britta ja Timi kodu lähedal oli avalik kuumaveeallikas, kuhu mina jalgupidi ka sisse ronisin. Vesi oli tõeliselt soe.. ning tegi head minu kõndimisest veidi väsinud jalgadele :)

Öö hotellis möödus liigagi kiiresti - oleksin napilt hommikusöögist ilma jäänud (mida pakuti kuni kella 10-ni), sest olenemata kahest äratusest, ma lihtsalt magasin. Esimese kinnivajutamist ma ei mäletagi! Ilmselt olin ikka nii väsinud oma eriti tihedast reedesest päevast :). Igal juhul hotell oli väga mugav, hommikusöök (Euroopa stiilis! Munapuder! Päris kohv! Kahju, et neil Eesti leiba ei olnud, ma oleksin vist liigagi sillas olnud..) maitsev - mida veel tahta! Ning siinkohal sobiv moment öelda veelkord suur-suur aitäh Brittale, kes mu reede õhtu väga ilusti ära sisustas, eesti keele rääkimise vajaduse ära rahuldas - ning lisaks valgustas elu-olu kohta Taipeis! Ning ma endiselt arvan, et Sa oled väga vapper ja julge, et niimoodi otsustasid Taipeisse kolida ning ma siiralt loodan, et teil Timiga läheb kõik hästi ka tulevikus! :) Tore oli näha, et te üksteisest nii hoolite, et suudad ilusti kodumaa igatsuse seljataha jätta ning olevikule keskenduda :)

Ja täiesti uskumatu - ma ei teinud teist ühtegi pilti!! Nii et ma laenasin ühte FB pilti, et oleks ikka jäädvustus olemas :)

(Rahvus)park ilma puudeta

Eelmine pühapäev tegin lõpuks teoks oma suure lubaduse osta endale korralik kaamera. Et ei peaks enam telefoniga tehtud pilte üles laadima - mis küll, jah, täidavad oma eesmärgi, ehk annavad siinset eluolu edasi küll, aga pole just parima kvaliteediga. Pealegi, hinnad on Taiwanis veidi odavamad kui Euroopas, nii et miks mitte. Vaagisin erinevate kaamerate vahel ikka hirmus kaua - kaalusin Pentax K-01, Sony NEX seeriat, käisin vaatamas Olympuse PEN grupi tooteid.. Lõpuks otsustasin Nikon Coolpix P510 kasuks. 

Ma ei ole küll kaamerate osas väga pädev, aga vähemalt näeb minu oma ilus välja! Ilusatel tüdrukutel ikka ilusad punased kaamerad (jah! Ma sain punase!!), et hiljem soetamisele kuuluva ilusa punase BMW-ga kokku läheks.. aga olgu, see on teine teema. Kaamera on siis 42x zoomiga, mis teeb tema välimuse kohe peegelkaameratele sarnaseks (tegemist on kompaktkaameraga), tal on kolmetolline ekraan (liigutatav), megapiksleid 16.1. Võimalik on teha full HD videot - seda ei ole ma veel proovinud. Lisaks saab kasutada GPS seadet tuvastamaks kus Sa parajasti pilti oled teinud (NB! Pilte vaadates on tõesti olemas asukoht ja see on täitsa õige! Tšekka Galeriist). Kellel rohkem huvi on, siis mina kasutasin sellist kaameratutvustust, mis asub siin.

Ostuga sain kaasa 2 akut, 16GB mälukaardi, kaelapaela, inglisekeelse juhendi (hurraa! Kõrvalpood pakkus 100 TWD võrra odavamat hinda, aga selle sisse oleks kuulunud 1 aku, kaelapael, ja hiinakeelne juhend, nii et ma olin juba jõudnud ära ehmatada, et pean netist kõike lugema hakkama) nii paberkandjal kui CD-l, ning kaamerakoti. Ja seda kõike umbes 320 EURi eest. Nii et hinnavahe Euroopaga ei ole nii suur - siin ei olegi kõik nii hirmus odav, eriti mis puudutab tuntud firmamärke - aga samas, mul oli kaamera ostusoov juba nii ammu olemas, ja miks mitte see siin ära osta, kui ma saan kohe hakata ka proovima, ning seda Taiwani inimeste ja looduse peal! Super :)

Igatahes, eile läksin siis tegema oma esimesi katsetusi looduses - eesmärk oli avastada Taijian National Parki. Asja juures oli juba algusest peale imelik see, et kui ma oma Taiwanist pärit sõpradele seda plaani tutvustasin, siis kõigepealt ei saanud nad aru, millest ma räägin - "Rahvuspark Tainanis? Ei, Liisi, siin ei ole rahvusparke.. Aa, Anpingi juures? Nojah, rahvuspark.. see pole päris see" (tegemist on kõige noorema rahvuspargiga, mis sai oma staatuse alles 2009. aastal). Nii et nad tegelikult valmistasid mind juba siis pettumuseks ette.Sest kui keegi ütleb rahvuspark (üleüldse, kui räägitakse parkidest), siis minu euroopalik mõtlemine ütleb kohe, et tegemist on hirmus rohelise alaga, kus on palju puid. Noh, siin see päris nii ei käi. Palju puid riigis, mis on väiksem kui Eesti, aga mahutab 23 miljonit inimest - see ei ole ju loogiline! Aga eks ma ikkagi loodan iga kord puid näha, kui parkidest juttu tuleb..

Seegi kord ootas mind ees pettumus. Puid lihtsalt ei olnud. Selle asemel oli ümberringi maastik, mis meenutas mulle kõrbe - tühi ja lage. Jah, seal olid ristkülikukujulised "basseinid", kus puhastati vett või mida oli kunagi kasutatud soola tootmiseks. Mõnes kohas oli ka mõni puu. Aga mitte mingit sellist rohelust, sellist metsa nagu mina oodanud olin.. Igatahes, see rahvuspark hõlmas kokku üle 39 hektari - nii et seal ei saanud ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde lihtsalt niisama jalutada. Vähe sellest, et vahemaad olid liiga pikad, nendeni oleks pidanud jalutama mööda maanteeäärt - ning see ei oleks olnud eriti safe tegevus (teed olid päris kitsad). Seega ma kasutasin bussi, ning minu õnneks suutsin minna sellise bussi peale, mis tegi Salt Pan Ecological and Cultural Villages lihtsalt niisama 10-minutilise peatuse, nii et ma ei pidanud seal enam eraldi piletit ostma (nimetus oli hirmus vinge, aga tegelikult polnud seal mitte midagi vaadata. Paar pilti krabitopisest.. ja korras). Lisaks külastasin Qigu soolast tehtud mäge - selles piirkonnas on alati elatud tänu soolatootmisele ning kalastamisele.

Viimane stop oli kohe peale Sicao silda, kus ma maha hüppasin ning avastasin end Lakeside Water Bird Park'ist. Seal oli vee ääres kulgev jalgrattatee, lisaks paar vaateplatvormi, ning seda kõike jõe/järve ääres. Kuna vesi on mulle alati meeldinud, siis tundsin end seal täitsa hästi :), ning see oli küll kordaminek selle päevase tripi jooksul (mul oli väga kahju, aga ma ei leidnud üles Sicao rohelist tunnelit - ehk jõge, mille kohal puud moodustavad nö tunneli - aga seal "pargis" jalutamine kompenseeris selle peaaegu täielikult). Ühtlasi katsetasin eri funktsioone oma kaameral, ja rohkem pilte on üleval Anping' nimelises albumis (link Galerii all). Lõpuks jõudsin välja Anping Sunset platform'ile, kus ma käisin ka oma kolmandal päeval Taiwanis olles, koos Tai kuttidega. Kahjuks sai mu kaameral aku tühjaks täpselt enne päikeseloojangut, nii et seda uuesti jäädvustada mul ei õnnestunud (hmm, ja võrreldes kohalikega, ei olnud ma ka eriti prepared - kohal oli mitu onu hirmus vingete kaamerate ja kolmjalgadega.. nii et mina, kes ma kasutasin stabiliseerimiseks lihtsalt mingit suvalist äärekivi, ei olnud eriti player nende mängus :D).

