花海 - Nagu Hollandis

Sellel pühapäeval võtsin ette suhteliselt ootamatu tripi - idee peale tulin neljapäeval kui Sally lõunal rääkis, et kavatseb nädalavahetuse Taichungis veeta. Ning muuhulgas külastada Taichungi lillenäitust "Sea of flowers", mis on üks selle linna peamistest vaatamisväärsustest.. Mis siis ikka, mul ei olnud ka pühapäevaks eriti suuri plaane, nii et otsustasin nendega üheks  päevaks liituda :)

Kõigepealt oli meil laupäeva õhtul jõulupidu, mille lõpetasime veidi peale kella 1 öösel. Ning seda muidugi peale ohtrat ballroom dancing'ut - tuli välja, et meil oli seltskonnas ka üks meesterahvas kes (eriti standardit) tantsida oskas, nii et saime koos demonstratsioonesinemisi teha ning hiljem oma oskusi teistelegi edasi anda. Peale nii pikka tantsimispausi oli täiesti kirjeldamatu tunne end natuke sambarütmis liigutada! Nii et kella 1 paiku sundisin end lahkuma pannes vastu kiusatusele öö läbi tantsida.. :D Tänu pikale peole sain magada veidi alla kolme tunni, et siis poole viie paiku end taaskord üles peksta ning startida 5.16 bussi püüdma. Mul õnnestus täiesti puhtas hiina keeles taksojuhile selgeks teha, et ma tahan saada Ubus station'isse, ning et ei, ma ei ole ameeriklane, vaid pärit väikesest Euroopa riigist nimega Eesti. Samuti õnnestus mul poolunisena endale hiina keeles pilet osta, nii et keeletund pühapäeva varahommikul läks vägagi asja ette!

Kell 8 hommikul jõudsin enamvähem õigesse kohta, ning peale väikseid otsinguid õnnestus mul üles leida ka see tüüp, kes oli Sally boyfriend'i 鴻基 sõber, ning kes oli lahkelt nõus mind rolleriga teiste juurde sõidutama. Otsingud nägid välja nii, et mina rääkisin telefonis Sallyga, kes tõlkis kõik edasi oma boyfriend'ile, kes oli samal ajal telefoni otsas oma sõbraga. Hiljem selgus, et sõber oskas tegelikult inglise keelt rääkida küll, kuigi eks ta oli ka veidi pabinas oma keeleoskuse pärast ja muudkui vabandas ette ja taha, et tema tase ei ole ikka eriti hea. Samuti tuli hiljem välja, et Sally boyfriend suudab täiesti edukalt inglise keeles suhelda - tal võttis julguse kokkukogumine aega kõigest 2 kohtumist, kui ta minuga sõnagi ei vahetanud (vähemalt mitte otse), ning nüüd, kolmandal korral, suutsime siis suhelda. Tore, loodetavasti tulevikus on nad siis julgemad, kui kogemus minusuguse paduvälismaalasega on olemas.

Ilmaga vedas täiega - kui näituse paika (mägedes, hurraa!) kohale jõudsime, oli päike välja tulnud, ning nii hea ja soe oli! Kui Tainanist sõitma hakkasin, tundus ka täiesti paras olevat vaid jakk peale visata.. aga seda vaid sinnamaani kuni bussi astusin, ning AC tekitatud arktiline kliima mulle pahvakuna vastu tuli. Isegi magada ei saanud korralikult, kuna pidevalt tundsin, kuidas see konditsioneer mulle peale puhus.. ning seetõttu olin sellise mõnusa külmatunde endale bussist sisse saanud, ning see hea ja soe päike, mis teistele liiga palav tundus, oli mulle kui täielik õndsus! Abi oli ka kuumast kohvist - ning seda nii unega võitlemisel kui sooja sisse saamiseks. Oh, hommikune kohv mägedes sooja päikese käes, lillede vahel jalutades..

Otse loomulikult kuulus näituse külastamise juurde tavapärane fotoshow, ning too sõber, kes mind hommikul transportis, oli hirmus elevil, et saime koos pilti teha. Sally hiljem seletas mulle, et Taiwani inimeste jaoks on lihtsalt väga äge, kui neil on välismaalasest sõber - eriti nii teistmoodi välimusega kui mina! Olin seda teooriat ka varem kuulnud, ning mõned möödajalutavad inimesed, kes mulle naeratades tere ütlesid, kinnitasid ka seda veelgi enam. Et ikka kõik sõbrad teaksid, kuivõrd vinge tüübiga tegemist on, laeti kiiresti Facebooki ka üles ühine hüppefoto.. 

