Taiwani "Vabaõhumuuseumis"

Täna käisin väljasõidul koos inimestega, kes kuuluvad ühendusse T.I.C.C. - Taiwan International Christian Church. Ma ei ole ise küll eriti suur kirikus käija - aga kuna Amos (minu treeningpartner aeg-ajalt, käime koos paaris loengus, tennises ja teinekord jooksmas) mainis, et neil on selline päevane tripp plaanis, ning nii minul, kui ka kõigil teistel oli kolmapäev, 10/10 täiesti vaba Taiwani sünnipäeva tõttu, siis ma smuugeldasin end ka kaasa. Sihtkohaks oli Sandimen Artistic Village ning Taiwan Indigenous People Cultural Park - mõlemad asuvad Lõuna-Taiwanis, mägede piirkonnas.

Alustasime päeva varakult, lausa liiga vara - ma pole siin veel 5.50 üles end ajanudki. Kokkusaamine fuajees, mis pidi toimuma 6.15 nihkus muidugi edasi 6.25 peale - aga seda mitte minu tõttu. St mina väga kohusetundlikult olin juba 6.14 kohal, kuna Amos mulle mitu korda seda eelmisel päeval rõhutanud oli - ning ta ise jõudis viimasena, 6.25 (olles eelnevalt mulle ka üle helistanud, kas ma ikka ärkvel olen) - natuke naljakas. Ma enda arvates nii kohusetundmatu ka välja ei paista.. Aga olgu. 6.30 rongist jäime maha, kuid jõudsime ikkagi nii 7.03 kohale - et siis pool tundi oodata ülejäänud tulijaid. Kuna me end nii vara üles olime ajanud, siis see ajas natukene närvi küll - eriti kui ma olin seetõttu nii hirmus uimane.

Minema saime siis 7.30. Meil oli väga rahvusvaheline seltskond - nagu siin ikka juhtuma kipub. Ehk siis inimesi Svaasimaalt (Aafrikast), Euroopast (esindatud olid nii Eesti, Soome, kui ka Inglismaa), ja muidugi Aasiast - Taiwanist, Indoneesiast, Filipiinidelt, Vietnamist ning Tuvalult. Viimane riik on väga huvitav - neil on riigi pindala 25 km2, inimesi 12 000 ning tegemist on 9-st saarest koosneva riigiga, maksimaalne kõrgus merepinnast 5m. Ehk et neid ähvardab vägagi reaalne oht oma maa ookeanile lihtsalt ära kaotada globaalse soojenemise tõttu (meretase tõuseb). Aga need 2 tuvalulast olid väga vahvad ja väga positiivsed :), ning mina ausõna, polnud kunagi varem sellisest riigist nagu Tuvalu kuulnudki. Asub see Austraalia ja Okeaania lähedal Vaikses Ookeanis, ning riigi väiksuse tõttu teavad kõik kõiki. Kuritegevus ei saa loogiliselt võttes üldse eksisteeridagi, kuna oma pere vastu ju kätt ei tõsteta :). Kui mul tulevikus reisiplaanidest puudu jääb, siis tahaks seal kindlasti ära käia!

Sandimeni külakesse jõudsime siis, kui ilm veel ilus püsis, umbes 9 paiku. Küla ise oli mägedes, ning teed olid ikka järskude tõusudega küll. Samas vaated olid nii ilusad! Kuigi juba sel hetkel hakkas järjest tihenev udu natuke pildistamist segama.. nii et väga häid pilte kahjuks ei ole. Peale esimesi grupi- ja looduse pildistamisi jalutasime kohalikku kristlikkusse kirikusse. See oli ehitatud kohalike poolt, ning nad olid püüdnud hoida Taiwani pärismaalaste stiili - st kirik ei olnud Euroopa moodi kulda ja karda täis topitud, vaid pigem looduslähedane, palju puidust ja kivist detaile. Mulle meeldis :), ning tundus, et kõigile teistele ka. Põrandal, altari poole (mille üks osa oli suur must kivi, ka kohalikke traditsioone silmas pidades sinna paigutatud) viival mosaiikpõrandal oli kujutatud tähtsamaid stseene Vanast Testamendist (kiriku ajaloost rääkis meie oma pundi mees, inglane, ning tema juhtis sellele tähelepanu - minu meelest oli tegemist lihtsalt ilusa kaunistusega, ning Adama ja Eva loo tegevuse kujutamine, mille ainsana ära tundsin, vihjas muidugi kristlikutele lugudele).

