Bürokraatia Taiwani moodi

Taiwan Foreign Immigration Office

Taiwani bürokraatia ning armastusega templite järele olen saanud kokku puutuda kolmel korral - esimene kord siis, kui käisin endale pangakontot avamas (tähendab, kui läbisin seeriat konto avamiseks ja korralikult käimasaamiseks ette nähtud külastusi pangakontorisse), teine kord kui endale kohalikku telefoninumbrit hankisin, ning kui mul oli kokkupuudet Immigration Office'ga.

Pangakonto avamine oli ikka tõeline mässamine omaette. Hiljem loomulikult selgus, et ma olen üks väga vähestest välistudengitest, kellel on siin riigis pangakonto üleüldse olemas - enamus kasutavad lihtsalt oma koduriigi pangakaarti, et sellelt raha välja võtta (10 000 TWD-d korraga, ning teenustasu on 100 TWD-d). Ning seda isegi juhul kui nad on siia õppima tulnud kaheks aastaks! Osa nendest ei ole lihtsalt viitsinud end kurssi viia, et kohaliku pangakonto avamine ei maksa midagi (aga Sa pead viitsima mitu-mitu korda käia pangakontoris, ja soovitatavalt rääkima eelnevalt nõusse mõne hiina keelt kõneleva sõbra..), ning raha saab välja võtta samuti kuni 10 000 TWD-d korraga (lisaks saab poes maksta - kuigi ma vist pole seda võimalust kunagi kasutanud.. Kuidagi loogilisem on väljaspool Euroopat sularaha kasutada.), aga teenustasu maksad ainult 3-5 TWD-d sõltuvalt automaadist. Teine osa, kes on endale selgeks teinud kohaliku kaardi eelised (näiteks on võimalik Internetist kaupa tellida, osa Taiwani ärisid millegipärast ei tunnista Euroopa kaarte - aga siinkohal taaskord ei saa ma rääkida oma kogemustest, mul pole midagi netist tellida vaja olnud), on aga sattunud takistuste otsa - näiteks Horvaatiast pärit Ana Maria'le öeldi, et sorry, aga kohaliku kaardi saad teha vaid siis, kui sinu ARC (Alien Resident Certificate) on vähemalt aasta vana (st tõendusmaterjal, et Sa oled siin aasta elanud).

Kui ma olin siin mingi nädalakese olnud, otsustasin ikkagi ette võtta pangakonto avamise protseduuri. Kõigepealt uurisin Lynn' käest järele, millised pangad võiksid minusugusele konto avada - minule, kes ma olen välismaalane, aga ilma ARC-ta, omades ainult kohalikku ID koodi (selle sain Immigration Office'st). Õige pangakontori kaardi peal üles otsinud, seadsin sammud täpselt enne kontori sulgemist sinnapoole (pangakontorid on avatud vaid 9-17 ja lõuna ajal on nad ka kinni) ning õnneks võeti mind veel vastu. Muidugi väga kahtlustavate nägudega, nagu igal pool mujal (tavapärane reaktsioon on kõigepealt freeze! Ja siis aetakse silmad suureks ja murelikuks, ning hakatakse nõu pidama, mida ette võtta nüüd, kui mingi kahtlane välismaalane on siia tulnud, ja kes meist nüüd inglise keelt oskaski?). Õnneks leidsid nad ruttu ühe teenindaja, kes oskas inglise keelt - või oskas keelt vähemalt teistega võrreldes..

Kõigepealt arvas ta, et mul ei ole võimalik kontot avada, kuna ma olen välismaalane. Siis, et see pole võimalik, kuna mul ei ole ARC-d. Ma ei saa ise ka siiani aru, kuidas ma kätega vehkides ja üritades rääkida nii lihtsas inglise keeles kui vähegi võimalik, talle selgeks tegin, miks mul ARC-d ei ole ning et ma oma ID koodi alusel saan ikkagi konto avada. Aeg-ajalt jooksime tõsiste tõlkeprobleemide otsa, ning siis aitas meid üks meesteenindaja, kelle spetsialiseerumine oli kahtlemata teine (ärikliendid näiteks). Kuna kellaaeg oli täpselt enne sulgemist, siis teised lugesid vaikselt oma raha (vahepeal pandi uksed ka kinni, ma istusin seal kokku üle 30 minuti) ning aeg-ajalt saatsid kaastundlikke pilke selle õnnetu teenindaja poole.. nii et etendus täismajale, peaosades mina ja vaene klienditeenindaja.