Igal juhul on kaamera äge, ja kuigi ma olen kindel, et ma pole veel poolte funktsioonideni jõudnudki, kavatsen ma ikka edasi õppida. Ma päriselt ka loen manual'i, ja eks siis hiljem saan materjali juurde otsida netiavarustest ka. :) Nii et lootus parematele piltidele säilib! Esimesed katsetused siis Anping' nimelises albumis nagu juba enne mainitud - don't miss that!

PS! Taiwanis tegutseb üks väga äge inglaste bänd, kes proovivad justnimelt laulda hiina keeles, kuigi nad alguses olid ka minuga samal tasemel (st ei rääkinud eriti üldse). Nad alustasid 2005. aastal iga-aastast traditsiooni vähemalt paar nädalat siin veeta, ning asi kulmineerus sellega, et nad kolisidki siia 2009. aastal. Nende tegemistest lähemalt siin.

PS2! Seda lugu hakkan ma laulma järgmisel reedel hiina keele tunnis (kodune ülesanne: õppida selgeks 1 hiinakeelne laul) - 对不起，我的中文不好 - I'm sorry, my Chinese is not good - on (ohtra harjutamise tulemusena muidugi) juba täitsa käpas :)

Naljakad soojendusharjutused

Eile lippasin nii nagu tavaliselt, kella 20.15-ks tennisetrenni. Tegemist on tõelise massitreeninguga (rääkimata sellest, et ma ei ole siin üheski kohas nii palju tüdrukuid näinud, kes vähemalt arvasid, et nad trenni teevad - tavaliselt nad ainult istuvad jooksuraja ääres või heal juhul jalutavad - longivad, nii nagu nad alati loengutesse loivavad. Kuna inimesi on nii palju, siis kiiremini liikujad mööda ei pääse, nii et olen ka alati sunnitud nendega kaasa lonkima.. mis on päris tüütu tegelikult.), ja meid on platsil ligi 25 inimest. Trenn toimub loomulikult hiina keeles, aga õnneks räägib treener veidi ka inglise keelt - kuigi spordi juures polegi see tegelikult nii oluline.

Siinjuures meenub mulle alati, milline värin minu sees oli, kui esimesse tundi kohale läksin. Ma ju teadsin, et ma ei saa mitte midagi räägitavast jutust aru, ja muidugi lootsin, et ehk see ei olegi vajalik.. Aga mind rahustas maha Amos, kes esiteks tuli ka kaasa, tahtmisega samuti tennist mängima õppida, ning teiseks - ta rääkis mulle pika loo sellest, kuidas Aafrika riigid valmistused jalgpalli MM-ks 2010. aastal. Nad nimelt palkasid endale Euroopast treenerid, ning panid kokku tiimid - Euroopa treenerite asi oli need tiimid tööle saada. Praktiliselt mitte üheski võistkonnas mängijad ja treener ühist keelt rääkida ei osanud, kõik käis kehakeele kaudu - sest spordis ei olegi vaja ühtegi sõnalist keelt osata! Piisab kehakeelest - ning nagu me nägime, Aafrika tiimid polnud üldse nii halvad. :)

Niisiis, me kahekesi oleme seal suhteliselt umbkeelsed välismaalased, hiina keeles suudame öelda 很好 (väga hästi, väga hea) või 听不懂 (don't understand). Meie õnneks on seal üks väga tore tüdruk, kes meile vajadusel kogu info inglise keelde tõlgib - aga enamasti me püüame teda mitte ahistada :). Ning kui lööke õpime vms, siis saab treeneri kehakeelest ka suurepäraselt aru. Lisaks, kui me ikka  väga rappa paneme, siis suudab treener meile kas oma napi inglise keele või kehakeele abil selgeks teha, mida me valesti teeme ning kuidas õige on.

Treeningut alustame alati nimede hõikamisega (ma pean olema väga tähelepanelik, et oma hiinakeelne nimi ära kuulda - ikka ootan alati midagi, mis kõlaks nagu Liisi - aga mu hiinakeelne nimi on 李安琪 millest esimene character 李 on nagu Euroopa mõistes perekonnanimi, ning seda üldjuhul välja ei hõigata. Järgmised 2 character'it, mis moodustavad mu eesnime, kõlavad nagu An Qi, pole Liisiga aga eriti sarnased.. Nii et ekstra tähelepanu pole kunagi liiast. Seejärel jätkame soojendusega (treener loeb alati numbreid hiina keeles 1-8-ni kaasa, ja meie Amosega harjutamise mõttes pomiseme neid ka omaette) ning üldjuhul järgneb siis hiinakeelne loeng, koos demonstratsioonidega treeneri poolt.

Eilne trenn oli aga sootuks erinev, peale soojendust jätkasime hoopis mängudega. Tegemist oli ilmselt Taiwani laste ringmängudega - kõik olid kohe väga teadlikud kuidas need käivad (a la meie "Kes aias"). Välja arvatud meie loomulikult. Õnneks võttis see tore tüdruk ette, ja tuli meile tõlkima. Ausõna, esimene reaktsioon sellele, kui ta oma sõbrannaga kätest kinni võttis, nii, et mina jäin "ringi" keskele ja teatas, et ma olen nüüd orav - vabandust, mis asi? - oli vist ikka naljakas küll. Mängu põhimõte oli selline, et orav oli kahe puu vahel (need tüdrukud, kes kätest kinni hoidsid, moodustasid puu) ning selliseid kolmikuid oli terve plats täis. Üks inimene, kes kehastas tonti, jäi kolmikutest moodustunud ringi keskele, ning tema pidi hõikama, kas liiguvad puud kehastavad mängijad või oravad. Ning kui liikumine toimus, siis oli tondi eesmärk leida endale vaba koht, nii et ta ei peaks enam ise sõõri keskel hõikuma, kes liiguvad. See, kes liiga kauaks tondiks jäi, pidi demonstreerima mingit talenti (laulma või tantsima vms).

Ja nüüd kujutage ette kui huvitav on sellist mängu mängida, kui Sa keelest eriti aru ei saa - minu (ja Amose ilmselt ka) reageerimisaeg oli alati poole pikem, kuna me vaatasime teiste pealt, kas liiguvad puud kehastavad mängijad või oravad. Õnneks meist kumbki tondi osa täitma ei pidanud :). Küll aga ei vedanud ühel tüdrukul, kes pidi meile siis oma talenti näitama, ja ta otsustas laulda. Vähe sellest, et ta tegi seda koos mobiiltelefoni pealt lastava muusikaga, ei olnud teda üldse kuulda (suud ta ikka liigutas, aga sõnu mina küll ei kuulnud) - kõik ülejäänud kasutasid seda aega selleks, et sõbraga vaikselt juttu rääkida. See oli täitsa šokk minu jaoks - mulle endale väga ei meeldi üksinda avalikult laulda ning näha oli, et see polnud ka tolle õnnetu neiu lemmiktegevus.. Ning kõik teised suhtusid sellesse jumalast ükskõikselt!

Peale seda hämmastavat show'd võtsime ette järgmise mängu. Selleks tegime suure sõõri, mille keskele jätsime taaskord ühe inimese, kes pidi "tont" olema. Ring hakkas liikuma, ning me pidime küsima, kas Sa oled sündinud jaanuaris? (你出生在1月) Kui mitte, siis veebruaris? Märtsis? Kuni jõudsime õige kuuni. Seejärel pidi ringi keskel olev tont kinni püüdma kellegi, kes tema koha üle võtaks. See oli muidugi kõige põnevam osa, ning enamus läksid mänguga lausa nii kaasa, et kiljusid kui eest ära jooksid. Mis meenutas mulle seda, kuidas kohalikud jooksuraja ääres ka alati suurtes ringides istuvad (5-15 inimest) ning mänge mängivad - alati kostub sealt selline lärm, kui asjaga oldi parajasti kulminatsioonini jõutud.