Lillenäitus ise meenutas mulle Hollandit. Ma ei ole küll kunagi Hollandis lillefestivalil käinud, aga kõik need tuulikud, mis olid igale poole lillede vahele sätitud, ei jätnud lihtsalt ruumi teistpidisele mõtlemisele selles osas, kust idee võetud oli. Värvid olid muidugi väga ilusad ja kirkad.. kuigi lilled ise olid natuke juba närtsima hakanud. Festivali viimane päev ka muidugi, täitsa loogiline.. Omal kohal olid ka suured telgid, kus palju põnevust tekitasid aiakärud, mis olid täis laaditud.. tomateid. Või mingeid muid aiasaadusi, täitsa tavalised igale eestlasele, kellel maal vanaema on. Ning tomatitaimed, mõtle kui põnev! Ma oleksin vist rohkem elevil olnud, kui mu mõlemad vanaemad ei oleks terve minu eluaja tomateid kasvatanud.. Plats ise oli väga meie laadaplatside moodi - mullane pind, mis hea tolmuse õhkkonna tekitas, ning vetsujärjekorrad (vetsud ise sai üles leida lõhna järgi - tuttav tunne, kas pole?) siniste plastikkabiinide taga.. Samuti söögiala. Erinevus oli ainult suures hulgas Aasia inimestes, kes iga nurga peal järjekorras seisid, et pilte teha :D

Kui palavus juba pilti eest võtma hakkas (päike kõrvetas ikka tõeliselt! Mul ei ole ammu detsembris olnud ohtu end ära põletada..), hankisime natuke jääkülma teed, ning tegime väikese eine restoranis. Seejärel naasime Sally boyfriend'i vanematekoju, kus meile pakuti veidi puuvilja, ning ühtlasi oli mul suurepärane võimalus avastada nende matusekultuuri - nimelt selle maja ees olid tol päeval matused. See nägi nii välja (mul ei lubatud pilti teha, kuna neil on palju uskumusi seoses matustega, ning üldiselt viivad kõik selleni, et matused on väga halb enne), et maja ees oli nagu kinnine telk, kus lauldi surnu mälestuseks. Sally valgustas mind, et surnukeha hoitakse kodus 7 päeva, et kõik soovijad saaksid veel teda viimast korda näha, seejärel on terve päev kestev matusetalitlus, mille jooksul lauldaks kogu aeg. Laulud muuseas ei kõlanud üldse kurvalt, mõned olid päris kiire tempoga ja mulle tundusid kõrvaltkuulajana väga lõbusad.. aga Sally ütles, et tegelikult see nii ikka ei ole. Surnud põletatakse, ning meie mõistes surnuaedasid neil siin ei ole (nojah, inimesi on siin ka 23 miljonit ning pindala on väiksem kui Eestis, nii et suht loogiline ka) ning neid mälestatakse vaid sellel päeval kui nad surid. Taevasse minekut või siis järgmist elu vms nad ei usu. Ning surnu perekonna liikmed selle 7 päeva jooksul teisi inimesi külastada ei tohi (nad võiksid üldse avalikku kontakti vältida, aga kuna koolis ning tööl käimine on kohustuslikud, siis seda ikka võib), see toovat halba õnne.

Igatahes, kui ma olin kinnitanud, et võin tagasi minna bussiga, mis läheb peale kella 6-7 õhtul, siis läksime terve perega koos sööma. Meiega liitusid veel Sally õde ning tema boyfriend, Sally ise ning terve 鴻基 pere - st vanemad ning ka vend. Kahjuks sain ma suhelda vaid Sally ja tema õega, teised eriti inglise keelt ei rääkinud.. aga siiski oli tore. Jagasime kõik nii nagu ikka Aasia õhtusöökidel kombeks :). Hiljem viskas pereisa mind isegi bussijaama ära ning mul õnnestus olla enamvähem viimane, kes mahtus veel 19.10 bussi peale. Bussi konditsioneer oli taaskord põhjas ja magada eriti ei saanud.. aga juba 10 paiku olin tagasi ühikas, ning kuum tee ning soe dušš soojendasid mõnusalt üles. Ning oma voodisse magama minna, tundus täielik heaven jääkülma bussiistme peal enda kerratõmbamise kõrval!