Päikesepiste.. detsembris?

Eelmiseks teisipäevaks oli mul Sally abiga ostetud pilet balletietendusele "International Youth Ballet Show". Etendus toimus Kaohsiungis, kohalikus Cultural Center'is, ning kuna ma juba Kaohsiungi läksin, ning mu hostpere lahkelt ka enda juurde ööbima kutsus (nende abil saingi esimese info show toimumise kohta), siis võtsin järgmisel päeval ette ka avastusretke kohtadesse, kus ma varem käinud ei olnud.

Meie strateegilise juhtimise kursus

Niisiis, tormasin teisipäeval peale mu absoluutse lemmikaine viimast loengut (ei mingit strateegilist juhtimist või vähemalt selle nimetusega kursust enam! Hurraa! Kusjuures õppejõud ise mainis, et järgmisest aastast jäetakse see aine siin koolis vist üldse ära, kuna tema on ainuke õppejõud, ning ei ole tegelikult sellele üldse spetsialiseerunud. Ning et ta täiesti sihilikult õpetas meid hoopis andmeid analüüsima, mitte aine nimetusele vastavalt midagi strateegia vallast.. ehk et ta ei õpetanud meile mitte midagi.) rongi peale. Kuna lõpetasime oma strateegiaga varem, siis jõudsin isegi varasemale rongile - ning hea oli, kuna kultuurikeskusesse jõudsin napilt 10 minutit enne etenduse algust! Ma ei arvanud, et tee raudteejaamast kultuurikeskuseni nii pikk on, pluss tahtsin vahepeal süüa ka saada.. 

Show ise oli muidugi tore, kuigi tõestas taas, et esmamulje on ikka väga oluline. Esimese numbri ajal oli näha, et tüdrukud olid nii närvis, värisesid kui haavalehed laval.. Üks pani isegi korra käe maha. Aga mida number edasi, seda paremaks läks! Üksiknumbrid olid minu arvates paremad - grupina laval olles ei saanud nende rivide joondumised Vikerkaarele lähedalegi! Aga samas, meie ei tantsinud ka balletisussides ning ei vehkinud  kõik see aeg oma pikkade jalgadega kusagil ninade lähedal :). Kestuseks oli 1,5h, ning numbrid olid erinevatest balletilavastustest - "Luikede järv" oli mitme numbriga esindatud muidugi. Väga lahe oli üks pisike tüdruk, kes tantsis täiesti suurepäraselt pannes terve saali endaga kaasa ohkama ning lõpus pikalt aplodeerima. Kahjuks pilti teha ei lubatud, nii et ühtegi fotojäädvustust mul sellest show'st pole.

Etenduse toimumispaik mulle suuremaid muljeid ei jätnud.. Suur hoone, ning meenutas natuke Linnahalli ja Salme Kultuurikeskuse ristandit. Mitte just eriti uus hoone. Selle eest jättis mulle väga vägeva mulje see park tervikuna, kus kultuurikeskus asus. Kohe hoone ees oli suur väljakuplats ning peale etendust oli see vägagi hõivatud paik - mitu eri suurusega inimestepunti harjutas seal tantsimist. Keset jumala suvalist teisipäeva õhtut, eri pundid, eri muusika, eri stiilid.. Kui äge! Ning kohe hoone uste ees, sammaste vahel oli peeglid (jah, peeglid!), mille eest kaks erinevat punti harjutasid midagi tänavatantsu moodi, hip-hop stiilis. Mitte kedagi ei huvitavanud mööduvad inimesed, nad lihtsalt tantsisid.. harjutasid. Jällegi siinne superkliima, millest saab kasu lõigata aastaringselt! Eestis ei ole ma sellist asja kunagi näinud, kuigi kui Michael Jacksonil käisime, siis too harjutamine oli ka midagi sarnast, vabas õhus A Le Coq Arena kõrval - aga see oli vaid 1 kord! Nood inimesed ilmselt saavad üksteise seltskonda ning tantsu nautida igal nädalal, ja seda kõike keset parki!! Ohh! Ma oleks lausa tahtnud sinna jäädagi vaatama, kuidas nad treenisid, ise ka kaasa tantsida.. Selline harjutamine muuseas on täitsa tavaline nähtus ka siin ülikooli campus'es. Kõikvõimalikes kohtades - hoonetes sees (fuajeedes), parkides, spordihoone ees, muruplatsil - aeg-ajalt ikka on näha, kuidas punt noori harjutab. See on täitsa lahe :), kuigi massi poolest oli too Kaohsiungi park ikkagi rohkem omaette nähtus.

