Camping in Kenting

Sellel nädalavahetusel võtsin lõpuks ette ning sain linnast välja - Lõuna-Taiwani, Kentingu piirkonda. Kenting ise on väike külake lõunas, aga millegipärast hüütakse (vähemalt kõikvõimalike välismaalaste seas) kogu piirkonda selle küla nimetusega. Aga see on äkki nii ka seetõttu, et sealne rahvuspark kannab samuti nimetust Kenting national park.. Igal juhul pildid on kättesaadavad piltide lingi alt.

Start oli kell 7.04 Daqiao raudteejaamast, et jõuda kella 8-ks Kaohsiungi, kus meil oli kokku lepitud kogunemine kõikide teistega. Lõppkokkuvõttes alustasime seitsmekesi - 6 slovakki ja mina. Seltskonnas oli 2 paari - ühed olid minu ülikoolist, GMBA esimene kursus, ning nagu hiljem selgus, oli see neiu (Lubka) samal sünniaastal sündinud nagu mina. Koos selle kutiga olid nad õppinud Iirimaal, kus nad ka tutvusid (Lubka tegi seal Erasmusega ühe semestri ja Mic elas seal ühtekokku 6 aastat - ka õppides ja selle kõrvalt töötades). Teine paar elas Kaohsiungis, ning nad olid koos juba mitu aastat seal olnud. Kristina muuseas õpib selles suurepärases ülikoolis, millel on oma ocean sports center, ning Tomas tegeleb lisaks õppimisele ka inglise keele tundide andmisega. Seltskonda täiendasid 2 naist, kes olid umbestäpselt minust 10 aastat vanemad (Kristina ja Tomas olid mingi 28-30). Natalia elab hetkel Tainanis ja Suzanna Taichungis. Lubka teadis Kristinat ja Tomast eelnevalt, kuna neil oli Slovakkias kogunemine Taiwani suursaadiku juures. Kristina teadis ka ülejäänud kahte naist, Suzannat ja Natalit, kes omavahel olid väga head sõbrannad. Nii et selline kirju seltskond - mida täiendas veel Suzanna minipuudel Puppy.

Kuna Kristina, Tomas, Natali ja Suzanna oskasid kõik hästi hiina keelt, leidsime peagi ühe naise, kes luusis rongijaamas ringi ja üritas kõiki moosida Kentingusse sõitma. Ning kui piisav seltskond (peale meie veel üks Taiwani paarike) oli koos, siis topiti kõik mikrobussi ja olimegi teel. Selline transport muuseas on lisaks ajavõidule ja mugavusele ka odavam - meie maksime kõik 300 TWD-d ühe otsa eest, ning buss oleks olnud kuskil 330-350 TWD-d. Hämmastav! Ning ajavõit oli ligi 50% - meie jõudsime kohale kuskil 1,5h sõiduga, bussiga oleks läinud 2,5-3h.

Maha pandi meid Kentingu külakeses, mis kujutab endast tõelist turistilõksu - igal pool väikesed poekesed müümas rannaplätusid ja ujumisriideid, lisaks söögikohad ja hotellid. Sealsamas lähedal oli ka rand nimetusega Little Bay (kuulus ühele hotellile tegelikult - meenutades siinkohal Egiptust..), kus me esimese peatuse tegime. Kahjuks oli ka seal taifuun möllanud, nii et suurepärast telkimiskohta seal enam ei olnudki. Siiski, mina, Lubka ja Mic oli absoluutses vaimustuses - nii helesinine vesi ja kui soe! Ning minu ja Lubka vaimustust täiendasid veel igasugused erinevad merekarbid, millest ma loomulikult oma koti kohe ilusti raskemaks tegin :). Igal juhul sinna me jääda ei saanud, ning otsustasime rentida hoopis motorollerid, ning nendega lõunatipule korralik tiir peale teha, samal ajal ööbimiskohtade osas silmi lahti hoides. Kuna meid oli 7, siis mina sain võimaluse üksinda sõita. Kristina istus Tomase selja taha, Lubka ja Mic Natalia ja Suzanna rollerite peale (Lubka ja Mic polnud kumbki kunagi varem rolleritega sõitnud, seetõttu otsustasime, et on parem niipidi. Heh, ega mina ka ei olnud, aga mul on 4 aastat autojuhtimise kogemust + eelmisest suvest terve motokool ette näidata.. Lisaks polnud mul endal midagi selle vastu, et Kentingus sõita. Seal esiteks ei olnud erilist liiklust, ning pealegi too mees, kes rollereid rentis, viis mind kõigepealt ühe lõigu juurde, kus sain rahus väikese tiiru proovida. Teised arvasid, et saan nüüd täiskoolituse, aga ei midagi - ta tuli lihtsalt ise eest ära ja lasi mul proovida, ning kuna seal midagi keerulist ei olnud, siis polnud vajadust ka koolituse järele).

