Vahetuspere 2: õhtusöögi etikett

Peale liitumist Taiwan Hostfamily Program'iga (臺灣 接待家庭 计划) olen saanud hulgaliselt väga ägedaid elamusi. Mul on nüüdseks juba 2 uut peret - üks Taipeis (kellest ka varem kirjutasin) ning üks pere Kaohsiungis. Põhjus, miks mul neid mitu on, on väga lihtne - ma olen Taiwanis vaid ühe semestri, ning seega tahan võtta oma kogemusest maksimumi. Ning kasupere Taipeis on natuke liiga kaugel, et saaksin nendega väga tihti suhelda - seega otsustasin osaleda veel ühel hostfamily activity'l.

Hostfamily activity 2

Hostfamily activity kujutab endast üritust, mille raames tulevad kokku programmis osalevad rahvusvahelised tudengid ning pered, kes mõnele vahetustudengile Taiwani kultuuri tutvustada tahavad. Igale tudengile on juba eelnevalt määratud uus pere. Pered on saanud spetsiaalse koolituse, ning üldjuhul räägib mõni liige neist ka mingil tasemel inglise keelt (lisaks hiina keelele). Programm, mida rahavastab Taiwani Haridusministeerium, kannab endas ideed tutvustada rahvusvahelistele tudengitele Taiwani kultuuri ning võimaldada keeleõpet - ja seda vastastikku, kuna Taiwani kohalikud pered väga tihti võõrustavad vahetustudengeid just eesmärgiga inglise keelt praktiseerida. Ning tudengid vastu püüavad hiina keelt purssida nii palju kui vähegi võimalik. Ning muidugi kultuurivahetus - vahetuspered saavad ka vastu teadmisi oma uue kasulapse kodumaast (või minu puhul, üleüldiselt Euroopast ka - mis on nende jaoks peaaegu sama eksootiline kui Eesti).

Kasuperesid võib ühel tudengil olla mitu. Iga kord kui osaled mõnel hostfamily activity üritusel, siis saad endale niiöelda uue pere. See on eriti hea variant juhul, kui Sinu esialgne kasupere on liiga kaugel tihedamaks külastamiseks, või kui Sul eelmine kord oma perega väga head klappi ei tekkinud. 

Minu teine kasupere on niisiis Kaohsiungist. Neil on kaks tütart, kes vanuse poolest on täpselt nagu mina ja minu vanuselt järgmine õde - 22 ja 19 (nojah, Anni on hetkel veel 18, aga samamoodi ülikoolis esimene kursus nagu minu uus õde Peggy). Nende vanim tütar, Jody, on elanud aasta vahetustudengina Norras, ning seetõttu käinud ka Tallinnas! Uskumatu! Tal ei ole küll väga häid mälestusi, sest nende tripp leidis aset novembris, ning muidugi oli sel päeval sadanud ning ilm olnud suhteliselt külm. Oi, you tell me.. Kõik eestlased ju teavad novembrikuist jääkülma vihma! Kuid sellegipoolest, Tallinna vanalinna ilule jätkus tal vaid kiidusõnu. Tegelikult, me ei ole veel kohtunudki, kuid Facebooki kaudu oleme mõned kirjad vahetanud. Igal juhul, tema pere käis tal ka Euroopas külas, ning koos käisid nad lisaks Norrale ka Tšehhis ja Saksamaal. Ehk et saime ka reisimuljeid omavahel vahetada :)

Tainan Salt Museum - minu teised host-vanemad

Annie, minu uus kasuema on väga särav ja positiivne - töötab muuseas õpetajana. Tõeline päikesekiir! Mitte et Taiwanis vähe päikest oleks muidugi (seda on naljakas kirjutada, kui akna taga sajab sellist padukat! Midagi sarnast nagu äikesevihm suviselt soojal Eestimaal - ning äikese moodi on see juba seetõttu et eile ja täna hommikul oli meeletult lämbe, ning nüüd on sellele lõpuks leevendus tulnud).. Minu uus kasuisa kahjuks inglise keelt eriti ei räägi, nii et ma proovin temaga hiina keeles suhelda, või siis kasutan teiste abi tõlkimisel. Annie aktiivsus avaldub juba selles, et nad kirjutasid Hostfamily programmi tiimile enne minuga esmakordselt kohtumist, et uurida, milliseid paiku ma Tainanis juba külastanud olen - et mind mitte uuesti samasse kohta  viia. 

Peale peredega tutvumist ja enda hiinakeelset tutvustamist (jah! Minu esimene hiinakeelne enda tutvustus! Olgugi, et ma ütlesin vaid, et olen pärit Eestist, Euroopast ja et mu hiinakeelne nimi on 李安琪 - Li An Qi), võtsime justnimelt suuna Taijiani poole, kus meie plaan nägi ette lõunat, Tainan Salt Museum'i ning ka Ciqu Salt Mountain'i külastamist.

Kõigepealt läksime sööma Salt Museum'i lähedal asuvasse restorani. Taiwani kohalikega söömaminek on midagi, mis annab Sulle nende kultuurist tegelikult väga hea ülevaate - kõigepealt, tegemist on gruppidele orienteeritud kultuuriga (nagu enamuses Aasia riikides). Mis erineb meie individualistlikust maailmast selle poolest, et nad armastavad kõik teha koos - söömas, kinos, jalutamas käia, isegi jõusaalis teevad poisid harjutusi nii, et iga masina juures on 3-4 kutti koos (see võtab minu arvamuse kohaselt metsikult aega, pluss nii madala pulsiga - kas see trenn ikka ära tasub..). Eriti kehtib see koos-tegemise harjumus tüdrukute suhtes - mitte keegi ei lähe kuhugi üksinda (nagu mina). 