Igal juhul mulle jäi pisut segaseks, kuidas see kõik tennisega seotud pidi olema? Kuni Amos, kes on ka kehalise kasvatuse õpetaja oma kodumaal, Svaasimaal, mulle seletas - see on lihtsalt väga kerge moodus saada inimesed jooksma! Mitte kõik ei viitsi silgata mööda staadionit, ning ju siis tennisetreenerile ka tundus, et me oleme füüsiliselt natuke passiivsed.. Aga peale selliseid mänge olime kõik vähemalt veidi jooksnud, ning väga mõnusalt soojad, et tennisega jätkata. Hämmastav. Nagu ka see, kui hästi kõik mängudega kaasa tulid - ka need poisid, kes tavaliselt praktilise osa juures eriti midagi ei tee, vaid pigem istuvad niisama ühes väljaku nurgas, ning kui pall juhtub nende poole lendama, siis teevad mõne loiu liigutuse, et vähemalt trajektoorilt kõrvale hoida (ma ei ole päris hästi aru saanud, miks nad endale üldse tennise, kui õppeaine võtsid, kui nad seal tõesti midagi ei tee? Jah, eks ta ole veidi demotiveeriv, et väljak on rahvast nii täis, et raske on endale normaalset löögiharjutamise kohta saada, ning siis tuleb ka ettevaatlik olla selle pallirahe osas, mis tervet praktilist osa iseloomustab).

Edasi jätkasime löökide ja sihtimise harjutamist, mis oli väga hea mõte, kuna mina ise tundsin, et eelmine kord sihtimine ei tulnud ikka nii hästi välja, et ma endas hirmus kindel võiksin olla. Sain endale isegi hea nurga, kus oli piisavalt palju ruumi, et reketiga vehkida.. ning siis treener arvas hoopis, et võiks minu ja Amosega midagi teistmoodi teha. Kõigepealt võttis ta ette Amose, ning nad siis kahekesi loopisid üksteisele reketi abiga palli, püüdes seda võimalikult kaua mängus hoida (ja seda võrguga paralleelselt, st vahemaa oli väga väike). Seejärel kutsus ta sinna minu, ning meil õnnestus palli mängus hoida ikka päris kaua! Ja mulle nii meeldis - sain jälle tennist mängida, mitte lihtsalt tuimalt lööki harjutada. Hiljem, kui me olime ka üle võrgu mänginud (samuti poole väljakupikkuse ulatuses), tuli ta ütlema, et ma olen väga hea! :) Ning jah, mis liikumist puudutab, siis see on mul olemas (olen 4-5 aastat tennisega tegelenud, kuid Eestis vaid ühe trenni saanud. Nii et iseõppijaks võib mind nimetada vist küll), kuid löögid ei ole eriti kvaliteetsed, ning, eriti mis puudutab tagantkätt lööke - kipuvad väga kõrgustesse minema. Kuid selle jaoks ma ju sinna läksingi, et asja paremaks saada!

Niisiis ma kurtsin talle (treenerile) veidi oma  tagantkätt löögi ning servi üle (ja et need on põhjused, miks ma siin olen), ja sain kohe eratunni, kuidas tagantkätt lüüa (nüüd on vaja harjutamise aega!) ning veidi ka servimise algõpetust. Super! Minust võib niimoodi täitsa asja saada!

Hiljem tegin veel 10 staadioniringi peale, umbes 30 minutit (pigem ikka 30+ minutit, midagi 32-33 kanti ma arvan - ei olnud eile pulsikella kaasas), nii nagu ikka. Tunne oli väga hea! :)

Minu esimene hotpot

Laupäeval käisin koos oma mentori Sally (aka Yu-han'ga - muuseas, ma ei saa ikka üle sellest, kuidas Meelis küsis mu käest üks päev nii ilusti - noo, kuidas Sul läheb, hängid Juhaniga ringi?), tema ema ja boyfriend'iga Dakeng leisure farm'is. Veetsime seal terve hommikupooliku, ning hiljem lõpetasime restoranis, kus ma sain oma esimese hotpot kogemuse Taiwanis :)

Dakeng asus natuke linnast väljas ning sinna läksime autoga (Sally boyfriend sõitis, auto oli miski Nissan. Uurisin ka, et kas siin on tavaline, et tüdrukud autoga sõidavad ja sain vastuseks, et ikka. Aga kuna nagunii on mugavam omada ka rollerit, siis üleüldiselt noored väga autodega ei sõida. Sallyl on küll plaan minna ja laod ära teha, aga seda vast alles suvel. Lube saab teha alates 18 eluaastast, selles osas on süsteem sarnane. Aga autokool - ja sama kehtib ka motikate kohta - pole kohustuslik, peab lihtsalt eksami läbima ja kogu moos.). Kujutas see endast vaba aja veetmise kohta - seal olid paar majakest ööbimiseks, spa-sektsioon (sinnani me ei jõudnud, nii et ma ei tea, mida tähendab spa Taiwani moodi), rajad jalutamiseks (rohkem mountain-hiking'u harrastamiseks) ning tänapäeva inimeste jaoks tõeline atraktsioon - koduloomad.

Koduloomade all pean ma silmas, et seal jalutasid vabalt ringi kanad (koos tibudega), paar kukke, tuvid (valged), 1 hani, mõned pardid ning 2 väikest põssat. Aga linnainimeste jaoks ikkagi atraktsioon missugune! Mõtle, elus kana! Ma küll mõttes naersin, et mõlematel mu vanavanematel on kanad olnud, ja mis seal siis ikka vaadata.. Aga kogu ülejäänud reisiseltskond võttis kaamerad välja ning jäädvustas iga viimse kui kana üles. Tibud olid tõesti armsad ja ma viisakuse pärast tegin ka paar pilti. Kogu kraam on taaskord galerii all olemas :)

Peale esimest fotosessiooni ronisime mäge mööda üles (uskumatu, aga mäed on ka Tainanile tegelikult täitsa lähedal! Või noh, mingid järsemad künkad igal juhul), tee peale turnisime natuke ettenähtud kohtades - esimene lõbustus kujutas endast cable bridge'i, ehk siis julgestusvõrgu kohal olevat köitest tehtud silda. Kuna ülejäänud arvasid, et see on liiga õudne, siis turnisin ma seal üksinda, päris lõbus oli - meenutas natuke kiike, kuna see värk kõikus päris hoogsalt, eriti kui ma kiiremini edasi jõuda püüdsin :). Järgmise atraktsiooni läbisime pooles mahus koos Sally boyfiendiga, teised pildistasid muidugi iga liigutust.

Seejärel jõudsime vaateplatvormini, mis oli minu jaoks veidi pettumus - lootsin ikka ägedaid vaateid näha, aga Dakeng on ikkagi linnale piisavalt lähedal (st kõik kohad olid elektriliine täis), samas ei ole ta linnas sees, nii et vägevat vaadet majaderägastikule ka ei olnud. Selle eest pilte sai muidugi hulgim tehtud, ning kuna Sally ema arvates olin mina nii ilus ja eksootiline, siis muidugi pandi mind ka iga nurga peale seisma ja naeratama.

Allatulek oli veidi ekstreemsem, kuna rada oli järsk ja pooleldi olematu. Tee peal oli üks vinge puhmas, mille ümber liblikad tiirlesid - ning Lonelyplanet'il on selles osas täiesti õigus, et Taiwan on liblikariik! Nii palju erinevaid, värvilisi ja suuruselt hiiglaslikke liblikaid! Kahju, et neid nii raske pildile on saada.. Kuna Sally emal oli just värskelt ostetud kaamera, siis ta ikkagi üritas. Eks hiljem näeb, mis sellest välja tuli.

Tagasi all, tegime veel kanadest paar pilti, ning otsustasime maiustada vahvlite ja kohviga laeva meenutavas kohalikus kohvikus. Vahvlite peale käis muuseas mesi, ja see oli nende jaoks täielik üllatus, kuna mesi olevat siin haruldane ja kallis - kuigi Taiwanis seda samuti toodetakse. Maitselt ka natuke teistsugune - eks taimed, mille nektarit mesilased korjavad, on ju ka erinevad. Kohvi all peeti silmas kõrget klaasi täis rohkem piimavärvi vedelikku - kohvi oli ilmselgelt lisatud minimaalselt. Mina võtsin endale puuviljakohvi - st sinna oli juurde pandud ka magusat puuviljamahla, mis sortsu kange kohviga andis päris viisaka koosluse.