Peale kiriku ajaloost rääkimist, pidas meie pundi pastor (hm, tegelikult oli meil väga mitu pastorit pundis, kuid Svaasimaalt pärit vanem meesterahvas, kes täpselt meenutas neid Ameerika filmidest nähtud gospelkoori musti mehi - selline muhe, hea jutuga onu) kiiresti ära ka oma tänase jutluse. Ma olin väga üllatunud, kuna ta alustas ja lõpetas nii sujuvalt - Eestis kuuldud jutlused tunduvad mulle alati nagu tõsine töö tegemine. Kõigepealt selgitatakse Sulle, et nüüd algab jutlus, ning sellega seoses tuleb olla väga tähelepanelik, vaikne ja vaga kuulaja, ning kui see on ära räägitud, alustatakse tihti pika ja igava tekstiga (ma väga vabandan nende inimeste ees, kes Eesti jutlusi nautinud on - mulle pole nad kahjuks väga palju pakkunud). See tekst oli aga väga muhe ja sujuv, ning enne kui ma arugi sain, oli ta juba lõppu jõudnud ning kõik ütlesid vaikselt "Amen". Poleks uskunudki, et jutlused võivad ka sellised olla! :)

Natuke käisime veel sealses külas ringi, ning juba ootas meid lõuna Gikao restoranis, mille asukoht oli lihtsalt vapustav - mäed ümberringi ja milline vaade! Mul oli nii-ii kahju, et selleks hetkeks juba liiga paks udu kõik ära rikkus, ning ühtegi korralikku pilti ei saanud - kuid selge ilmaga võib seal ikka väga vägev tunne olla! Restoran ise oli tasemel, suurepärane Taiwani köök. Kõigepealt riis (mis neil on siin alati nii õudselt maitsetu - st minu maitsemeel on Euroopa liiga soolase köögiga harjunud), sellele juurde erinevad seened, liha, juurviljad. Eriti viimased olid väga maitsvad - üks taldrikutäis, mis lauda toodi, koosnes hernestest (koos kauntega), porganditest, seentest ja mingist krõmpsuvast redise moodi asjast, ning see kõik oli lihtsalt meeletult maitsev! Ma tõesti mõtlesin, et panin sellest taldrikutäiest enamvähem pool ise kinni, kuigi lauas istus oma 12 inimest. Pearoaks oli supp pardilihaga, kuhu olid kõikvõimalikud kondid ka sisse jäänud, ning kuna kausid supi jaoks (mis muuseas on alati viimaste roogade seas, mulle jällegi nii kummaline) miniatuursed, siis minu ainus lihatükk enamvähem luudest koosneski.

Kui kõikidel juba kõhud punnis olid, toodi lauda veel valget kala (ärge küsige, mis kala - pole õrna aimugi), mis oli ka lihtsalt suurepärane. Õnneks oli seda täpselt nii vähe, et kõik said ühe ampsu maitsmiseks :D. Ette oli nähtud ka magustoit (mis kõik ahhetama pani, kuna kõhud olid ikka väga täis), kuid õnneks võttis selle valmistamine nii kaua aega, et nad panid selle meile lihtsalt kaasa. See koosnes Taiwani stiilis ananassikookidest (ainult et ananassi asemel oli vist maasikas), Jaapani-stiilis moochi'dest (mida ümbritses pähklipuru) ning mingist täitsa mõttetust saiast, mida ka magusa-nimetuse all pakuti. Seda kõike sõime, kui olime juba jõudnud Taiwani põlisrahvaste külla - nö kohalikku Vabaõhumuuseumisse.

