Väikesed inimesed

Seekordne postitus käsitleb mõnda näidet sellest, mida mina siinsete inimeste juures nii kummaliseks pean.. aga jah, tõele au andes, peavad nemad mind ilmselt niisama, kui mitte isegi rohkem kummaliseks :).

Siiani pole nad päris üle saanud, et neil on siin selline valge eurooplane, kummalisest Eesti-nimelisest riigist (vähe on neid, kes kulme ei kergita, ja küsivat nägu ei tee, kui ma ütlen oma koduriigi nime. Lihtsam on öelda, et ma olen Euroopast ja kõik teevad kohe aa!), kes teeb kaugelt liiga palju sporti ülejäänud neiudega võrreldes :) - kõik, kes minuga on rääkima julgenud tulla, on alati küsinud ka selle kohta, et kas ma olen kuskil tiimis, ja seetõttu teen trenni? Ning need, kes on julgenud rääkima tulla - nende kohta on ka paar head näidet.

Näiteks ühel õhtul, kui olin juba oma jooksu lõpetamas, liitusid minuga eelviimasel ringil 3 kutti. Ma arvan, et nad olid alles esimesel-teisel kursusel - igal juhul itsitasid nad nagu teismelised tüdrukud. Ja kohe kui üks neist oli itsitamishoost üle saanud, ning nende saam juba minu omaga ühtima hakkas, tulid klassikalised küsimused (millega mina isegi hiina keeles hakkama saaksin!): What's your name? Where are you from? (Estonia? Eee... Aa, Europe!) Do you have Facebook? Ise olid nad ikka väga ähmi täis, ja eks natuke õudne oli ju ka.. Aga hiljem olid oma saavutusega väga rahul - kui selle ühe ringi ära lõpetasime, läksid nad tagasi oma sõpradepundi juurde. Niipea, kui mina nad olid jõudnud mu selja taha kaduda, pahvatasid kõik naerma, kogu see punt, kes seal istus. No tõepoolest, aga mul oli päris naljakas ikkagi :)

Siis on olnud mõned julged, kes on tulnud lagedale suurepärase ideega - keeleõpe! Et nemad aga õpetavad mulle hiina keelt ja mina neile vastu inglise keelt. Õpetamiseks seda ei saa päris nimetadagi - pigem et suhtleme poole ajast inglise ja poole ajast hiina keeles. Kahjuks minu hiina keele tase ei võimalda veel suhelda, pigem on mul rohkem kasu õpikuga veedetud tunnist-paarist.. Kõige ekstreemsem näide oli mu toanaabri sõbranna, kes sadas siia vaid selle pärast sisse, et mult sellist asja küsida. Ning hiljem oli väga pettunud, kui ma talle ära ütlesin - tema oli sellest ideest nii palju lootnud ja oli olnud nii elevil minuga kohtumisest! Mõtle, päris eurooplane! Kes kahjuks ei olnud sama vaimustunud järjekordsest keeleõppe pakkumisest..

Naljakas on veel nende kohalike juures see, kuidas nad õudselt kardavad lifti kinni jääda. Ma ei tea, võib-olla on nad saanud erikoolituse, et lift on väga ohtlik koht, eriti maavärina korral (minul ei ole maavärinate korral käitumise kohta mitte mingeid teadmisi, nii et ma ei saa kindel olla, mida nemad usuvad või mitte). Igal juhul iga kord, kui kohalikega lifti satud (päevas mõne korra ikka, 12. korrusele ronimine võtab ikka hingeldama ;)), siis kõigepealt hoiavad nad ilusti uste avamise nuppu all, kuni lift on puupüsti täis. Igal korrusel, kui lift peatub, siis hoitakse sedasama nuppu all, kuni on selgunud, et kõik soovijad on välja saanud - ning siis vajutatakse seda uste kinni lükkamise nuppu. Sama kordub ka siis, kui liftis on näiteks 3 inimest, ning neist üks tahab vaid antud korrusel maha minna - ikka tehakse seesama nupuvajutuste jada läbi. Ning loomulikult kõik tänavad üksteisi, et nii abivalmid ollakse nuppu vajutama. Ma ei saanud algul üldse aru, mis toimuma hakkas.. Oht liftiuste vahele jääda on alati likvideeritud kui mõni kohalik liftiga sõidab. Nii et lihtsalt kummaline, kuidas seda liftiga sõitmist tehakse. Ja seda teevad nad ohtralt - kui olen teinekord jalgsi trepist käinud (alla minnes tavaliselt, ja vahest ka üles), siis olen ma seal alati üksi olnud. Ainuke kord, kui seal veel rahvast oli, oli tuletõrjeõppuse ajal kui terve ühikatäis rahvast aeti kooli staadionile tunniajast hiinakeelset loengut kuulama. Ja millegipärast pidi mõne raamatu või koti kaasa võtma (ärge küsige miks, mu toanaaber õnneks hoiatas mind).