Paar pilti hiljem võtsime suuna restorani Dong Zhan (tõlkes tähendab East Station ehk Idajaam). Tegemist oli täitsa kalli kohaga Taiwani mõistes, pearoogade hinnad olid ikka vahemikus 350-550 TWD-d (ehk siis 10-14 EUR-i), kuid iga roog sisaldas ka omal valikul rohelist/musta/lille teed (flower tea) või kohvi ning magustoitu. Jooke serveeriti muidugi kuumale kliimale vastavalt jääkülmalt, jääkuubikud klaasis kõlisemas. Hakkan juba ära harjuma sellega :).

Igal juhul otsustasin ka oma esimese hotpot'i ära proovida, ning valisin erinevate maitsete osast välja juustumaitselise supileeme - hotpot kujutab endast elaval tulel (kogu vajalik kraam selle jaoks tuuakse samuti lauda - st gaasil töötav tehnika, mis hoiab siis Sinu valitud intensiivsusega leegil supileeme sooja) olevat kaussi, milles keeb Sinu maitsele vastav leem. Samuti on juures kausitäis värskeid juurvilju, liha, mereande, seeni, millest siis saad ise iga natukese aja tagant, midagi oma "supi" sisse panna - ning see valitud toiduaine läheb seal siis paari minutiga pehmeks ning omandab veidi juurde Sinu leeme maitset (minu puhul siis juustumaitset - ja siinsed inimesed ei söö väga palju juustu, kuna see on piisavalt kallis - nii et seda enam naudin ma kõiki olukordi, kus juustu süüa saab!). Kõige huvitavam minu jaoks oli muna - täiesti toores muna lüüakse kuuma leeme sisse lahti (a la uppunud munad), ning see saab siis paari minutiga valmis. Ja see oli väga maitsev! Lausa üllatav! Ületas isegi kõik need vinged karbid, mida esiteks oli võimatu pulkade vahele saada, ning hiljem oma supi seest üles leida.. Minu lemmik oli veel ka tavaline kapsas (mille tükid olid hiiglama suured, nii et pidi ikka algul tükk aega mõtlema, kuidas seda nüüd viisakalt pulkadega endale suhu saada), aga mis koosluses juustumaitselise supileeme ja sojakastmega oli samuti taevaliku maitsega.

Emotsioonid on selgelt näha :)

Hotpot' kõrvale toodi nimelt ka kausike sojakastmega (seda pakutakse muidugi iga roa kõrvale, millel vähegi riisiga pistmist on - loe: pakutakse kõige kõrvale, kuna iga toidukord sisaldab riisi) ning teine väike kausitäis riisi (endiselt täiesti maitsetu, aga õnneks mu juustune supileem koostöös sojakastmega korvas kõikide muude maitseainete puudumise). Ma küll ei tahaks väga põhjapanevaid avaldusi tegema hakata, aga usun ikkagi, et tagasi Eestisse tulles ei taha ma riisi enam nähagi! Ka seal jätsin pool kausikest puutumata - kogu ülejäänud kraam, mis roa juurde kuulus, ja mida kuumas juustusupis küpsetada sai, oli palju maitsvam..

Mitte et me poleks juba nagunii ägisenud kogu selle sissesöödud toidu juures (muuseas, hotpot' söömine võtab päris kaua aega, me olime restoranis ligi 2h - ning söök toodi lauda esimese 10 minutiga), endiselt tuli ära proovida ka magustoit. See ei ole Taiwani köögi juures eriti tavaline, et peale sööki veel ka magustoiduga  jätkatakse, kuid see restoran pakkus nagu rohkem läänelikke traditsioone, nii et seetõttu saime kõik veel ka väikese topsikesega creme brule taolist piima ja munavalgega tehtud magustoitu, mida kaunistas (ehk millele maitset andsid) pealepandud puuviljad. See, ning viimaks lauda toodud tee, mille alguses ära tellisime, täitsid ka viimased kõhusopid.

Sally ja tema boyfriend viskasid mind lisaks ka Yellow Market'i juurde ära (mis on ühikast nii 10 minuti kaugusel), muretsesid veidi mu pärast, kuidas ma sealt ikka ilusti tagasi saan - siinsed kohalikud on väga mures kõikide turvalisuse pärast. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas nad on pähe võtnud, et siin üldse midagi juhtuda saab? Inimesed on kõik nii sõbralikud ja abivalmid, isegi õhtul linna peal kõndides pole mul hetkekski mõtet tekkinud, et äkki midagi juhtub.. Ning sama juttu räägivad kõik välismaalased, kellega see teema on üles kerkinud. Nii et see on ilmselt ainult kohalike paanika.. Muidugi sain ma ilusti tagasi, ja lisaks ka oma puuviljavarud täiendatud. Väga kordaläinud päev :)

Õhtul tegin oma selle nädala pikema jooksu ka ära - 1,5h. Pulss tõusis esimese tunni jooksul 150-lt 162-ni (väga stabiilselt muuseas), seejärel tegin veidi kõndimispause sisse kuni lõpuni, et ta väga lakke ei läheks. Tunne oli väga hea! Kuigi psühholoogiliselt oli algus raske - nii pika aja jooksul vaid ühel 400m staadionil sörkida on ikka raske.. Kahjuks pole muid võimalusi ka eriti. Vähemalt ei pea tegema ma seda siseruumis, mis oleks veelgi õudsem.

Taiwani "Vabaõhumuuseumis"

Täna käisin väljasõidul koos inimestega, kes kuuluvad ühendusse T.I.C.C. - Taiwan International Christian Church. Ma ei ole ise küll eriti suur kirikus käija - aga kuna Amos (minu treeningpartner aeg-ajalt, käime koos paaris loengus, tennises ja teinekord jooksmas) mainis, et neil on selline päevane tripp plaanis, ning nii minul, kui ka kõigil teistel oli kolmapäev, 10/10 täiesti vaba Taiwani sünnipäeva tõttu, siis ma smuugeldasin end ka kaasa. Sihtkohaks oli Sandimen Artistic Village ning Taiwan Indigenous People Cultural Park - mõlemad asuvad Lõuna-Taiwanis, mägede piirkonnas.

Alustasime päeva varakult, lausa liiga vara - ma pole siin veel 5.50 üles end ajanudki. Kokkusaamine fuajees, mis pidi toimuma 6.15 nihkus muidugi edasi 6.25 peale - aga seda mitte minu tõttu. St mina väga kohusetundlikult olin juba 6.14 kohal, kuna Amos mulle mitu korda seda eelmisel päeval rõhutanud oli - ning ta ise jõudis viimasena, 6.25 (olles eelnevalt mulle ka üle helistanud, kas ma ikka ärkvel olen) - natuke naljakas. Ma enda arvates nii kohusetundmatu ka välja ei paista.. Aga olgu. 6.30 rongist jäime maha, kuid jõudsime ikkagi nii 7.03 kohale - et siis pool tundi oodata ülejäänud tulijaid. Kuna me end nii vara üles olime ajanud, siis see ajas natukene närvi küll - eriti kui ma olin seetõttu nii hirmus uimane.

Minema saime siis 7.30. Meil oli väga rahvusvaheline seltskond - nagu siin ikka juhtuma kipub. Ehk siis inimesi Svaasimaalt (Aafrikast), Euroopast (esindatud olid nii Eesti, Soome, kui ka Inglismaa), ja muidugi Aasiast - Taiwanist, Indoneesiast, Filipiinidelt, Vietnamist ning Tuvalult. Viimane riik on väga huvitav - neil on riigi pindala 25 km2, inimesi 12 000 ning tegemist on 9-st saarest koosneva riigiga, maksimaalne kõrgus merepinnast 5m. Ehk et neid ähvardab vägagi reaalne oht oma maa ookeanile lihtsalt ära kaotada globaalse soojenemise tõttu (meretase tõuseb). Aga need 2 tuvalulast olid väga vahvad ja väga positiivsed :), ning mina ausõna, polnud kunagi varem sellisest riigist nagu Tuvalu kuulnudki. Asub see Austraalia ja Okeaania lähedal Vaikses Ookeanis, ning riigi väiksuse tõttu teavad kõik kõiki. Kuritegevus ei saa loogiliselt võttes üldse eksisteeridagi, kuna oma pere vastu ju kätt ei tõsteta :). Kui mul tulevikus reisiplaanidest puudu jääb, siis tahaks seal kindlasti ära käia!

