Naljakad soojendusharjutused

Eile lippasin nii nagu tavaliselt, kella 20.15-ks tennisetrenni. Tegemist on tõelise massitreeninguga (rääkimata sellest, et ma ei ole siin üheski kohas nii palju tüdrukuid näinud, kes vähemalt arvasid, et nad trenni teevad - tavaliselt nad ainult istuvad jooksuraja ääres või heal juhul jalutavad - longivad, nii nagu nad alati loengutesse loivavad. Kuna inimesi on nii palju, siis kiiremini liikujad mööda ei pääse, nii et olen ka alati sunnitud nendega kaasa lonkima.. mis on päris tüütu tegelikult.), ja meid on platsil ligi 25 inimest. Trenn toimub loomulikult hiina keeles, aga õnneks räägib treener veidi ka inglise keelt - kuigi spordi juures polegi see tegelikult nii oluline.

Siinjuures meenub mulle alati, milline värin minu sees oli, kui esimesse tundi kohale läksin. Ma ju teadsin, et ma ei saa mitte midagi räägitavast jutust aru, ja muidugi lootsin, et ehk see ei olegi vajalik.. Aga mind rahustas maha Amos, kes esiteks tuli ka kaasa, tahtmisega samuti tennist mängima õppida, ning teiseks - ta rääkis mulle pika loo sellest, kuidas Aafrika riigid valmistused jalgpalli MM-ks 2010. aastal. Nad nimelt palkasid endale Euroopast treenerid, ning panid kokku tiimid - Euroopa treenerite asi oli need tiimid tööle saada. Praktiliselt mitte üheski võistkonnas mängijad ja treener ühist keelt rääkida ei osanud, kõik käis kehakeele kaudu - sest spordis ei olegi vaja ühtegi sõnalist keelt osata! Piisab kehakeelest - ning nagu me nägime, Aafrika tiimid polnud üldse nii halvad. :)

Niisiis, me kahekesi oleme seal suhteliselt umbkeelsed välismaalased, hiina keeles suudame öelda 很好 (väga hästi, väga hea) või 听不懂 (don't understand). Meie õnneks on seal üks väga tore tüdruk, kes meile vajadusel kogu info inglise keelde tõlgib - aga enamasti me püüame teda mitte ahistada :). Ning kui lööke õpime vms, siis saab treeneri kehakeelest ka suurepäraselt aru. Lisaks, kui me ikka  väga rappa paneme, siis suudab treener meile kas oma napi inglise keele või kehakeele abil selgeks teha, mida me valesti teeme ning kuidas õige on.

Treeningut alustame alati nimede hõikamisega (ma pean olema väga tähelepanelik, et oma hiinakeelne nimi ära kuulda - ikka ootan alati midagi, mis kõlaks nagu Liisi - aga mu hiinakeelne nimi on 李安琪 millest esimene character 李 on nagu Euroopa mõistes perekonnanimi, ning seda üldjuhul välja ei hõigata. Järgmised 2 character'it, mis moodustavad mu eesnime, kõlavad nagu An Qi, pole Liisiga aga eriti sarnased.. Nii et ekstra tähelepanu pole kunagi liiast. Seejärel jätkame soojendusega (treener loeb alati numbreid hiina keeles 1-8-ni kaasa, ja meie Amosega harjutamise mõttes pomiseme neid ka omaette) ning üldjuhul järgneb siis hiinakeelne loeng, koos demonstratsioonidega treeneri poolt.

Eilne trenn oli aga sootuks erinev, peale soojendust jätkasime hoopis mängudega. Tegemist oli ilmselt Taiwani laste ringmängudega - kõik olid kohe väga teadlikud kuidas need käivad (a la meie "Kes aias"). Välja arvatud meie loomulikult. Õnneks võttis see tore tüdruk ette, ja tuli meile tõlkima. Ausõna, esimene reaktsioon sellele, kui ta oma sõbrannaga kätest kinni võttis, nii, et mina jäin "ringi" keskele ja teatas, et ma olen nüüd orav - vabandust, mis asi? - oli vist ikka naljakas küll. Mängu põhimõte oli selline, et orav oli kahe puu vahel (need tüdrukud, kes kätest kinni hoidsid, moodustasid puu) ning selliseid kolmikuid oli terve plats täis. Üks inimene, kes kehastas tonti, jäi kolmikutest moodustunud ringi keskele, ning tema pidi hõikama, kas liiguvad puud kehastavad mängijad või oravad. Ning kui liikumine toimus, siis oli tondi eesmärk leida endale vaba koht, nii et ta ei peaks enam ise sõõri keskel hõikuma, kes liiguvad. See, kes liiga kauaks tondiks jäi, pidi demonstreerima mingit talenti (laulma või tantsima vms).

