新年快樂!*

*Head uut aastat! Nüüd juba jätkuvat ;)

Juba teist aastat järjest ei ole mul õnnestunud nautida Eestimaa külma talve ning Jägermeistrit uue aasta õhtul.. kuigi sel aastal tundus ilm külm olevat ka Taiwanis. Eks järgmine aasta tuleb siis üritada Eestis uut aastat vastu võtta :)

Minu uus aasta tuli seekord 6h varem kui Eestis. Taipeisse 101 juurde ei jõudnud - kuigi seda väga soovitati: ikka maailmas kõrguselt kunagi esimene hoone olnud, ning seetõttu olevat sealne ilutulestik midagi väga vaatemängulist! Üks minu õppejõududest tõesti vist arvas, et see on ainuke vaatamisväärsus Taiwanis, viimased kolm loengut oli tal pidevalt vaja meile selgitada, miks me kõik peaksime sinna minema, ja kellel see juba plaani võetud on (tõstke kõik käed palun!). Ta isegi võrdles seda maailma kõige vingemate ilutulestikega, mis taevasse lastakse Sydneys ja New Yorgis Times Square'l. Viimasega võrreldes pidi Taipei 101 isegi ägedam olema! Nii et reklaami tehti korralikult.. aga kuna seda tehti ilmselt ka miljonile teisele turistile, siis olid kõik hotellid kinni broneeritud juba oktoobri alguseks, ning mul ausalt öeldes ei olnud ka erilist tahtmist sinna trügima minna. Samas päris paljud kursakaaslased siit tegid seda küll - ja olid hiljem pettunud. Vaid 3 minuti taevasse vahtimise nimel broneerida hotell juba septembris, maksta kallist bussisõiduhinda ning taluda meeletut külma (kohati oli isegi 5 kraadi olnud, mis siin võrdub peaaegu maailmalõpu kuulutamisega) - kas see oligi see, mille nimel me kõik selle ette võtsime?

Selle asemel oli mul täisprogramm Kaohsiungis. Kõigepealt veetsin pühapäeva koos oma host-perega, kellega käisime Chiayi's kontserdeid nautimas. Chiayi asub Tainanist põhja pool ning seda oli ka tunda - nii-ii külm oli, ning ka kraadiklaas kinnitas minu hulleimaidki kahtlusi - 10 kraadi! Brrr!! Ja mina muidugi ei osanud end riidesse panna.. nii et peale esimest kontserdi Taipei puhkpilliorkestri poolt, mida me väljas kuulasime (kestusega ˇ1h) ei tundnud ma enam ei oma varbaid ega sõrmeotsi. Õnneks tegime lõuna Jaapani restoranis, kus nautisime tulist curry't, mis tegi nii hästi seest soojaks. Ja oli nii maitsev! (Chiayi International band Festival - huvilised saavad rohkem infot sellelt lingilt: http://cabcy.ehosting.com.tw/web/band/Conts.asp?id=9&id1=9&wid=2)

Seejärel ootas meid Tuva puhkpilliorkester (Venemaa), kes tegid väga supershow - kõigepealt klassikalist muusikat väga heal tasemel ning koos oma maale iseloomulike pillidega. Etenduse teine pool oli liikuvam, ning väga põnev vaadata. Kahjuks jällegi pilti teha ei lubatud, aga kui kellelgi avaneb võimalus, siis Tuva inimesed tegid lihtsalt suurepärase etteaste! Originaalis mängivad nad veel ka hobuste seljas (puhkpilli! Ma ei tea, kuidas see võimalik on, kahjuks ei õnnestunud näha), mis on samuti iseloomulik nende rahvusele. Hämmastav!

Esmaspäeva hommikul kaunistasime koos terve perega piparkoogimajakest - mõelda vaid, siin on müügil täiskomplekt kõige vajalikuga, millest üks piparkoogimaja kokku panna! Ei mingit ise küpsetamist ja suurepärast piparkoogilõhna.. Ma seletasin neile ka, kuidas Eestis neid majakesi tehakse (kui kellelgi viitsimist, aega ja tahtmist on), ning et ise kõik seinad küpsetades on lootust saada natuke sirgem maja, päriselt ka!

Seejärel suundusin mina shoppama (et endale lõpuks osta mingid jalatsid, mis natuke ka külmale vastu peaksid! Muidu oleks mind Jaapanis totaalne jäätumine ootamas..), ja peale seda leidsin suht probleemivabalt üles Dream Mall nimelist shopingucenter'i ja see oli tõesti.. huge! Ma pole küll suur ostlemisefänn, aga see keskus ise oli lihtsalt omaette vaatamisväärsus, nii et hulkusin seal veel ka ringi. Kuna aastavahetuseüritus selle keskuse ees pidi toimuma, oli rahvast meeletult. Ja seda nii hoone sees kui väljas, ning mida õhtu edasi, seda rohkem inimesi sinna ilmus.. Osad, ilmselt tõelised fännid muidugi, olid kogunenud lava ette, et endale paremaid positsioone kindlustada ning kella 4-st (st 3 tundi enne kontserdi algust) oli seal keskmise Eesti kontserdi mahus inimesi juba ootamas. Avatud olid ka kõikvõimalikud söögi- ja snäkiputkad - osta sai värskeid dumpling'uid (super!), vorstikesi, tofut kõikvõimalikes variatsioonides, teed, arbuusimahla (mis oli ka väga maitsev), maasikaid ja guaavat, jäätist.. Minusuguste külmavareste jaoks müüdi ka kuuma kohvi.