Sandimeni külakesse jõudsime siis, kui ilm veel ilus püsis, umbes 9 paiku. Küla ise oli mägedes, ning teed olid ikka järskude tõusudega küll. Samas vaated olid nii ilusad! Kuigi juba sel hetkel hakkas järjest tihenev udu natuke pildistamist segama.. nii et väga häid pilte kahjuks ei ole. Peale esimesi grupi- ja looduse pildistamisi jalutasime kohalikku kristlikkusse kirikusse. See oli ehitatud kohalike poolt, ning nad olid püüdnud hoida Taiwani pärismaalaste stiili - st kirik ei olnud Euroopa moodi kulda ja karda täis topitud, vaid pigem looduslähedane, palju puidust ja kivist detaile. Mulle meeldis :), ning tundus, et kõigile teistele ka. Põrandal, altari poole (mille üks osa oli suur must kivi, ka kohalikke traditsioone silmas pidades sinna paigutatud) viival mosaiikpõrandal oli kujutatud tähtsamaid stseene Vanast Testamendist (kiriku ajaloost rääkis meie oma pundi mees, inglane, ning tema juhtis sellele tähelepanu - minu meelest oli tegemist lihtsalt ilusa kaunistusega, ning Adama ja Eva loo tegevuse kujutamine, mille ainsana ära tundsin, vihjas muidugi kristlikutele lugudele).

Peale kiriku ajaloost rääkimist, pidas meie pundi pastor (hm, tegelikult oli meil väga mitu pastorit pundis, kuid Svaasimaalt pärit vanem meesterahvas, kes täpselt meenutas neid Ameerika filmidest nähtud gospelkoori musti mehi - selline muhe, hea jutuga onu) kiiresti ära ka oma tänase jutluse. Ma olin väga üllatunud, kuna ta alustas ja lõpetas nii sujuvalt - Eestis kuuldud jutlused tunduvad mulle alati nagu tõsine töö tegemine. Kõigepealt selgitatakse Sulle, et nüüd algab jutlus, ning sellega seoses tuleb olla väga tähelepanelik, vaikne ja vaga kuulaja, ning kui see on ära räägitud, alustatakse tihti pika ja igava tekstiga (ma väga vabandan nende inimeste ees, kes Eesti jutlusi nautinud on - mulle pole nad kahjuks väga palju pakkunud). See tekst oli aga väga muhe ja sujuv, ning enne kui ma arugi sain, oli ta juba lõppu jõudnud ning kõik ütlesid vaikselt "Amen". Poleks uskunudki, et jutlused võivad ka sellised olla! :)

Natuke käisime veel sealses külas ringi, ning juba ootas meid lõuna Gikao restoranis, mille asukoht oli lihtsalt vapustav - mäed ümberringi ja milline vaade! Mul oli nii-ii kahju, et selleks hetkeks juba liiga paks udu kõik ära rikkus, ning ühtegi korralikku pilti ei saanud - kuid selge ilmaga võib seal ikka väga vägev tunne olla! Restoran ise oli tasemel, suurepärane Taiwani köök. Kõigepealt riis (mis neil on siin alati nii õudselt maitsetu - st minu maitsemeel on Euroopa liiga soolase köögiga harjunud), sellele juurde erinevad seened, liha, juurviljad. Eriti viimased olid väga maitsvad - üks taldrikutäis, mis lauda toodi, koosnes hernestest (koos kauntega), porganditest, seentest ja mingist krõmpsuvast redise moodi asjast, ning see kõik oli lihtsalt meeletult maitsev! Ma tõesti mõtlesin, et panin sellest taldrikutäiest enamvähem pool ise kinni, kuigi lauas istus oma 12 inimest. Pearoaks oli supp pardilihaga, kuhu olid kõikvõimalikud kondid ka sisse jäänud, ning kuna kausid supi jaoks (mis muuseas on alati viimaste roogade seas, mulle jällegi nii kummaline) miniatuursed, siis minu ainus lihatükk enamvähem luudest koosneski.

Kui kõikidel juba kõhud punnis olid, toodi lauda veel valget kala (ärge küsige, mis kala - pole õrna aimugi), mis oli ka lihtsalt suurepärane. Õnneks oli seda täpselt nii vähe, et kõik said ühe ampsu maitsmiseks :D. Ette oli nähtud ka magustoit (mis kõik ahhetama pani, kuna kõhud olid ikka väga täis), kuid õnneks võttis selle valmistamine nii kaua aega, et nad panid selle meile lihtsalt kaasa. See koosnes Taiwani stiilis ananassikookidest (ainult et ananassi asemel oli vist maasikas), Jaapani-stiilis moochi'dest (mida ümbritses pähklipuru) ning mingist täitsa mõttetust saiast, mida ka magusa-nimetuse all pakuti. Seda kõike sõime, kui olime juba jõudnud Taiwani põlisrahvaste külla - nö kohalikku Vabaõhumuuseumisse.

Meie oma Vabaõhumuuseumiga oli sellel külal tõesti palju ühist. Kõigepealt vaatasime rahvariietes inimeste muusikalist tantsu- ja laulushow'd (nii nagu meie Vabaõhumuuseumis Leigarid ja Koidupuna omad esinevad) - kahjuks ei ole mul pilte, kuna välguga pilti teha ei lubatud (loodan need kelleltki FB albumist ikkagi saada!) :) Seejärel oli võimalus vaadata erinevate hõimude (neid on kokku 12) eluolu tutvustavaid näitusi. Kohale andis palju juurde mägedes olev asukoht - mis võimaldas neil sinna rippsildasid ehitada. Sarnaselt meie Vabaõhumuuseumile oli võimalus ka kohalikke tantse tantsida, ning mina haarasin muidugi kohe võimalusest kinni - äkki ikka õnnestub mõni nende tants ära õppida, et hiljem Koidupunale edasi õpetada! :) - aga kahjuks hakkas suht kohe peale show'd sadama, nii et tantsida saime vaid ühe tantsu. Ja veelgi hullem - sinna juurde käis ka hiinakeelne laul, mida mul kindlasti nii ruttu salvestada ei õnnestunud! Olukorra lahendas üks meie pundi liige, kellele ma rääkisin muuseumi sarnasusest Eesti versiooniga, ning kuidas me ka tantse ise teistele edasi õpetame - ning tema sattus vaimustusse ja lubas mulle mõne tantsu ikkagi selgeks teha! Jeeii! :)

Peale bussi tagasi jõudmist, olime kõik nii läbi, et terve bussitäis rahvast vajus kohe magama. Paar aktivisti üritasid meid küll segada proovides meile veel süüa pakkuda (saiakesi ning järelejäänud kooke, milline tervislik õhtusöök!), aga tundus, et päev täis tegevust ning halb ilm (mis minusugustelt kohe energiat röövib) olid teined hea töö, ning uni oli valdaval enamusel magus. Mina olin jõudnud bussi juba veidi varem, ning sain korraliku 20 minutit sügavat und tehtud, kui söögipakkumisega alustati - nii et rohkem polnud mulle vajagi. Sisustasin aega hoopis grupi aktivisti Mei Lingiga jutustades - tõeliselt energiline vanem naisterahvas, elanud USA-s (ja rääkis seetõttu väga head inglise keelt) ning muidu pärit Taiwanist.