Kohe, kui olime kogu kraami rolleritele peale ladunud, tegime ka lõunapeatuse 7-elevenis, et osta kohvi ja sushiwrap'i ning ilusa merevaate taustal siis einestada. Sealsamas oli vees ka Chuanfan rock, mis meenutas oma kujult USA endise presidendi Richard Nixoni pead (vähemalt nii väitis see silt, mis vaateplatvormil oli). Nojah, vaadake piltidelt järgi, mina erilist sarnasust ei täheldanud :). Taas sadulas, võtsime ette sõidu piki ookeaniäärt - ning ausõna, minul oli küll raskusi oma nägu ookeani poolt kõrvale saada ja teed vahelduseks vaadata - vaated olid lihtsalt imelised! Eriti kui tee mägisemaks läks - hämmastav! Mul on endiselt kahju, et teen pilte vaid telefoniga, ning kvaliteet paratamatult kannatab selle all, aga ehk saate sealt ikka mingi emotsiooni kätte. Eriti meeldis mulle, kui tegime peatuse Longpan' juures, et natuke pildistada.. Tuul oli küll väga vinge, nii et fotokat käeski hoida oli raske rääkimata pildi tegemisest :D, aga vaade oli ikka tõeliselt super. Seisad kõrgel mäe otsas, ja ookean on sealsamas, all.. Ning see helesinine toon, mida täiendasid veidi vahused lained! Lihtsalt imeline..

Järgmine peatuspaik (jah, meil ei õnnestunud kellelgi kraavi sõita, kuigi mööda ookeaniäärt läksime) oli Cikong waterfalls, kus minul õnnestus vist küll esimest korda nii lähedalt taifuuni purustusi näha. Koht, mis kunagi oli tõeline turistidemagnet - suur parkimisplats, väikesed suveniiripoekesed, sildid, et olge ikka enne pimedat tagasi, muidu võite ära eksida - kõik olid alles, kuid turiste polnud. Koht nägi välja nagu täiesti mahajäetud. Kannatada oli saanud ka tee, mis sinna viis (ning rolleriga kruusakale sarnaneval teel pole väga tore sõita). Rääkimata muidugi sellest joast ise, mida me vaatama läksime - selle asemel oli lihtsalt üks muldrada, mida mööda kunagi võimas vesi jooksis. Igaks juhuks läksime vaatama ka järve, kus kunagi ujuda oli saanud - ning vähe sellest, et seda teed enam olemaski polnud, ja me lihtsalt kuskil võsas ringi müttasime, polnud enam ka seda järve. Kõik oli lihtsalt läinud, ning taifuun oli siin oma tööd ikka korralikult teinud. Need taifuunid, mida mina Tainanis näinud olen - no me oleme ikka alati olnud piisavalt kaugel taifuuni keskmest, ning see hull tuul (muuseas, ka reedel oli meil taifuun - tuul tahtis kergemaid neiusid kaasa viia, kasulik oli telliskivi tasku pista), mida me nägime/kuulsime, pole ikka tõesti midagi sellega võrreldes, mida Cikongis nägime.

Edasi viskasime pilgu peal looduslikule tulele - Chuhup Nature Fire. Tegemist oli leekidega, mis lihtsalt maapinnale jõudnud olid, täiesti ilma inimeste abita. Turistidele pakuti muuseas võimalust küpsetada seal popkorni - ning see oli päris lahe vaadata, kuidas kõik oma pikkade varte otsas olevaid pambukesi küpsetasid :). Tuli ise polnud just midagi väga erilist - nagu keegi ütles, ootasime vist rohkem välku ja pauku :D, aga samas huvitav nähtus ikkagi. Peale tule ülevaatamist olime kõik juba parajalt näljased, ning tegime kiire peatuse Nanwanis, et süüa mõned suured dumpling'ud. Need kujutas endast nagu suurt valget pelmeeni-moodi asjandust (välimuselt see tähendab - maitselt rohkem saia moodi, või pigem isegi natuke vähe küpsetatud saia moodi - kerge taignamekk oli ka küljes), mis olid täidetud erinevate täidistega. Mina proovisin juurvilja-sisuga, mis maitseainetest sisaldas kindlasti karrit (ja see muidugi tappis kõik ülejäänud maitsed ära). Teised kiitsid väga juustu-dumpling'ut: juust on siin nimelt suhteliselt kallis ja haruldane koostisosa, mida väga ei kasutata toitude valmistamisel. Parim oli selle kõige juures tegelikult aga hoopis see, et ma sain ise tellida hiina keeles - kasutasin küll lauseid nagu "palun mulle üks see (näpuga näidates)", aga ikkagi! Ja sain täitsa aru, palju ma maksma pean ja puha. Koolisööklas üritan ka nüüd seda ikka harjutada, kui vähegi järjekorda ei ole :)

