Ikka plätudes

Juba on käes 6.detsember, ning kui eelmiste aastate praktikaid vaadata, peaks käes olema jõulukuu ning hing täis jõulutunnet. Ja selleks on ju põhjust ka - Facebookis jagavad kõik eri firmade jõulukalendrimänge, ilusaid pilte lumisest Tallinnast jõulutuledesäras ning isegi siinne Carrefour mängib vahetpidamata "We wish you a Merry Christmas". Aga mida ei ole, seda ei ole..

Tuleb välja, et jõulutunde tekkimiseks on rohkemat vaja kui meediakajastust sellest, kuidas detsember kätte on jõudnud. Ning siinne kohalik meediakajastus Euroopaga võrreldes on muidugi lahja - vaid Carrefour on see koht, kus on tõesti näha müügil jõulukaunistusi (ning selleks on väike nurk tehtud, mitte terve pood ei ole neid täis). Üksikutes teistes kohtades olen ka midagi märganud, aga ei midagi sellist nagu meil kodus - kõik tänavad kaunistatud jõulutulukestega, pea igal aknal advendiküünlakolmnurk. Taiwanis jõule ei tähistata, siin on tõesti tegemist vaid kommertssündmusega, mis annab põhjuse inimesi poodi meelitada. 24-26 detsember ei naudi me mitte puhkepäevi, vaid käime täiesti normaalselt koolis ja tööl edasi (in fact, mul on esmaspäeval, 24.detsembril vaja presentatsioon ette kanda!). Nende religioonitavad nõuavad templite külastamist siis, kui templijumalal või -jumalannal (neid on mitmeid erinevaid, ja igalühel muidugi on oma tempel) on sünnipäev, ning need sünnipäevad on jaotatud aasta peale ära. 24. detsember on nagu iga tavaline päev.

Tegelik tõde on aga selles, et ilma lumeta on nii raske jõulusid ette kujutada! Ja siin on endiselt 20 kraadi sooja, ning jah, mina jalutan ikka plätudes ringi :). See ei tähenda, et kohalikud sama teeksid - nende jaoks on nüüd kätte jõudnud talv, ning minu hämmastuseks on nad plätud vahetanud nii tossude (mis on okei), kui ka talvesaabaste vastu! Tänavapildis on näha neiusid kandmas Uggs-stiilis saapaid, kõrgema säärega nahast saapaid, ja muidugi eri kõrgusega platvormsaapaid.. Lisaks muidugi joped. Jah, täiesti normaalsed sulejoped, sekka ka mantleid ja karvaseid veste. Talv on päriselt kätte jõudnud. Ning ma ei saa mainimata jätta, et juba poolest oktoobrist on müügil kindaid (ja mitte ainult õhukesed kindaid, vaid ka soojad, seest karvased kindaid), tutimütse, salle.. Eile nägin poes isegi midagi, mis meenutasid meie villaseid sokke. Ning inimesed reaalselt kannavad ka neid! Mina oma paljaste käsivartega saan ikka teinekord kommentaari osaliseks: "Kas Sul külm ei ole?!".

Hämmastus kaob kiiresti, kui ma meenutan neile, kust ma pärit olen ning räägin (õudus)lugusid eelmise aasta talvest, kui meil oli kohati ka -30 ning lumehunnikud kõrgusid 2m-ni. Siiski tuleb tunnistada, et hoolimata Eesti talve külmusest ja pimedusest, selle järgi saab igatsema hakata küll. Okei, mitte -30 järele, aga lume järele. Ning see pilt Raekoja platsist koos Jõuluturu väikeste kaunistatud majakestega, mille katustel lund näha oli, võttis südame soojaks küll. Ilus Eestimaa! Ning jõulutunne oleks kohe platsis kui sellist pilti igapäevaselt näeks.. Kuid jõulutunne siin? Siin, kus kohati on päike väljas (ja soojakraadid tänu sellele üle 20 ronivad), ning vahetevahel tuleb tõsiselt naeru tagasi hoida mõnda kohalikku nähes, kes endale paksu jopesse, põlvedeni saabastesse ja tutimütsi riietanud on, ning kindaid ostma tõttavad?

Lisaks jõulukingitused. See on nii sürr, siin endale meelde tuletada, et on jõulud on kohe käes ja ma peaksin tegelema neti kaudu kingituste hankimisega. Kohe annab tunda, et ei ole lund, ohtrat meediakajastust ning teisi hulle, kes kingituste järgi poodi tõttaksid pidevalt, ning seeläbi ka mulle meelde tuletaksid, et halloo, viimane aeg jõuludega tegelema hakata!

Sorri, aga mul on tunne, et see aasta jäävad küll jõulud vahele.