Jutu käigus rääkis ta mulle ühe huvitava loo eri riikide laste teadmiste kohta: kui küsida Lääne-Euroopa lastelt, mida nad arvavad maailmas olevatest mitmetest riikidest, kus valitseb näljahäda, saadi vastuseks: oi, kas tõesti on kusagil näljahäda? Samale küsimusele vastasid USA lapsed: oi, kas maailmas on palju riike? Hiina lapsed: kas on olemas sellist asja nagu oma arvamus? Ning Taiwani omad palusid näidata ette õpik ning leheküljed, kust nad selle selgeks õppida saaksid. Selle loo põhjal on väga hästi aru saada, et siinsed lapsed (nagu ka Jaapani ja Korea omad) õpivad liiga palju. Nad istuvad päevad läbi õpikutes, ning kõikides kirjalikes testides (mida Mei Lingi jutu järgi on neil siin kõikides ainetes ja iga päev) saavad nad suurepäraseid tulemusi - sest ühiskond usub, et ainus tee millegi saavutamiseks on hea haridus ning pidev töö teadmiste omandamisel. Aga iseseisvat mõtlemist ei arendata. Selle asemel on lastel vaid üks ülesanne: õppida, õppida ja õppida, ning seda hommikust õhtuni. Kuna vanemad on päeval tööl, siis see on normaalne, et peale koolipäeva lähevad nad nö peale-kooli-kooli, kus nad ära korjatakse õhtul 9-10 ajal. Ei mingit sporti, muusikakooli, teiste lastega niisama mängimist - vaid pidev töö. Täiesti hullumeelne..

Lisaks sain muidugi kutse osaleda nende koguduse üritustel, kus muuseas leidub ka muusikat ja laulu. Nojah, laulmisest tunnen tõesti veidi puudust, nii et eks käin mõnel laupäeval proovis ja pühapäeval teenistusel ka ära - saab taaskord uue kogemuse. Ning nagu ikka - kirikuinimesed on alati väga sõbralikud ja abivalmid - samamoodi ka seekord. Tore päev oli :)

Pildid on ikka piltide lingi all :)

Väikesed inimesed

Seekordne postitus käsitleb mõnda näidet sellest, mida mina siinsete inimeste juures nii kummaliseks pean.. aga jah, tõele au andes, peavad nemad mind ilmselt niisama, kui mitte isegi rohkem kummaliseks :).

Siiani pole nad päris üle saanud, et neil on siin selline valge eurooplane, kummalisest Eesti-nimelisest riigist (vähe on neid, kes kulme ei kergita, ja küsivat nägu ei tee, kui ma ütlen oma koduriigi nime. Lihtsam on öelda, et ma olen Euroopast ja kõik teevad kohe aa!), kes teeb kaugelt liiga palju sporti ülejäänud neiudega võrreldes :) - kõik, kes minuga on rääkima julgenud tulla, on alati küsinud ka selle kohta, et kas ma olen kuskil tiimis, ja seetõttu teen trenni? Ning need, kes on julgenud rääkima tulla - nende kohta on ka paar head näidet.

Näiteks ühel õhtul, kui olin juba oma jooksu lõpetamas, liitusid minuga eelviimasel ringil 3 kutti. Ma arvan, et nad olid alles esimesel-teisel kursusel - igal juhul itsitasid nad nagu teismelised tüdrukud. Ja kohe kui üks neist oli itsitamishoost üle saanud, ning nende saam juba minu omaga ühtima hakkas, tulid klassikalised küsimused (millega mina isegi hiina keeles hakkama saaksin!): What's your name? Where are you from? (Estonia? Eee... Aa, Europe!) Do you have Facebook? Ise olid nad ikka väga ähmi täis, ja eks natuke õudne oli ju ka.. Aga hiljem olid oma saavutusega väga rahul - kui selle ühe ringi ära lõpetasime, läksid nad tagasi oma sõpradepundi juurde. Niipea, kui mina nad olid jõudnud mu selja taha kaduda, pahvatasid kõik naerma, kogu see punt, kes seal istus. No tõepoolest, aga mul oli päris naljakas ikkagi :)

Siis on olnud mõned julged, kes on tulnud lagedale suurepärase ideega - keeleõpe! Et nemad aga õpetavad mulle hiina keelt ja mina neile vastu inglise keelt. Õpetamiseks seda ei saa päris nimetadagi - pigem et suhtleme poole ajast inglise ja poole ajast hiina keeles. Kahjuks minu hiina keele tase ei võimalda veel suhelda, pigem on mul rohkem kasu õpikuga veedetud tunnist-paarist.. Kõige ekstreemsem näide oli mu toanaabri sõbranna, kes sadas siia vaid selle pärast sisse, et mult sellist asja küsida. Ning hiljem oli väga pettunud, kui ma talle ära ütlesin - tema oli sellest ideest nii palju lootnud ja oli olnud nii elevil minuga kohtumisest! Mõtle, päris eurooplane! Kes kahjuks ei olnud sama vaimustunud järjekordsest keeleõppe pakkumisest..

Naljakas on veel nende kohalike juures see, kuidas nad õudselt kardavad lifti kinni jääda. Ma ei tea, võib-olla on nad saanud erikoolituse, et lift on väga ohtlik koht, eriti maavärina korral (minul ei ole maavärinate korral käitumise kohta mitte mingeid teadmisi, nii et ma ei saa kindel olla, mida nemad usuvad või mitte). Igal juhul iga kord, kui kohalikega lifti satud (päevas mõne korra ikka, 12. korrusele ronimine võtab ikka hingeldama ;)), siis kõigepealt hoiavad nad ilusti uste avamise nuppu all, kuni lift on puupüsti täis. Igal korrusel, kui lift peatub, siis hoitakse sedasama nuppu all, kuni on selgunud, et kõik soovijad on välja saanud - ning siis vajutatakse seda uste kinni lükkamise nuppu. Sama kordub ka siis, kui liftis on näiteks 3 inimest, ning neist üks tahab vaid antud korrusel maha minna - ikka tehakse seesama nupuvajutuste jada läbi. Ning loomulikult kõik tänavad üksteisi, et nii abivalmid ollakse nuppu vajutama. Ma ei saanud algul üldse aru, mis toimuma hakkas.. Oht liftiuste vahele jääda on alati likvideeritud kui mõni kohalik liftiga sõidab. Nii et lihtsalt kummaline, kuidas seda liftiga sõitmist tehakse. Ja seda teevad nad ohtralt - kui olen teinekord jalgsi trepist käinud (alla minnes tavaliselt, ja vahest ka üles), siis olen ma seal alati üksi olnud. Ainuke kord, kui seal veel rahvast oli, oli tuletõrjeõppuse ajal kui terve ühikatäis rahvast aeti kooli staadionile tunniajast hiinakeelset loengut kuulama. Ja millegipärast pidi mõne raamatu või koti kaasa võtma (ärge küsige miks, mu toanaaber õnneks hoiatas mind).

Tegelikult, võib-olla neile meeldivad lihtsalt nupud. See võiks ju olla selgituseks kogu sellele liftijamale - või nagu üks uudis BBC-s just kajastas - lifti-etiketile.. :D

Kohalike kasv on ka hämmastav - nad on kõik hästi väikesed, ning ilusate, miniatuursete jäsemetega. Mulle meenutavad nad nukusid natuke - ning lisaks, neil on tõepoolest müügil riided suurusega F-free, kuna kõik on enamvähem sama kasvu. (Ning minusugused, kohalikega võrreldes liiga suured inimesed, muidugi sama suurust kanda ei saa.. Nii et tuli harjuda L suuruses riiete ostmisega (riiete, millel mingi suurus ka olemas oli) - Euroopas olen ma S - small! Ja siin L - large?!) Ning nende vanus - no ei saa aru, kas tegemist on 15-aastasega või on ta juba 30. Näiteks minu mentor, Sally, ma ausõna arvasin, et ta on esimesel kursusel (sest ta ju pidi olema ülikoolis, kui ta minu student partner'iks määrati - esimene mõte oli küll, et wow, 10. klass äkki?) ning hiljem selgus, et ta on 25! Uskumatu! Peale seda avastust, olen ma teinekord mõttes püüdnud mõne kohaliku vanust arvata.. ja ei ole üldse lihtne!

