.. Õpi hundi moodi ulguma. Sellele järeldusele jõudsin ma selle nädalavahetuse tripi käigus, kui külastasime Sun Moon Lake (日月潭) äärset ala koos siinsete kursakaaslastega. Grupis oli 10 inimest, neist 1 Aafrikast, Svaasimaalt (Shongwe), 1 Indoneesiast (Oki), 2 Vietnamist (Vu & Luna), 4 Taist (Amy, Job, Yong & Pon), 1 Prantsusmaalt (Anthony) + mina.
Start oli laupäeva hommikul VARA, st kogunesime 3.30 fuajees. Uniste nägudega haigutav seltskond jaotas end rõõmsalt kahe takso vahel ära (Vietnami tüdrukud tulid rolleriga), ning 4.16 olime kõik bussi peal Tainani Main Station lähedal asuva Ubus Stationi ees. Terve tee kogu seltskond muidugi magas.. Ning mitte just eriti värsketena jõudsime kella 7 ajal hommikul Taichungi, et üles leida järgmine bussijaam, kus kinni püüda Sun Moon Lake äärde minev shuttle-bus. Iroonia muidugi, aga see peatus oli täpselt sellesama koha kõrval, kus mind minu esimesel Taiwanis olemise päeval maha pandi.. et ma iseseisvalt ja umbkeelsena leiaksin üles bussi, mis võiks minna Tainani. Natuke kahju oli, et selles väikeses toidupoes, kus ma endale kohvi ostmas käisin sama kutti tööl ei olnud, kes mind kolm kuud tagasi väga püüdlikult aidata üritas.
Umbes kella 10 paiku, kui olime veel natuke magada saanud bussis loksumise ajal, jõudsime kohale Shuishe Village'sse, kus asus meie hotell. Kuna olime natuke liiga varajased, siis end sisse registreerida (check-in kõlab palju loogilisemalt?) ei saanud, kuid oma suured kotid võisime sinna küll rahus maha jätta. Enamuse vihmavarjudest jätsime ka sinna maha, kavalad nagu me olime.. kamba peale olime piisavalt nutikad, et kaasa võtta 5 varju, st 2 inimest iga sirmi alla (ja sedagi peale seda, kui Amy oli tagasi jooksnud, et veel 2 varju lisaks ära tuua). Vihmavarjud olid muidugi täiesti hädavajalikud, kuna praktiliselt terve päeva sadas. Ning mina oma metsiku positivismiga arvasin, et Taiwanis ei ole võimalik, et minusugusel põhjamaalasel võiks külm hakata! Ohh, kuidas ma kahetsesin, et ma ei võtnud kaasa kampsunit, mille just eelmisel päeval pakiga Eestist olin saanud.. Põlvpüksid, kingad ning õhuke jakk ei olnud kindlasti mitte piisavad, et mind vihma ja külma eest kaitsta. Teised kontrastiks, olid selga ajanud pikad püksid, talvejoped, mõnel olid kaasas isegi kindad, talvesaapad ja suusamüts!
Alustasime oma ringivaatamist paadisõiduga üle järve, Ita Thao külakesse. Kui ilm oleks ilus olnud, oleks väga ägedaid pilte saanud, aga tol hetkel ei oodanud meist vist keegi tuule ja vihmaga võitlemist loksuval alusel. Seal kohapeal sõime ka lõunat, lisaks ringivaatamisele (eriti kalleid nuudleid tükikese lihaga). Jätkasime oma ekskursiooni bussipeatuse ülesotsimisega, et siis sõita edasi Wenwu templi juurde, mis oli hiigelsuur (sisaldas kolme pühakoda, mis olid pühendatud vastavalt Lord Wenchang'ile, Saint Guan'le ning Confucius'ele - tema on siin pühakutest vist kõige populaarsem, ka teistes linnades on talle kõvasti templeid ehitatud). Templi sisearhitektuur oli jällegi väga uhke, eriti ilusad olid kivist müürid, kuhu oli pilte peale nikerdatud. Ka vaated järvele olid ägedad, eriti siis kui kõrgemale korrusele neid nautima ronisid. |
| Wenwu tempel. Vasakult: Shongwe, Pon, Job, Yong, Amy, Anthony, mina, Vu & Luna. Oki pildistab. |
Meie reisiseltskond (kusjuures, mina olin üks nooremaid) vastavalt sellele, et tegemist oli Aasia inimestega, armastas tohutult pilte teha. Eriti grupipilte. Ning kuna minul ja Jobil olid kõige paremad kaamerad (nojah, kuna meil olid pildistamiseks kaamerad, mitte nutitelefonid), siis üksteise alla tegime kõik pildid kas minu või siis tema aparaadiga (tal on peegelkaamera, Canon). Ning kuna vajalik oli, et kõik oleksid pildi peal, siis grupipilte tegime alati mitu (fotograafid vaheldusid). Peale loendamatuid pilte Wenwu templist (pigem inimestest Wenwu templi taustal) võtsime edasise suuna Cien (Cihen) Pagoda poole, mis kujutas endast 9-korruselist Pagoda't (tõlgitud ka kui torn või Buddha sammas/kolonn), mis oli ehitatud Chiang Kai-shek poolt austusavaldusena tema emale. Pagoda tippu pääsemiseks saime nii umbes 1 km jagu ülesmäge jalutada - algul mööda kõnniteed ja hiljem lisandusid ka trepiastmed - mis tähendas enamike poolt kurtmist ja ohkamist teemal "miks see küll nii raske peab olema". Ka kohalejõudmine Pagoda juurde polnud veel kõik - edasi tuli veel 9 korrust tippu ronida..