Formosa Boulevard

Peale vaimustusest toibumist, hankisin endale mõnusa kuuma kakao (ilm oli veidi tuuline ja mul oli kleit seljas), mille seltsis otsustasin jalutada paar metroopeatust Formosa Boulevardini (siinne kõige ägedam metroojaam, ja seda tänu ägedale klaasimaalile). Õhtu oli lihtsalt nii mõnus, ning mulle nii meeldib Kaohsiungi-taoline linn! Saaks ise ka aru, mis mind seal tõmbab.. igal juhul on see oluliselt etem kui Tainan. Kuskil poole 11 ajal jõudsin oma host-pere juurde, kes nii armsalt ütlesid, et ma pole absoluutselt tüliks ning et ma peaksin tundma end nagu kodus - see on ju minu kodu ka! :) Nad olid tõeliselt nunnud, aitasid mul veel üle vaadata kohad, kuhu ma järgmisel päeval uitama minna tahtsin, ning soovitasid kohti veel lisaks. Kirsiks tordil oli see, kuidas nad olid mulle järgmisel hommikul söögi valmis pannud (jahtunud kakao, omlett ning koogitükk - ah!) ning ise tööle läinud. Kodus oli vaid vanaisa, kes ühtegi sõna ei hiina ega inglise keelt ei räägi (vaid jaapani ja taiwani keelt, ning kahjuks ei oska mina kumbagi. Ning taiwani kohalik keel on küll veidi hiina keele moodi, aga hääldus on täitsa teine!), kuid kes siiski mind väga armsalt ukse peal ära saatis :)

Esimeseks sihtpunktiks oli Annie soovitatud park, mis kunagi täitis prügimäe aset. Nüüd oli see suhteliselt tühi, lage roheline ala, mis tänu ilmselt ka kuumale ilmale, meenutas natuke kõrbe - eriti kogu see veidi kuivanud muru. Sinnajõudmiseks jalutasin mööda Kaohsiungi äärelinna ning tuvastasin ka ühe teise pargi moodi koha, mis tegelikult oli rohkem kordatehtud jõeäärne ala. Igal juhul värske kohviga seal kõndimine oli väga super algus päevale. Peale parkide külastamist oli mul piisavalt palav ning kuna ma juba ligi 2h ringi jalutanud olin, otsustasin otsida lähima metroopeatuse ning end transportida järgmise vaatamisväärsuse juurde - Lotus Pond. Mul läks õnneks leida üles metroopeatus uues rajoonis, kuhu ilmselt alles maju ehitati.. ning see peatus polnud veel töösse läinud. Ümbrus oli väga tavatu - väga korras, väga ilus ja uus, ja mitte ühtegi inimhinge läheduses. Autosid oli küll, ning samuti varjus pikutavaid koeri.. aga inimesi mitte. Ning need uued hooned olid kõik suletud - vähe sellest, mõned uksedki olid veel kilesse mässitud. Samamoodi bussipeatuse tablood. Igal juhul meenus mulle elavalt International Financial Institutions aine raames vaadatud video Hiina ghost-city'dest - uutest, ilusatest linnadest, kus enamik tänu hinnatasemele kodu soetada ei suuda, ning mis on ehitatud vaid selleks, et Hiina saaks jätkuvalt näidata 8% GDP kasvu..


Niisiis, seisin seal täiesti inimtühjas paigas, mul oli palav ning ma tõesti ei viitsinud enam tagasi jalutama hakata, kui minu juurde jõudis üks neiu rolleril, kes minu hämmastuseks oskas inglise keelt, ning pakkus kohe väga lahkelt, et äkki ta saab äraeksinud turisti lähimasse avatud metroojaama toimetada. Ausõna, selliseid asju juhtub ainult Taiwani! Kas te kujutate ette, et Euroopas keegi nii teeks? Never! Ta isegi ei tahtnud teada, miks ma nii imelikus kohas täitsa üksi ringi uitan (ühtegi turistikaardil märgitud vaatamisväärsust polnud nii.. 3-4km läheduses kindlasti, võib-olla ka rohkem. Keset suvalist eeslinna, veel avamata metroojaamas..), või kust ma pärit olen vms. Lihtsalt viskas mind (muuseas, ma sõitsin ilma kiivrita, mis on siin keelatud) järgmisesse metroojaama ära, ütles et pole hullu midagi minu tänuavalduste peale ja sõitis edasi. Hämmastav!

Rohkem mul ära eksida ei õnnestunud, ning Lotus Pond'ini jõudsin täitsa ilma vahepealsete viperusteta (tegelikult õnnestus mul isegi kogemata sattuda Botaanikaaeda kui metroopeatusest Pond'ini jalutasin - aga see oli rohkem kõige tavalisema pargi moodi, ning jäi mulle lihtsalt tee peale). Pond ise kujutab endast midagi järvelaadset, kuigi ta on väga-väga madal. Ning selle ümber oli ehitatud hunnikutes templeid ning peamine turiside tõmbenumber - Draakoni ja Tiigri Pagodad. Selleks, et muuta Sind saatev halb õnn heaks tuli siseneda Draakoni Pagodast ning väljuda Tiigri omast. Vahepeal sai oma kuue korruse võrra Pagoda kõrgemaile avatud korrusele ronida, kust avanes ilus vaade järvele ning pühakodadele selle ümber. Selle jaoks et Pagodadeni jõuda, jalutasin tiiru peaaegu ümber kogu järve, ning mul väga vedas ilmaga - nii päikeseline ja ilus, kohati tundus isegi, et päikest sai veidi liiga palju (ja selle kohta sain kinnituse ka koju jõudes, kui peeglist vaatas vastu kergelt roosa nägu). Ja seda detsembris! Suurepärane, mul õnnestus oma lumeigatsust kohe kõvasti leevendada ;)

Lotus Pond'ist on mul taaskord eraldi pildiseeria Galerii all. Nii et saate oma silmaga üle vaadata, kuidas siin ei ole lumelõhnagi.. Ilusat vana aasta lõppu!