Need on vaid ühed paljudest huvitavatest asjadest, mille üle olen end mõtisklemas leidnud. Üleüldine mulje kohalikest vastab Lonelyplanet'i poolt etteantule - nad on tõesti hämmastavalt sõbralikud ja abivalmid. See ei ole üldse oluline, et mina ja nemad ühte keelt ei oska - nad ikkagi tahavad ja püüavad Sind kõigest hingest aidata! Imelik on see, kuidas nad ise arvavad, et on väga ohtlik üksinda ringi käia - eriti minusuguse jaoks, kes nii silmapaistvalt kohalikest erineb. Sally pidi šoki saama, kui ma rääkisin talle oma käigust Yellow Market'isse, mis on lähim kohalik toidupood (hm, tore, et ma ei alustanud oma juttu sellega, kuidas ma Carrefour'i otsisin ning pikema tee valisin - nii 30 minutit jalutamist. Aga ausõna, kui keegi oleks tahtnud minu pärast murelikuks muutuda, siis seda pigem seetõttu, et mu veepudel sai poolel teel tühjaks ning väljas oli tõeliselt palav!). Yellow Market asub umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel, ning seal käivad kõik tudengid.. aga mina olin piisavalt hulljulge ja läksin üksi! Õudne! Ja päise päeva ajal - mõtle, kui Sind oleks paljaks röövitud! Jne. Uskumatu, minule (ja ka teistele välistudengitele, kellega seda teemat arutanud oleme), tundub Taiwan just kõige turvalisema paigana maailmas, kõik on nii sõbralikud ja toredad, ei mingit vägivalda ega kuritegevust meie silmade jaoks.. :)

Camping in Kenting

Sellel nädalavahetusel võtsin lõpuks ette ning sain linnast välja - Lõuna-Taiwani, Kentingu piirkonda. Kenting ise on väike külake lõunas, aga millegipärast hüütakse (vähemalt kõikvõimalike välismaalaste seas) kogu piirkonda selle küla nimetusega. Aga see on äkki nii ka seetõttu, et sealne rahvuspark kannab samuti nimetust Kenting national park.. Igal juhul pildid on kättesaadavad piltide lingi alt.

Start oli kell 7.04 Daqiao raudteejaamast, et jõuda kella 8-ks Kaohsiungi, kus meil oli kokku lepitud kogunemine kõikide teistega. Lõppkokkuvõttes alustasime seitsmekesi - 6 slovakki ja mina. Seltskonnas oli 2 paari - ühed olid minu ülikoolist, GMBA esimene kursus, ning nagu hiljem selgus, oli see neiu (Lubka) samal sünniaastal sündinud nagu mina. Koos selle kutiga olid nad õppinud Iirimaal, kus nad ka tutvusid (Lubka tegi seal Erasmusega ühe semestri ja Mic elas seal ühtekokku 6 aastat - ka õppides ja selle kõrvalt töötades). Teine paar elas Kaohsiungis, ning nad olid koos juba mitu aastat seal olnud. Kristina muuseas õpib selles suurepärases ülikoolis, millel on oma ocean sports center, ning Tomas tegeleb lisaks õppimisele ka inglise keele tundide andmisega. Seltskonda täiendasid 2 naist, kes olid umbestäpselt minust 10 aastat vanemad (Kristina ja Tomas olid mingi 28-30). Natalia elab hetkel Tainanis ja Suzanna Taichungis. Lubka teadis Kristinat ja Tomast eelnevalt, kuna neil oli Slovakkias kogunemine Taiwani suursaadiku juures. Kristina teadis ka ülejäänud kahte naist, Suzannat ja Natalit, kes omavahel olid väga head sõbrannad. Nii et selline kirju seltskond - mida täiendas veel Suzanna minipuudel Puppy.

Kuna Kristina, Tomas, Natali ja Suzanna oskasid kõik hästi hiina keelt, leidsime peagi ühe naise, kes luusis rongijaamas ringi ja üritas kõiki moosida Kentingusse sõitma. Ning kui piisav seltskond (peale meie veel üks Taiwani paarike) oli koos, siis topiti kõik mikrobussi ja olimegi teel. Selline transport muuseas on lisaks ajavõidule ja mugavusele ka odavam - meie maksime kõik 300 TWD-d ühe otsa eest, ning buss oleks olnud kuskil 330-350 TWD-d. Hämmastav! Ning ajavõit oli ligi 50% - meie jõudsime kohale kuskil 1,5h sõiduga, bussiga oleks läinud 2,5-3h.

Maha pandi meid Kentingu külakeses, mis kujutab endast tõelist turistilõksu - igal pool väikesed poekesed müümas rannaplätusid ja ujumisriideid, lisaks söögikohad ja hotellid. Sealsamas lähedal oli ka rand nimetusega Little Bay (kuulus ühele hotellile tegelikult - meenutades siinkohal Egiptust..), kus me esimese peatuse tegime. Kahjuks oli ka seal taifuun möllanud, nii et suurepärast telkimiskohta seal enam ei olnudki. Siiski, mina, Lubka ja Mic oli absoluutses vaimustuses - nii helesinine vesi ja kui soe! Ning minu ja Lubka vaimustust täiendasid veel igasugused erinevad merekarbid, millest ma loomulikult oma koti kohe ilusti raskemaks tegin :). Igal juhul sinna me jääda ei saanud, ning otsustasime rentida hoopis motorollerid, ning nendega lõunatipule korralik tiir peale teha, samal ajal ööbimiskohtade osas silmi lahti hoides. Kuna meid oli 7, siis mina sain võimaluse üksinda sõita. Kristina istus Tomase selja taha, Lubka ja Mic Natalia ja Suzanna rollerite peale (Lubka ja Mic polnud kumbki kunagi varem rolleritega sõitnud, seetõttu otsustasime, et on parem niipidi. Heh, ega mina ka ei olnud, aga mul on 4 aastat autojuhtimise kogemust + eelmisest suvest terve motokool ette näidata.. Lisaks polnud mul endal midagi selle vastu, et Kentingus sõita. Seal esiteks ei olnud erilist liiklust, ning pealegi too mees, kes rollereid rentis, viis mind kõigepealt ühe lõigu juurde, kus sain rahus väikese tiiru proovida. Teised arvasid, et saan nüüd täiskoolituse, aga ei midagi - ta tuli lihtsalt ise eest ära ja lasi mul proovida, ning kuna seal midagi keerulist ei olnud, siis polnud vajadust ka koolituse järele).

Kohe, kui olime kogu kraami rolleritele peale ladunud, tegime ka lõunapeatuse 7-elevenis, et osta kohvi ja sushiwrap'i ning ilusa merevaate taustal siis einestada. Sealsamas oli vees ka Chuanfan rock, mis meenutas oma kujult USA endise presidendi Richard Nixoni pead (vähemalt nii väitis see silt, mis vaateplatvormil oli). Nojah, vaadake piltidelt järgi, mina erilist sarnasust ei täheldanud :). Taas sadulas, võtsime ette sõidu piki ookeaniäärt - ning ausõna, minul oli küll raskusi oma nägu ookeani poolt kõrvale saada ja teed vahelduseks vaadata - vaated olid lihtsalt imelised! Eriti kui tee mägisemaks läks - hämmastav! Mul on endiselt kahju, et teen pilte vaid telefoniga, ning kvaliteet paratamatult kannatab selle all, aga ehk saate sealt ikka mingi emotsiooni kätte. Eriti meeldis mulle, kui tegime peatuse Longpan' juures, et natuke pildistada.. Tuul oli küll väga vinge, nii et fotokat käeski hoida oli raske rääkimata pildi tegemisest :D, aga vaade oli ikka tõeliselt super. Seisad kõrgel mäe otsas, ja ookean on sealsamas, all.. Ning see helesinine toon, mida täiendasid veidi vahused lained! Lihtsalt imeline..