Palju erinevaid toite - igale ühele natuke proovimiseks

Seejärel, neile meeldib kõik jagada. Ning see söögi jagamise harjumus on tegelikult väga armas! Tüüpiline restoraniskäik tähendab seda, et järjest tuuakse lauda erinevaid roogasid, ning siis kõik saavad proovida mitmeid erinevaid sööke (st igast toidust natuke maitsta). Esimesel kohtumisel näiteks oli meie menüüs meretoit (seafood). Proovisime kõik nuudleid meremolluskitega, erinevate kastmetega karpe (mõned olid koos roheliste juurikate ja küüslauguga, teised olid nagu supi sees - st õngitsemine kuulus ka paketti), krevette, teist sorti rohelisi juurikaid, kalmaari, riisi. Et lihtsam oleks toitudele ligi pääseda on restoranis laua keskel ringiratast keeratav plaat (nagu Tai restoranideski näiteks) - seda juhul, kui laud on piisavalt suur. Sarnaselt Eesti kultuurile, on viisakas kõik ära süüa (taldrikud puhtaks!).

Söömise jaoks antakse tavaliselt kauss ja väike taldrik (nagu alustassi suurune), söögipulgad ning suhteliselt sügav lusikas. Ma ei ole veel väga täpselt aru saanud, millest mida sööma peaks, ja üldjuhul miksitakse kõike segamini, Nojah, loogiline on, et kui Sa suppi soovid (seda muuseas juuakse üle taldrikuserva, ning see kujutab endast praktiliselt ainult vedelikku), siis seda süüakse ikka kausist, aga sealtsamast süüakse ka riisi ja nuudleid. Samas nuudleid võib süüa ka taldriku pealt, mida Sa nagunii kasutad meremolluskite, juurikate ja liha jaoks (juurikaid võib samas ka jällegi kausist süüa). Üldjuhul kasutatakse kõige söömise jaoks pulkasid, kuid selle jaoks, et meremolluskeid supi seest kätte saada, on parem kasutada supi juurde pandud kulpi (pulkadega on see lihtsalt liiga võimatu - karbid on piisavalt rasked ja libedad. Aga see ei tähenda, et see minul juba õnnestunud ei oleks :D, tegin seda enne, kui keegi mulle mainis, et kulpi võib ka kasutada.). Riisi (eriti praetud riisi - 超仮) jaoks kasutatakse teinekord lusikat, kui riis pole väga kokkukleepuv.

Purustatud jää puuviljadega

Restoranis pakutakse alati ilma lisatasuta teed (ja seda isegi nendest imepisikestes restoranides kooli kõrval, kus vaid vaesed tudengid nädalavahetuseti söömas käivad) - ning seda külmalt ning veidikese suhkruga. Uhkemates kohtades on hinna sees ka lisaks mõni tee- või kohvijook, ning magustoit. Eine lõpetamine millegi magusaga pole väga tavapärane (see on Lääne kultuurist tulnud), seda minu arvates ka seetõttu, et see kõrvalejoodav tee on alati ka piisavalt magus. Samas, kui seda tehakse, siis on magustoiduks midagi tarretatud pudingi laadset (natuke teise konsistentsiga kui tarretis - st mitte läbipaistev), kuhu teinekord lisatakse juurde ka värskeid puuvilju. Saiakesed ja koogid on taaskord Lääne kultuur, mis (eriti traditsioonilisemates söögikohtades) ei ole eriti levinud. Kooki sööma minnakse pigem täiesti eraldi "eine" korras (siinsed inimesed on nii pisikesed, et see on loogiline ka), ja sellele eelistatakse pigem purustatud jääd puuviljadega - midagi jäätiselaadset, mida muuseas serveeritakse meeletult suure portsjonina.

Tulles tagasi hostfamily juurde.. Päeva lõpetasime käiguga Tainan Salt Museum'isse - mis tutvustab Tainani kõige vanemat tööstusharu: soolatööstust. Kahjuks soolamäge vaatama enam ei jõudnud (söömine võttis piisavalt kaua aega - jällegi kultuuriline aspekt, süüakse aeglaselt, ning kõrvale vahetatakse muljeid. Jagamine on kõige juures märksõna - seda nii söögi kui ka muljete osas. Ning see tekitab ka väga koduse tunde!), kuid selle eest sain kutse järgmisel nädalavahetusel neid Kaohsiungis külastada, ning kolme nädala pärast veel korra - et saaksin tutvuda ka mõlema peretütrega :)

Esimene Kaohsiungi külastus on mul nüüdseks juba seljataga, ning minu uus pere on endiselt väga soe ja sõbralik - pluss mulle väga meeldib näha, kuidas nad ise moodustavad nii toreda, üksteisest hooliva terviku. Sel korral sadas vihma, kuid meil õnnestus siiski veidi jalgratastega sõita, külastada Legoklotsidest kujude näitust (by Nathan Sawaya) ning käia koos söömas. Näitus oli väga kihvt, soovitan kõikidel vaatama minna (see teeb maailmaturneed praegu), kellel võimalus avaneb - hämmastav, mida kõike annab legoklotsidest teha! Ning siinjuures pean silmas nii 2D kui 3D kujutisi - mulle avaldas vist kõige rohkem muljet legoklotsidest meisterdatud originaalsuuruses tšello. Kuigi ka Taipei 101 ning 2D portreed oli väga vinged :). Kujudega sobisid väga hästi kokku ka juuresolevad sügavamõttelised tekstid.