Kontserdiprogrammi raames astusid üles mitmed kohalikud bändid - mina polnud muidugi ühestki enne väga palju kuulnud, ning sain seetõttu meeldiva üllatuse osaliseks. Seda eriti kohalike seas väga populaarse bändi Mayday esinemist vaadates - väga äge oli ka see, et nad olid pannud välja suured ekraanid (et need, kes ei tahtnud teab mis kellast alates endale lava ees kohta kindlustada, ka midagi näeksid) ning seal allääres olid kõikide laulude hiinakeelsed sõnad samuti olemas. Nii et täis keeletund uue aasta õhtul ning hea oli tõdeda, et mõnda character'it ma juba ikka tean ka :). Kaasalaulmiseni läheb veel aega, aga vähemalt midagigi!

Umbes kella 10-11 ajal muutus liikumine pea võimatuks, kuna osa rahvast oli otsustanud maha istuda (osad pappkarpe istumisalustena kasutades, ning need, kes neid piknikutekina kasutasid, võtsid isegi jalatsid jalast ära! No kidding!), ning tekkisid sellised paigalpüsivad inimsaarekesed ning inimjõed, mis tänu massirohkusele eriti ei liikunud kuhugi suunas. Vetsus käimine võttis kuskil 30 minutit keskmiselt - vähemalt minul küll. Rahvast oli igal pool, ja tõesti, sellist massi ei ole mina vist veel näinudki.. kui meil on kujundlik väljend "miljon inimest", siis selle Kaohsiungi ürituse kohta võiks seda väga hästi kasutada, ainult ilma kujundlikkuseta. Ning suurim šokk saabus siis kui olime 10-st 1-ni numbrid ära loendanud, ilutulestiku suhteliselt vaikselt ära vaadanud ning kui see mass nagu üks mees siis ringi keeras (ei mingit hurraa! Või head uut aastat! vms tralli - kõik lihtsalt keerasid otsa ringi, et koju minna), et metroo peale minema hakata, polnud Sinul endal küll mingit kontrolli, kuhu Sind parasjagu lükati. Ja kui see juhtus olema vale suund, siis edu..

Mis oli kõige imelikum, oli see, et selline suhteliselt kontrollimatu mass tähendab vahetevahel palju jamasid. Ikka keegi kukub, või kukub tal mingi asi käest maha ja siis see mass lihtsalt lükkab maast seda kadunud asja otsiva inimesi pikali. Paratamatult saab keegi haiget. Siin aga seda ei juhtunud! Mul tõsiselt tekkis vahepeal hirm (eriti kui oli vaja üle ohutussaarte ronida - Sa ju ei näe, millal see saar tuleb!), et see ei lõppe siin valutult, aga see oli asjata. Kõik lihtsalt vaikselt ja rahumeelselt (ei mingeid joobes inimesi! See oli küll super!) liikusid metroopeatuse poole, kogu moos. Metroosse muidugi ei mahtunud.. ning mõned kavalad nagu mina, läksid lihtsalt ühe peatuse võrra tagasi ning kindlustasid endale natuke vaba ruumi. Muidugi, selliseid inimesi oli piisavalt vähe, kes oleksid hakanud kogu seda teed jalutades ette võtma (seda parem mulle! Praktiliselt mitte mingeid piletijärjekordi ja väike inimrida metrooni.. ning kindlus, et ma saan kohe esimese metroo peale! Aitäh!). Taiwani inimesed ei jaluta niimoodi.. Sellele viitab juba kasvõi see, et mu hostpere soovitas mul lähimast metroopeatusest Dream Mall'ini buss võtta. Ja see vahemaa oli kindlasti alla kilomeetri, mingi 700m äkki..

Osa rahvast oli kohale tulnud ka siinse populaarseima liikumisvahendiga - rolleriga. Ning taaskord, see pilt, mis avanes peale uue aasta vastuvõtmist, oli hämmastav! Tohutu mass rollereid, praktiliselt katkematu jada! Ning mulle ikka tuli pähe, et Taipeis oli ju veel rohkem inimesi 101 juures - ning mu kujutlusvõime vedas mind seekord alt. Veelgi suuremat massi inimesi ja hiljem rollereid ette kujutada käis ikka üle mõistuse..

Kõige vingema uue aasta tervituse sain, kui olin just jõudnud metroosse ning selgeks teinud, et üks peatus tagasi jalutada oli suurepärane idee. Isa helistas! Ning kuigi Eestisse polnud uus aasta veel jõudnud, sain kätte esimesed eestikeelsed tervitused, ja see oli nii vahva! Metroos eesti keeles rääkida oli muidugi omaette väga lahe - inimesed kõik vaatasid, et mis pagana keel see selline on, ei inglise, ei hiina.. Igatahes see oli üks õhtu kõrgmomente! Aitäh!

Koju jõudsin pool 4. Rong oli täiesti full, aga see ei seganud ühte vanemapoolset härrat minuga hiina keeles rääkimast - keeletund number 2 :). Kokkuvõttes oli väga huvitav tähistamine ning mul on väga hea meel, et sain sellise kontserdielamuse osaliseks ning ühtlasi kogeda Taiwani massiüritust.