Järgmine peatuspaik (jah, meil ei õnnestunud kellelgi kraavi sõita, kuigi mööda ookeaniäärt läksime) oli Cikong waterfalls, kus minul õnnestus vist küll esimest korda nii lähedalt taifuuni purustusi näha. Koht, mis kunagi oli tõeline turistidemagnet - suur parkimisplats, väikesed suveniiripoekesed, sildid, et olge ikka enne pimedat tagasi, muidu võite ära eksida - kõik olid alles, kuid turiste polnud. Koht nägi välja nagu täiesti mahajäetud. Kannatada oli saanud ka tee, mis sinna viis (ning rolleriga kruusakale sarnaneval teel pole väga tore sõita). Rääkimata muidugi sellest joast ise, mida me vaatama läksime - selle asemel oli lihtsalt üks muldrada, mida mööda kunagi võimas vesi jooksis. Igaks juhuks läksime vaatama ka järve, kus kunagi ujuda oli saanud - ning vähe sellest, et seda teed enam olemaski polnud, ja me lihtsalt kuskil võsas ringi müttasime, polnud enam ka seda järve. Kõik oli lihtsalt läinud, ning taifuun oli siin oma tööd ikka korralikult teinud. Need taifuunid, mida mina Tainanis näinud olen - no me oleme ikka alati olnud piisavalt kaugel taifuuni keskmest, ning see hull tuul (muuseas, ka reedel oli meil taifuun - tuul tahtis kergemaid neiusid kaasa viia, kasulik oli telliskivi tasku pista), mida me nägime/kuulsime, pole ikka tõesti midagi sellega võrreldes, mida Cikongis nägime.

Edasi viskasime pilgu peal looduslikule tulele - Chuhup Nature Fire. Tegemist oli leekidega, mis lihtsalt maapinnale jõudnud olid, täiesti ilma inimeste abita. Turistidele pakuti muuseas võimalust küpsetada seal popkorni - ning see oli päris lahe vaadata, kuidas kõik oma pikkade varte otsas olevaid pambukesi küpsetasid :). Tuli ise polnud just midagi väga erilist - nagu keegi ütles, ootasime vist rohkem välku ja pauku :D, aga samas huvitav nähtus ikkagi. Peale tule ülevaatamist olime kõik juba parajalt näljased, ning tegime kiire peatuse Nanwanis, et süüa mõned suured dumpling'ud. Need kujutas endast nagu suurt valget pelmeeni-moodi asjandust (välimuselt see tähendab - maitselt rohkem saia moodi, või pigem isegi natuke vähe küpsetatud saia moodi - kerge taignamekk oli ka küljes), mis olid täidetud erinevate täidistega. Mina proovisin juurvilja-sisuga, mis maitseainetest sisaldas kindlasti karrit (ja see muidugi tappis kõik ülejäänud maitsed ära). Teised kiitsid väga juustu-dumpling'ut: juust on siin nimelt suhteliselt kallis ja haruldane koostisosa, mida väga ei kasutata toitude valmistamisel. Parim oli selle kõige juures tegelikult aga hoopis see, et ma sain ise tellida hiina keeles - kasutasin küll lauseid nagu "palun mulle üks see (näpuga näidates)", aga ikkagi! Ja sain täitsa aru, palju ma maksma pean ja puha. Koolisööklas üritan ka nüüd seda ikka harjutada, kui vähegi järjekorda ei ole :)

Edasi võtsimegi juba suuna Baisha randa, kuhu me küll ei plaaninud algselt ööbima jääda.. aga kuna seal oli väga mõnus, ning ükski teine koht ei oleks eriti oluliselt paremaid tingimusi pakkunud, siis otsustasime sinna end parkida. Lisaks muidugi see ka, et keegi meist ei viitsinud peale ujumist enam rolleriga edasi sõitma hakata, ning pimedaks hakkas ka juba minema (siin juhtub see nii kella 18.00 ajal, seega suhteliselt vara). Nii et rannas sumpasime kõik ruttu-ruttu vette, mis oli absoluutselt parim asi selle tripi jooksul üleüldse: helesinine, imeilus, ja meeletult soe! Ja kui raske oli sealt välja saada! Esiteks muidugi seetõttu, et Sa seda kindlasti ei tahtnudki - vesi jahutas ning oli samal ajal ju nii mõnusalt soe! - ning teiseks oli tegemist ikkagi ookeaniga. Ehk et kuigi kaldalt vaadates tundus, et sisseminek on väga lauge ja tasane, oli see seda vaid seni, kuni Sa jõudsid oma põlved märjaks saada. Siis tuli kiire kukkumine ja vesi tõusis kuskil rinnani ning järgmine väike samm - ning see oli juba üle pea.

Ujumise ala oli piiratud taolise köiega, nagu meie ujulates näha on, ning ei olnud tegelikult eriti suur. Seda ilmselt vee sügavuse tõttu. Köis jätkus kuni rannaliivani, et veest oleks võimalik ka välja saada, kui muud lootused juba kustunud olid. Seda kohe päris tõsiselt - ma oskan ujuda ja puha, ning pole kunagi vett kartnud, üle pea või mitte, aga seal ookeanis tuli küll veidi hirm naha vahele. Sest kaldast veidi kaugemal ujudes ei olnud üldse tunda, et lained eksisteeriksid - ometigi niipea, kui Sa üritasid välja minema hakata, ning hakkasid jõudma selle kohani, kus jalad ka põhja ulatusid, said kohe aru, et lained on olemas, ja need on ligi meeter kõrged! See jättiski kõikidele veest põgenejatele kaks valikut - kas tabada hetk, kui ühtegi hiidlainet tulemas ei olnud ning spurtida kaldale või siis lasta mõnel lainel end välja kanda. Viimane ei olnud hea variant (ma proovisin! Aga kogemata, katsu Sa aru saada millal laine tuleb, kui Sa seljaga nende poole oled!), kuna esiteks oli oht sattuda siis vee alla, teadmata, mis pidi Sa parajasti oled (taaskord, proovitud!), ning teiseks lõpetasid Sa äärmiselt liivasena, ning pidid uuesti vette tagasi minema.. et seesama asi taaskord läbi teha! Siiski, ujumine oli mõnus, kuigi natuke hirmutav ka kogu selle väljatulemise jama pärast.

Õhtu veetsime siis rannas, ning ilmselt tänu taifuunile oli tuul endiselt väga tugev, ning üritas meie telke minema lennutada. Väga kihvt oli, ning meiega liitusid veel Tomase sõber Jody (USA-st) ja tema taiwanlannast girlfriend Sandy. Kuna tegemist oli ikkagi slovakkidega, oli neil muidugi kaasas slivovitskat (millest ka mina pidin viisakuse tõttu lonksu võtma - väga hull ei olnudki) ning õhtu edenedes oli päris naljakas vaadata, kuidas erinevad inimesed purjus peaga käituvad. Suzanna hakkas laulma, mida oli väga ilus kuulata, Natalia ja Tomas vaidlesid poliitika üle ja aeg-ajalt tõlkisid mulle oma seisukohti, kuni Natalia otsustas, et elu on liiga raske. Seepeale Suzanna ütles, et no kuule, vaata nüüd - see eesti tüdruk siin, meist 10 aastat noorem, muudkui istub ja on õnnelik, kuigi ta vahepeal midagi aru ei saa (nad ikka kogemata hakkasid kohati oma slovaki keelt ka rääkima) - las ta seletab Sulle oma elufilosoofiat! Selle käigus muidugi selgus, et Suzanna on väga kihvt persoon, ettevõtja, tegeleb jooga ja meditatsiooniga jne, ning järgmisel päeval oli meil tohutult jututeemasid, kui teised rannas magasid ja meie olime otsustanud hoopis baari jääda raamatut lugema. Nii et õhtu oli väga kihvt, ning ma poleks osanud paremat tahtagi!

Järgmise päeva sisusatasime ujumise, päevitamise ja niisama lebotamisega, et siis kella 18 ajal hakata sõitma tagasi linna. Lõunat käisime söömas sashimi-restoranis, mis kujutab endast nende versiooni sushist - ainult et kõik komponendid tuuakse lauale eraldi. Eraldi kauss riisiga, eraldi kalalõigud, eraldi wasabi, eraldi sojakaste. Ning sellele lisaks veel ka supp, mis oli tohutult maitsev! Tundus, et seal sees olid ka mingid mere-elukad, ning tõesti, ma pole siin midagi paremat söönudki - supp juba iseenesest rõõmustas mind väga, ja teiseks seafood-soup - super!

Koju tagasi jõudsime kell 21.30 umbes, ning ma olin täiesti surnud. Aga tripp Kentingusse tasus end väga ära, sellist imelist ookeani pole ma varem nii lähedalt küll uudistanud.. Can't wait to get back! :)