Kuna mu Taipei tripp võttis kokku 3 päeva, ning selle jooksul sai nii palju erinevaid elamusi, siis jagasin selle kõik kahe postituse vahel ära. Ning käesolev (vaadataolev?) on siis osa mu hostfamily activity kogemusest.
Peale mõnusalt väljapuhatud ööd hotellis, jõudsin vaid veidi Taipei peal ringi jalutada - püsisin hotelli ja hostfamily activity kogunemiskoha läheduses, et kindlalt õigeks ajaks igale poole jõuaks, pealegi pidin kell 12 hotellist check out tegema. Selle aja peale jõudsin näha, et Taipei tänavad olid vaatamata sellele, et ma enda arvates nii kaua magasin, valdavalt küllaltki tühjad - taiwanlased on ikkagi rohkem ööinimesed ning igasugust sorti väikesed ärid (peamiselt riided, tänaval müüdav söök jms) avatakse ikka peale keskpäeva. Ja seetõttu polnud ka eriti palju rahvast tänavatel.. mis tegi seal jalutamise meeldivamaks juba esiteks kiiruse tõttu (katsu Sa kiiresti kõndida, kui kohalikud nii aeglaselt edasi loivavad!) ja teiseks selle tõttu, et ei pidanud pidevalt jalge ette vaatama - siin leiduv kohutavalt palju tasandi erinevusi tänavatel, ning kui seal on ka palju rahvast, pead olema ettevaatlik, et mõnda trepiastet (eriti allapoole) maha ei maga!
Niisiis, jalutasin ma lihtsalt ühes piirkonnas ringi. Mulle tundus, et Taipeis on rohkem rohelust, ning seda eriti seetõttu kui leidsin ühe Euroopa stiilis pargi - Serenity Garden. Kohe tekkis tuttav deja vu tunne, kui korrapäraseid kujundusi nägin.. Sealsamas lähedal oli ka miski natuke tavalisem park, kus leidusid muuseas ka sulgpalliväljakud, malelaud, võrguplatsid.. Kuna ilm on siin ju aastaringselt hea, siis on supervõimalus aasta ringi sporti teha. Ning kui valitsus veel toetab ka seda avalike parkide näol, koos väljakute ja võrkudega.. Lisaks on neil siin koertele mõeldud alad, millest Eestis tegelikult täitsa suur puudus on.
Kella üheks olin oma tiiru lähikonnas lõpetanud - kohati tundus, nagu New York, ühes kohas oli hunnikutes kollaseid taksosid! - jõudsin ilusti kella 1-ks Zhongshan'i metroojaama Jazz Square nimelisele platsile (tegemist oli vähe vabama platsiga kahe metroojaama vahel, kus enamus ala oli väikeste poekeste, mis peamiselt raamatuid müüsid, all kinni. Kohalike jutu järgi harjutavad seal erinevad tantsugrupid vms - mulle kohe kangastus Step Up nimeliste filmide temaatika..). Seal suunati mind kohe minu uue kasupere juurde, kus istus ka üks tüdruk Hiinast - voila! Lisaks kasuperele olin saanud endale ka kasuõe!
Minu uuest perest olid meile vastu tulnud ema ning tema 14-aastane poeg, keda tutvustati kui Stevenit. Minu esimene mulje oli, et tegemist on vaikse ja täiesti tüüpilise Taiwani poisiga, kes istub, nina oma nutitelefonis ning inglise keelt võib-olla isegi oskab, aga rääkida kindlasti ei suuda (neil ei ole ju mingit erilist praktikat - ning seetõttu väga paljud ei oska kuidagi rääkimisega otsa lahti teha. Paistavad nagu täiesti umbkeelsed, kuigi tegelikult saavad nad Sinust aru küll!). Kasuema inglise keel tundus olevat täiesti ok - vähemalt oskas ta küsida paar sissejuhatavat küsimust, et mind rääkima saada, ning siis hiljem noogutas kõige peale nõusolevalt. Mulle tõesti jäi mulje, et super, nad ikka saavad aru ja puha! Kasuõde Hiinast rääkis muidugi vabalt hiina keelt (erinevalt minust), inglise keelt natuke. Hiljem selgus, et minu hiina keele tase oli umbes sama, mis tema inglise keele tase - mis andis mulle kohe hea võimaluse oma hiina keele harjutamiseks!