Meie oma Vabaõhumuuseumiga oli sellel külal tõesti palju ühist. Kõigepealt vaatasime rahvariietes inimeste muusikalist tantsu- ja laulushow'd (nii nagu meie Vabaõhumuuseumis Leigarid ja Koidupuna omad esinevad) - kahjuks ei ole mul pilte, kuna välguga pilti teha ei lubatud (loodan need kelleltki FB albumist ikkagi saada!) :) Seejärel oli võimalus vaadata erinevate hõimude (neid on kokku 12) eluolu tutvustavaid näitusi. Kohale andis palju juurde mägedes olev asukoht - mis võimaldas neil sinna rippsildasid ehitada. Sarnaselt meie Vabaõhumuuseumile oli võimalus ka kohalikke tantse tantsida, ning mina haarasin muidugi kohe võimalusest kinni - äkki ikka õnnestub mõni nende tants ära õppida, et hiljem Koidupunale edasi õpetada! :) - aga kahjuks hakkas suht kohe peale show'd sadama, nii et tantsida saime vaid ühe tantsu. Ja veelgi hullem - sinna juurde käis ka hiinakeelne laul, mida mul kindlasti nii ruttu salvestada ei õnnestunud! Olukorra lahendas üks meie pundi liige, kellele ma rääkisin muuseumi sarnasusest Eesti versiooniga, ning kuidas me ka tantse ise teistele edasi õpetame - ning tema sattus vaimustusse ja lubas mulle mõne tantsu ikkagi selgeks teha! Jeeii! :)

Peale bussi tagasi jõudmist, olime kõik nii läbi, et terve bussitäis rahvast vajus kohe magama. Paar aktivisti üritasid meid küll segada proovides meile veel süüa pakkuda (saiakesi ning järelejäänud kooke, milline tervislik õhtusöök!), aga tundus, et päev täis tegevust ning halb ilm (mis minusugustelt kohe energiat röövib) olid teined hea töö, ning uni oli valdaval enamusel magus. Mina olin jõudnud bussi juba veidi varem, ning sain korraliku 20 minutit sügavat und tehtud, kui söögipakkumisega alustati - nii et rohkem polnud mulle vajagi. Sisustasin aega hoopis grupi aktivisti Mei Lingiga jutustades - tõeliselt energiline vanem naisterahvas, elanud USA-s (ja rääkis seetõttu väga head inglise keelt) ning muidu pärit Taiwanist.

Jutu käigus rääkis ta mulle ühe huvitava loo eri riikide laste teadmiste kohta: kui küsida Lääne-Euroopa lastelt, mida nad arvavad maailmas olevatest mitmetest riikidest, kus valitseb näljahäda, saadi vastuseks: oi, kas tõesti on kusagil näljahäda? Samale küsimusele vastasid USA lapsed: oi, kas maailmas on palju riike? Hiina lapsed: kas on olemas sellist asja nagu oma arvamus? Ning Taiwani omad palusid näidata ette õpik ning leheküljed, kust nad selle selgeks õppida saaksid. Selle loo põhjal on väga hästi aru saada, et siinsed lapsed (nagu ka Jaapani ja Korea omad) õpivad liiga palju. Nad istuvad päevad läbi õpikutes, ning kõikides kirjalikes testides (mida Mei Lingi jutu järgi on neil siin kõikides ainetes ja iga päev) saavad nad suurepäraseid tulemusi - sest ühiskond usub, et ainus tee millegi saavutamiseks on hea haridus ning pidev töö teadmiste omandamisel. Aga iseseisvat mõtlemist ei arendata. Selle asemel on lastel vaid üks ülesanne: õppida, õppida ja õppida, ning seda hommikust õhtuni. Kuna vanemad on päeval tööl, siis see on normaalne, et peale koolipäeva lähevad nad nö peale-kooli-kooli, kus nad ära korjatakse õhtul 9-10 ajal. Ei mingit sporti, muusikakooli, teiste lastega niisama mängimist - vaid pidev töö. Täiesti hullumeelne..

Lisaks sain muidugi kutse osaleda nende koguduse üritustel, kus muuseas leidub ka muusikat ja laulu. Nojah, laulmisest tunnen tõesti veidi puudust, nii et eks käin mõnel laupäeval proovis ja pühapäeval teenistusel ka ära - saab taaskord uue kogemuse. Ning nagu ikka - kirikuinimesed on alati väga sõbralikud ja abivalmid - samamoodi ka seekord. Tore päev oli :)

Pildid on ikka piltide lingi all :)