Pagoda ise oli väga ilus, ning Eesti mõistes väga hiinapärane ehitis, ülespidi keeratud katuseservadega igal korrusel. Tipus oli ka suur kirikukella moodi kelluke, mida kõik hea õnne soovijad said kajama panna (ning selle gong! kõlas täitsa kaugele). Väga kahju oli, et just Pagoda juurde jõudmise hetkeks oli kogu ümbrus mattunud väga paksu udukihi alla - õnneks enne tipust allatulekut tegi tuul asja selgemaks ning paar pilti vaadetest järvele sain ikka tehtud. Selle eest alla jõudes hakkas uuesti sadama, ning minu läbivettinud kingad võimaldasid külmusel kontideni välja pugeda, ning viia mõtted unistavalt vaid tassitäiele kuumale teele omas voodis, villased sokid jalas.. ;). Enne paadiga Shuishe'sse tagasitulekut nägime ära veel ühe veidi väiksema templi, Syuanzang Temple.
Hotelli jõudsime umbes kella poole 6 ajal, ning peale jagunemist poiste ja tüdrukute toaks, tekitasime kohe kuuma duši järjekorra. Kuna tüdrukutel läks muidugi metsikult aega (ma ei saa siiani aru, mida me seal tegime..), siis jõudsime õhtust sööma mina alles kella 8 paiku. Kuna tegemist oli valdavalt turistikülakesega, siis kõik söögikohad võrreldes ülikooli ümbrusega olid tohutult kallid - meie jäime lõpuks pidama ühel restoranil, kus 10-12 inimesele mõeldud 7+1 toitu maksis kokku 2500 NTD. Taaskord Aasia eripära - siinsed inimesed armastavad toitu jagada, ning kuna söömas käiakse valdavalt suurema pundiga, siis on menüüs eraldi välja toodud ka seltskondadele mõeldud mitmest roast koosnevad eined. Meie tellitud 7+1 rooga tähendas kala, seajalgu (siin süüakse loomade kõiki osi - ning kuigi kõlab väga imelikult, maitsesid need päris hästi), mereande (soolakala ja -krevette - need olid väga soolased minu jaoks), seeni, erinevaid juurvilju (tihti serveeritakse vastavalt hooajale noori kartulipealseid, spargelkapsast jm tumerohelist kraami) ning suppi. Juurde muidugi piiramatus koguses riisi ning magustoiduks kõigile tükike apelsini. Ning see kogus toitu oli mõeldud 10-12 inimesele.  |
| Carribean Splash |
Kõhud täis, tegime natuke suveniiripoodides tuuri ning õhtu lõpetasime Blackjacki mängides - mina olin muuseas ainuke, kellel õnnestus pankrotti mitte minna :). Hommikune äratus ning kogunemine kell 8.30 lükkus edasi kella 10-ks (poisid olid muuseas tublid ning ajasid end üles ning meie tüdrukutega magasime täiega sisse). Peale kiiret hommikusööki (mille lõpetasime Eesti kommidega) lasime end bussiga sõidutada cable car stardipunkti, et siis suusagondli moodi hõljuki peal ilusaid vaateid nautides jõuda Formosan Aboriginal Cultural Village'sse. See kujutas endast suurt lõbustusparki, mille juurde kuulus ka veidi aborigeenide kultuurinäitusi (kahjuks vihma tõttu ning ajapuuduse tõttu me neid ei näinud - osad olid ka ära canceldatud). Lõbustuspargi atraktsioonidest käisime kõik hullemad läbi - UFO (nagu see Soome lõbustuspargi kõrge atraktsioon, tõused torni tippu ning siis tuled sealt vabalangemisega alla), Ameerika mäed, suur Piraadikiik, ning Carribean Splash. Julgemad meist käisid ka roller coster'i peal, mis pani Sind pöörlema 360 kraadi (ja mis tegelikult ei olnudki nii õudne, kuna sai väga ruttu läbi, ning kuna Su pea pidi olema peatoe vastas, siis ei näinud eriti kui kõrgel Sa tegelikult olid).
Veidi võtsime aega ka rahulikemate atraktsioonide peal - nagu näiteks laste karussell, manga-multikategelaste (keda kõik paistsid teadvat.. peale minu) näitus ning Euroopa stiilis park. Loomulikult sai jälle miljon pilti tehtud..
Tagasi jõudsime alles kella 12 paiku õhtul, ning lõpuks sai selle pika-pika nädalavahetuse lõppenuks kuulutada. Tore tripp oli kokkuvõttes, ning väga tore oli ikkagi lõpuks teoks teha ka unistus kuumast teest ning oma teki alla pugemisest :)
No comments:
Post a Comment