Edasi võtsimegi juba suuna Baisha randa, kuhu me küll ei plaaninud algselt ööbima jääda.. aga kuna seal oli väga mõnus, ning ükski teine koht ei oleks eriti oluliselt paremaid tingimusi pakkunud, siis otsustasime sinna end parkida. Lisaks muidugi see ka, et keegi meist ei viitsinud peale ujumist enam rolleriga edasi sõitma hakata, ning pimedaks hakkas ka juba minema (siin juhtub see nii kella 18.00 ajal, seega suhteliselt vara). Nii et rannas sumpasime kõik ruttu-ruttu vette, mis oli absoluutselt parim asi selle tripi jooksul üleüldse: helesinine, imeilus, ja meeletult soe! Ja kui raske oli sealt välja saada! Esiteks muidugi seetõttu, et Sa seda kindlasti ei tahtnudki - vesi jahutas ning oli samal ajal ju nii mõnusalt soe! - ning teiseks oli tegemist ikkagi ookeaniga. Ehk et kuigi kaldalt vaadates tundus, et sisseminek on väga lauge ja tasane, oli see seda vaid seni, kuni Sa jõudsid oma põlved märjaks saada. Siis tuli kiire kukkumine ja vesi tõusis kuskil rinnani ning järgmine väike samm - ning see oli juba üle pea.

Ujumise ala oli piiratud taolise köiega, nagu meie ujulates näha on, ning ei olnud tegelikult eriti suur. Seda ilmselt vee sügavuse tõttu. Köis jätkus kuni rannaliivani, et veest oleks võimalik ka välja saada, kui muud lootused juba kustunud olid. Seda kohe päris tõsiselt - ma oskan ujuda ja puha, ning pole kunagi vett kartnud, üle pea või mitte, aga seal ookeanis tuli küll veidi hirm naha vahele. Sest kaldast veidi kaugemal ujudes ei olnud üldse tunda, et lained eksisteeriksid - ometigi niipea, kui Sa üritasid välja minema hakata, ning hakkasid jõudma selle kohani, kus jalad ka põhja ulatusid, said kohe aru, et lained on olemas, ja need on ligi meeter kõrged! See jättiski kõikidele veest põgenejatele kaks valikut - kas tabada hetk, kui ühtegi hiidlainet tulemas ei olnud ning spurtida kaldale või siis lasta mõnel lainel end välja kanda. Viimane ei olnud hea variant (ma proovisin! Aga kogemata, katsu Sa aru saada millal laine tuleb, kui Sa seljaga nende poole oled!), kuna esiteks oli oht sattuda siis vee alla, teadmata, mis pidi Sa parajasti oled (taaskord, proovitud!), ning teiseks lõpetasid Sa äärmiselt liivasena, ning pidid uuesti vette tagasi minema.. et seesama asi taaskord läbi teha! Siiski, ujumine oli mõnus, kuigi natuke hirmutav ka kogu selle väljatulemise jama pärast.

Õhtu veetsime siis rannas, ning ilmselt tänu taifuunile oli tuul endiselt väga tugev, ning üritas meie telke minema lennutada. Väga kihvt oli, ning meiega liitusid veel Tomase sõber Jody (USA-st) ja tema taiwanlannast girlfriend Sandy. Kuna tegemist oli ikkagi slovakkidega, oli neil muidugi kaasas slivovitskat (millest ka mina pidin viisakuse tõttu lonksu võtma - väga hull ei olnudki) ning õhtu edenedes oli päris naljakas vaadata, kuidas erinevad inimesed purjus peaga käituvad. Suzanna hakkas laulma, mida oli väga ilus kuulata, Natalia ja Tomas vaidlesid poliitika üle ja aeg-ajalt tõlkisid mulle oma seisukohti, kuni Natalia otsustas, et elu on liiga raske. Seepeale Suzanna ütles, et no kuule, vaata nüüd - see eesti tüdruk siin, meist 10 aastat noorem, muudkui istub ja on õnnelik, kuigi ta vahepeal midagi aru ei saa (nad ikka kogemata hakkasid kohati oma slovaki keelt ka rääkima) - las ta seletab Sulle oma elufilosoofiat! Selle käigus muidugi selgus, et Suzanna on väga kihvt persoon, ettevõtja, tegeleb jooga ja meditatsiooniga jne, ning järgmisel päeval oli meil tohutult jututeemasid, kui teised rannas magasid ja meie olime otsustanud hoopis baari jääda raamatut lugema. Nii et õhtu oli väga kihvt, ning ma poleks osanud paremat tahtagi!

Järgmise päeva sisusatasime ujumise, päevitamise ja niisama lebotamisega, et siis kella 18 ajal hakata sõitma tagasi linna. Lõunat käisime söömas sashimi-restoranis, mis kujutab endast nende versiooni sushist - ainult et kõik komponendid tuuakse lauale eraldi. Eraldi kauss riisiga, eraldi kalalõigud, eraldi wasabi, eraldi sojakaste. Ning sellele lisaks veel ka supp, mis oli tohutult maitsev! Tundus, et seal sees olid ka mingid mere-elukad, ning tõesti, ma pole siin midagi paremat söönudki - supp juba iseenesest rõõmustas mind väga, ja teiseks seafood-soup - super!

Koju tagasi jõudsime kell 21.30 umbes, ning ma olin täiesti surnud. Aga tripp Kentingusse tasus end väga ära, sellist imelist ookeani pole ma varem nii lähedalt küll uudistanud.. Can't wait to get back! :)