Peale avakõnede kuulamist, ja grupipilti, hakkasime siis uude "koju" minema. Tee peal sain mina selgeks, et minust vist ikka ei saada nii hästi aru.. või vähemalt küsiti kohe väga lootusrikkalt, et ega ma juhuslikult hiina keelt purssida ei suuda? Ning ma siis üritasin paaniliselt sõnu leida, ning oma esimesed pikemad hiinakeelsed vestlused maha pidada. Tegelikult tuli üllatavalt hästi välja (minu enda arvates vähemalt!), ning ma olin ise ka üllatunud, kui palju sõnu mulle kohe meelde tuli! Muidugi selgus ka see, kui palju mul neid ikka puudu on normaalse vestluse arendamiseks. Aga ikkagi - ma olin ise väga rõõmus, et suutsin ikkagi oma esimesed hiinakeelsed laused teistele arusaadavaks teha! Vähemalt mis küsimustesse puutus - hiljem tuli välja, et minu hääldus või sõnavara ei olnud ikkagi sellisel tasemel, et nemad minust nii hästi oleksid aru saanud, kui ma ise lootsin.
Koju minekuks sõitsime metrooga edasi Luzhou'sse. Seal istusime edasi autosse (vana Toyota, aga punane!), ning peale autopesu (100 NT! Ehk nii 2,5 EURi) jõudsimegi koju. Kodu kujutas endast kahekorruselist korterit (st korteris sees viis trepp üles järgmisele korrusele) 13. korrusel, millest järgmine tasand oli juba katus - kuhu pereema meid ka vaadet nautima viis. Ilmselgelt see, et ma juba metroojaamas kaamera välja õngitsesin, oli üks põhjustest, miks ta kõike vaatamisväärset kohe näidata tahtis.. ja teine põhjus oli muidugi see, et niipea, kui korterisse sisse astusime, ei suutnud mina end tagasi hoida ning olin paari sammuga akna juures, kust avanes ka täiesti super vaade linnale. Katusevaadet see muidugi ei ületanud - kodu oli väga lähedal Danshui jõele, kus ääres olid ka väga head võimalused jalgpalliks, tenniseks, sulgpalliks, pesapalliks, koerte jalutamiseks jne. Isegi teed rattasõiduks! Ning seal oli õhku, päriselt ka! Nii et ausõna, selliste sportimisvõimalustega + midagi looduslikku = mulle väga meeldis! :)
Peale võimsaid katusevaateid (mul käis ikka peast läbi, kuidas need vaated õhtul on, kui kõik on tuled põlema pannud..), tegime koos kasuõe ja -emaga jalutuskäigu ka nende jõeäärsete spordialade juurde. Mina püüdsin ilusti hiina keeles rääkida, kuidas minu boyfriend armastab jalgpalli ning õpetab ülikoolis, aga nagu hiljem välja tuli, sain sellest kõigest aru vaid mina ise :D.
Peale meelelahutusprogrammi vaatasime veel veidi telekat (jumal tänatud inglisekeelsete programmide eest! Ma sain ka midagi aru vahelduseks), kuni pereisa koju jõudis. Peres muidu lisaks vanematele ja Stevenile oli ka väike kaheaastane tüdruk - kuid tema elab Pingtungis oma vanavanemate juures (meie nägime vaid pilte). Ning seda senikaua kui ta saab viieseks - siis tuleb ka tema Taipeisse, sest siis saab ta panna pre-school'i (terveks päevaks!). Ma vist olen juba sellest kirjutanud ka, aga igal juhul kuna siin elavad inimesed oma tööandjale (ei ole väga viisakas töölt lahkuda enne kui Sinu lugupeetud ülemus seda teinud ei ole), siis lapsed on samamoodi terve päeva hõivatud oma erinevate koolidega, kuni vanemad nad õhtul (vahel ka kella 8-9 ajal!) peale korjavad - ning siis saavad nad kodus õppimisega jätkata. Seda seni, kuni nad ülikooli lähevad enamvähem. Seega ei ole eriti üllatav, et minu siinsed eakaaslased kipuvad oma käitumiselt rohkem meenutama Ameerika filmide teismelisi..