Tegelikult, võib-olla neile meeldivad lihtsalt nupud. See võiks ju olla selgituseks kogu sellele liftijamale - või nagu üks uudis BBC-s just kajastas - lifti-etiketile.. :D

Kohalike kasv on ka hämmastav - nad on kõik hästi väikesed, ning ilusate, miniatuursete jäsemetega. Mulle meenutavad nad nukusid natuke - ning lisaks, neil on tõepoolest müügil riided suurusega F-free, kuna kõik on enamvähem sama kasvu. (Ning minusugused, kohalikega võrreldes liiga suured inimesed, muidugi sama suurust kanda ei saa.. Nii et tuli harjuda L suuruses riiete ostmisega (riiete, millel mingi suurus ka olemas oli) - Euroopas olen ma S - small! Ja siin L - large?!) Ning nende vanus - no ei saa aru, kas tegemist on 15-aastasega või on ta juba 30. Näiteks minu mentor, Sally, ma ausõna arvasin, et ta on esimesel kursusel (sest ta ju pidi olema ülikoolis, kui ta minu student partner'iks määrati - esimene mõte oli küll, et wow, 10. klass äkki?) ning hiljem selgus, et ta on 25! Uskumatu! Peale seda avastust, olen ma teinekord mõttes püüdnud mõne kohaliku vanust arvata.. ja ei ole üldse lihtne!

Need on vaid ühed paljudest huvitavatest asjadest, mille üle olen end mõtisklemas leidnud. Üleüldine mulje kohalikest vastab Lonelyplanet'i poolt etteantule - nad on tõesti hämmastavalt sõbralikud ja abivalmid. See ei ole üldse oluline, et mina ja nemad ühte keelt ei oska - nad ikkagi tahavad ja püüavad Sind kõigest hingest aidata! Imelik on see, kuidas nad ise arvavad, et on väga ohtlik üksinda ringi käia - eriti minusuguse jaoks, kes nii silmapaistvalt kohalikest erineb. Sally pidi šoki saama, kui ma rääkisin talle oma käigust Yellow Market'isse, mis on lähim kohalik toidupood (hm, tore, et ma ei alustanud oma juttu sellega, kuidas ma Carrefour'i otsisin ning pikema tee valisin - nii 30 minutit jalutamist. Aga ausõna, kui keegi oleks tahtnud minu pärast murelikuks muutuda, siis seda pigem seetõttu, et mu veepudel sai poolel teel tühjaks ning väljas oli tõeliselt palav!). Yellow Market asub umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel, ning seal käivad kõik tudengid.. aga mina olin piisavalt hulljulge ja läksin üksi! Õudne! Ja päise päeva ajal - mõtle, kui Sind oleks paljaks röövitud! Jne. Uskumatu, minule (ja ka teistele välistudengitele, kellega seda teemat arutanud oleme), tundub Taiwan just kõige turvalisema paigana maailmas, kõik on nii sõbralikud ja toredad, ei mingit vägivalda ega kuritegevust meie silmade jaoks.. :)