Minu pangakaart ning midagi tšekiraamatu moodi

Peale esimest visiiti paluti mul tagasi tulla järgmisel nädalal - et oma pangakaart kätte saada. Ning see läks oodatust lihtsamini, tõlkeprobleeme peaaegu ei olnudki.. Küll aga sain taaskord kinnitust nende templiarmastuse vastu - ja siin ei mõtle ma pühakodasid. Neile meeldis kõikidele lepingutele (millele ma mitte oma allkirja alla märkima ei pidanud, vaid lihtsalt hiinakeelse nime), lisada ka hunnikutes erinevaid templeid. Küll kuupäevaga, küll mingite muude hiinakeelsete märkidega.. Ning neid pabereid oli kõvasti. Ma üritasin kokku lugeda, mitmele dokumendile mina oma nime alla kribisin, ja pean tunnistama, et mul läks järg sassi.. Aga 9 oli neid kindlasti. Ning lisaks minu allkirjale, templitele ning teenindaja kirjutistele (tema ladina tähed olid suhteliselt loetamatud minu jaoks), tuli igale poole ka kirjutada minu passist kõikvõimalikud numbrid, samuti viisa pealt (sama kordus ka siis, kui ma endale meie mõistes kõnekaarti ostsin. Ja kõigest tehti koopiad ka loomulikult). Kuid siiski - taaskord umbes 30 minutit hiljem oli mul pangakaart käes! Ning ma olin isegi suutnud talt välja uurida, palju saab korraga välja võtta jne. No super!

Minu rõõm ei kestnud kaua, kui ma avastasin, et Internetipank oli täiesti hiinakeelne (siin on kohe teine tähendus väljendil "segane nagu hiina keel") ja ma ei saanud osasid sümboleid kopeerida ka Google Translate'i. Lõpuks läksin Lynn' juurde.. ning selgus, et selle jaoks, et Internetipanka saada, pean ma taaskord kontorisse minema, ning seda eraldi küsima! Oih, kohe näha, et Eestist, ei tulnud ise selle peale.. Nii et läksin siis uuesti tagasi ning peale seda, kui täispersonal oli kõik mulle Hello! ära öelnud, oli näha, et nad olid ka umbes sama rõõmsad meie taaskohtumise üle kui mina. Ning taaskord hunnik paberimajandust ja tembeldamist hiljem, saingi Internetipanga asukoha ja paroolid.. Kuid sellest üksi polnud ikka kasu, kui kõik hiinakeelne oli. Püüdsin kodus ka veel korra asjadest aru saada, aga andsin ruttu alla ning läksin Lynn'i juurde tagasi (see oli see aeg, kui ma tõesti igal nädal International Affairs Office's käisin - tegime juba nalja, et mul oleks oma lauda vaja sinna :D). Tema inglisekeelne seletus (jumal tänatud, et ta kunagi Austraalias õppis, ta inglise keel oli superhea) tegi asjad arusaadavaks ja ma vähemalt sain pihta kuhu ja mida ma kirjutama pean.

Nüüd oli vaja raha sellele kontole kanda. Peale Eesti pankadega lepingute uuendamist (oii, kuidas ma armastan Eesti süsteeme! Kõigepealt öeldi, et lepingut saab muuta ainult nii, et tuled ise kohale. Mina tegin aga kurba nägu ning klienditeenindaja uuris lõpuks, kas mul ID-kaardi lugeja on, ning saatis mulle meili peale uue lepingu. Korras! Nii lihtne oligi!) tegin ülekande ära. Ning 4 päeva hiljem, minu nunnu teenindaja helistas mulle isiklikult ning püüdis oma konarlikus inglise keeles mulle seletada, et raha on laekunud. Täpsemalt, kõigepealt ta ütles, et minu kompanii on mulle raha kandnud - ma ei saanud midagi aru. Kompanii? Mis kompanii? Seejärel, et ei, minu vanemad on mulle raha kandnud. Ee, mu vanemad ei teagi mu siinseid rekvisiite.. ja lõpuks jõudis mulle kohale, et aa, see raha mille ma ise oma Eesti kontolt Taiwani kontole kandisin, on siis kohale jõudnud. Tore! Aga see oli ikkagi lõpuks nii armas, et nad helistasi eraldi, ning kahepeal kokku mulle selgeks tegid, et raha on laekunud. Ükski Eesti pank (olgugi, et nendega on nii lihtne lepinguid uuendada jne) sellist asja küll ei teeks :)

Viimane kogemus templimajandusega kinnitas taaskord nende lembust igale poole korralik jälg maha jätta - nimelt käisin oma viisat uuendamas Immigration Office's (kus sattusin algul väga armsa Tai naise otsa, kellega hästi jutu peale saime - ta aitas mul vormi täita. Hiljem kui mul oli vaja koopiaid oma passist ja õpilaskaardist, siis jooksid kõik need vabatahtlikena töötavad abistajad kokku, et mu juukseid katsuda ja rääkida, kuidas ma ikka nii hirmus ilus olen. Ja vaata vaid, nägu ja kehakuju, ja ikka nii ilus! Tõi kohe laia naeratuse näole :)). Ametnik ladus ka templeid igale poole, ning lõpetas sellega, et virutas paar tükki ka minu passi. Ning ma võin siin nüüd 5.märtsini olla - kuigi tegelikkuses tõmban lesta juba jaanuaris :)