Niisiis, pereisa rääkis vaid hiina keeles, ning senikaua, kuni ta sai veidi ka kehakeelt juurde kasutada ning mulle otsa vaadata, tundus täitsa, et ma sain midagi aru. Selle tegin muidugi kohe selgeks, et minu hiina keel on hirmus halb (我的 中文 不 好 - minu hiina keel pole hea), aga see ei takistanud teda üritamast minuga suhelda. Järgnev programm nägi ette restorani minekut, et hotpot'i süüa ning meiega liitus ka pereema õde, kes oli 2 aastat Inglismaal õppinud (magistrikraadi omandanud - business management erialal, st peaaegu minu erialal!). Siis selguski, et kõik inglise- ja hiinakeelne, mida ma olin oma kasuemale rääkinud, oli tundunud arusaadav vaid minu kõrvadele.. sest mult küsiti nüüd kõik inglise keeles üle! See tõi endaga kaasa väikse pettumuse, ma tõesti olin arvanud, et mu hiina keel (või vähemalt see osa, millega ma ühele poole sain) võimaldas juba mingit sorti lauseid formuleerida ja ennast arusaadavaks teha.. Aga äkki oli see üleküsimine lihtsalt kontrolliks ka. Siinkohal remark - tuleb kõigil Taiwani sõpradel paluda endaga vaid hiina keeles suhelda (vähemalt mingi aja vestlusest) ning paluda end parandada kogu aeg.
Niisiis sõime hotpot'i , ning kuna ebaviisakas on midagi järele jätta, lõpetasime jälle kõhud liiga punnis.. Mina ei tea, jätsin ikka järele, kuna mulle lihtsalt ei mahtunud sisse! Kõik teised, sh pereema õde ning minu Hiina kasuõde tegid kogu toidule lõpu peale - ning nende suurust arvestades ma lihtsalt ei tea, kuhu nad selle kõik panid! Edasi võtsime suuna Shilin night market'ile - ja muuseas, night market'id tunduvad kohalike seas olevat tõelised vaatamisväärsused, mida turistidele tutvustada. Nojah, see on muidugi tõsi, aga ma olen juba paar korda nendel käinud, ja tegelikult ei leia seal enam midagi väga vau-efekti põhjustavat ;), kuigi alati on tore, kui nad Sulle oma kohalikku kööki tutvustama hakkavad. Mulle võib isegi varsti mõni hiinakeelne söögi nimetus meelde jääda nii! Ning nende puuviljaletid on muidugi täiesti hämmastavad - lisaks sellele, et need on mõnusalt värvilised ja ajavad kohe suu vett jooksma, pakuvad nad tihti neid imeliku välimusega asju ka maitsta! Näiteks proovisin seekord ära draakonivilja - mis minu pettumuseks meenutas pehmet ja maitsetut, seebitaolist asja..
Jalutasime läbi terve turu (kuna tegemist oli laupäevaga, oli inimesi meeletult!), ning uudistasime erinevaid müügilolevaid kaupu söögist riieteni välja. Pereisa ikka aeg-ajalt pakkus, et proovime äkki Taiwani stiilis paneeritud kana? Või kuidas oleks ühe milk-tea'ga? Midagi magusat? Aga me olime kõik nii full sellest hotpot'ist, et ütlesime ära. Meil ei õnnestunud aga end välja rääkida hilisõhtusest puuviljaampsust - peale night market'it hüppasime läbi suurimalt puuviljaturult, mida ma näinud olen. Saime palju nalja, kui üritasime leida inglisekeelseid nimetusi kõikidele viljadele, mida mina Eestis kunagi kohanud ei ole :). Meid abistas muidugi iPhone vastav app - ikkagi tehnikainimesed kõik..
Tagasi kodus, otsustasin, et küsija suu pihta ei lööda, ning õige pea leidsimegi mina, pereema ja tema õde tee taaskord maja katusele, et öine linn üle vaadata. Ning mulle nii meeldivad sellised vaated (ühikatoast on ka sarnane) - kohe tekib tunne, et wow, I'm not alone here.. Üritasin saada ka häid klõpsusid, aga nii võimas mu kaamera vist ei ole, et millegi tõeliselt kihvtiga hakkama saada. Mitte just väga üllatuslikult, oli vaade väga äge, ning Galerii alt saab vaadata, kuidas pildid välja kukkusid. Lisaks uuris pereema ka selle kohta, kuidas korter meeldib (nad olid selle ostnud pangalaenuga), ning kuna jutt juba kinnisvarale läks, rääkisin ka mina oma korterist. Lõppkokkuvõte oli nendepoolne totaalne üllatus (ja seda isegi Inglismaal elanud õe poolne), et ma olevat nii iseseisev! Nojah, meie ühiskond on ju ka veidi teistmoodi, ning vanemate juurest väljakolimiseks pole vaja abielluda näiteks (seda uuriti ka kohe, et kas pulmade kuupäev on juba paigas)..
Peale puuviljaampsu (muuseas sõime sugar apple'it, mis meenutas väga Hispaaniast proovitud puuvilja - suured mustad seemned sees. Välimus oli küll veidi teistsugune väljastpoolt, kuid maitse ja seemne tekstuur lõid väga tugeva paralleeli) oli aeg magama minna, ning selle jaoks anti meile kõigile (pereema õde jäi ka ööseks - minu suureks õnneks. Kuigi vahepeal telekast tulevate autosaadete tõttu oli selgunud, et Steveni inglise keel on täitsa okei tasemega, ning me vaidlesime pikalt Audi R8 mudeli üle, mis ülejäänud kulme kergitama pani.) padi ja väike fliistekk, millel ka varrukad olemas olid. Magamisruum asus teisel korrusel, ning kuigi esimesel korrusel oli vaba hiigelmõõtmetes voodi, juhatati meid väiksesse laudpõrandaga tuppa. Ning palun väga, siin ongi teie ase, head ööd! Ei mingit madratsit. Lihtsalt põrand, padi ja väike fliistekk (meenutas rohkem hommikumantlit).. Hiina tüdruk ei teinud mingit nägu, viskas aga oma asjad põrandale ja uinus hetkega. Mina olin vist ikka täitsa keeletu.. Õnneks seda keegi ei märganud. Oma üllatust maha surudes võtsin ka siis positsiooni sisse.. ning tegelikult ei olnudki kõige hullem nii magada. Alles järgmiseks õhtuks andis selg veidi tunda, et paar kohta olid kuidagi kanged. Kuid see olukord ise.. Ma ei ole varem sellist šokki saanud. Esimene kultuurišokk käes? :)
Järgmisel hommikul, peale hommikusööki restoranis (neil oli muuseas köök kodus täiesti olemas - aga kuna hinnad olid nii odavad, on lihtsalt mõttekam väljas süüa. Nii ebaloogiline minu jaoks) läksime oma nn Taipei-tuurile. Vaatasime üle Taipei city hall'i, ning käisime Taipei 101 hoones luksuspoode uudistamas. Kahjuks oli ilm pilvine ning hiljem hakkas ka sadama, nii et hoone tippu minek (89. korrusele - tegemist on muuhulgas maailma kunagise kõrgeima hoonega, antud hetkel vist kõrguselt teine) jäi järgmiseks korraks. Kella kahe ajal tegime veel ühise lõuna Taipei main station'is ning kell 15.10 startisime juba bussiga tagasi Tainani.
Igal juhul oli kogu tripp Taipeisse väga väärt mõte, ning ma olen väga rahul, et see just selliseks kujunes. Sain nii palju uut infot, kuidas traditisooniline Taiwani perekond elab, ja päevast päeva oma igapäevatoimetusi teeb.. Ja muuseas lisaks sain veel küllakutse uue aasta tähistamiseks Pingtungi, kus elavad nii pereema kui ka -isa vanemad (ja kus on see nunnu väike tüdruk!). Õhtul sain veel ka sõnumi, et kas jõudsin õnnelikult tagasi :)
No comments:
Post a Comment