Ja nüüd kujutage ette kui huvitav on sellist mängu mängida, kui Sa keelest eriti aru ei saa - minu (ja Amose ilmselt ka) reageerimisaeg oli alati poole pikem, kuna me vaatasime teiste pealt, kas liiguvad puud kehastavad mängijad või oravad. Õnneks meist kumbki tondi osa täitma ei pidanud :). Küll aga ei vedanud ühel tüdrukul, kes pidi meile siis oma talenti näitama, ja ta otsustas laulda. Vähe sellest, et ta tegi seda koos mobiiltelefoni pealt lastava muusikaga, ei olnud teda üldse kuulda (suud ta ikka liigutas, aga sõnu mina küll ei kuulnud) - kõik ülejäänud kasutasid seda aega selleks, et sõbraga vaikselt juttu rääkida. See oli täitsa šokk minu jaoks - mulle endale väga ei meeldi üksinda avalikult laulda ning näha oli, et see polnud ka tolle õnnetu neiu lemmiktegevus.. Ning kõik teised suhtusid sellesse jumalast ükskõikselt!

Peale seda hämmastavat show'd võtsime ette järgmise mängu. Selleks tegime suure sõõri, mille keskele jätsime taaskord ühe inimese, kes pidi "tont" olema. Ring hakkas liikuma, ning me pidime küsima, kas Sa oled sündinud jaanuaris? (你出生在1月) Kui mitte, siis veebruaris? Märtsis? Kuni jõudsime õige kuuni. Seejärel pidi ringi keskel olev tont kinni püüdma kellegi, kes tema koha üle võtaks. See oli muidugi kõige põnevam osa, ning enamus läksid mänguga lausa nii kaasa, et kiljusid kui eest ära jooksid. Mis meenutas mulle seda, kuidas kohalikud jooksuraja ääres ka alati suurtes ringides istuvad (5-15 inimest) ning mänge mängivad - alati kostub sealt selline lärm, kui asjaga oldi parajasti kulminatsioonini jõutud.

Igal juhul mulle jäi pisut segaseks, kuidas see kõik tennisega seotud pidi olema? Kuni Amos, kes on ka kehalise kasvatuse õpetaja oma kodumaal, Svaasimaal, mulle seletas - see on lihtsalt väga kerge moodus saada inimesed jooksma! Mitte kõik ei viitsi silgata mööda staadionit, ning ju siis tennisetreenerile ka tundus, et me oleme füüsiliselt natuke passiivsed.. Aga peale selliseid mänge olime kõik vähemalt veidi jooksnud, ning väga mõnusalt soojad, et tennisega jätkata. Hämmastav. Nagu ka see, kui hästi kõik mängudega kaasa tulid - ka need poisid, kes tavaliselt praktilise osa juures eriti midagi ei tee, vaid pigem istuvad niisama ühes väljaku nurgas, ning kui pall juhtub nende poole lendama, siis teevad mõne loiu liigutuse, et vähemalt trajektoorilt kõrvale hoida (ma ei ole päris hästi aru saanud, miks nad endale üldse tennise, kui õppeaine võtsid, kui nad seal tõesti midagi ei tee? Jah, eks ta ole veidi demotiveeriv, et väljak on rahvast nii täis, et raske on endale normaalset löögiharjutamise kohta saada, ning siis tuleb ka ettevaatlik olla selle pallirahe osas, mis tervet praktilist osa iseloomustab).

Edasi jätkasime löökide ja sihtimise harjutamist, mis oli väga hea mõte, kuna mina ise tundsin, et eelmine kord sihtimine ei tulnud ikka nii hästi välja, et ma endas hirmus kindel võiksin olla. Sain endale isegi hea nurga, kus oli piisavalt palju ruumi, et reketiga vehkida.. ning siis treener arvas hoopis, et võiks minu ja Amosega midagi teistmoodi teha. Kõigepealt võttis ta ette Amose, ning nad siis kahekesi loopisid üksteisele reketi abiga palli, püüdes seda võimalikult kaua mängus hoida (ja seda võrguga paralleelselt, st vahemaa oli väga väike). Seejärel kutsus ta sinna minu, ning meil õnnestus palli mängus hoida ikka päris kaua! Ja mulle nii meeldis - sain jälle tennist mängida, mitte lihtsalt tuimalt lööki harjutada. Hiljem, kui me olime ka üle võrgu mänginud (samuti poole väljakupikkuse ulatuses), tuli ta ütlema, et ma olen väga hea! :) Ning jah, mis liikumist puudutab, siis see on mul olemas (olen 4-5 aastat tennisega tegelenud, kuid Eestis vaid ühe trenni saanud. Nii et iseõppijaks võib mind nimetada vist küll), kuid löögid ei ole eriti kvaliteetsed, ning, eriti mis puudutab tagantkätt lööke - kipuvad väga kõrgustesse minema. Kuid selle jaoks ma ju sinna läksingi, et asja paremaks saada!

Niisiis ma kurtsin talle (treenerile) veidi oma  tagantkätt löögi ning servi üle (ja et need on põhjused, miks ma siin olen), ja sain kohe eratunni, kuidas tagantkätt lüüa (nüüd on vaja harjutamise aega!) ning veidi ka servimise algõpetust. Super! Minust võib niimoodi täitsa asja saada!

Hiljem tegin veel 10 staadioniringi peale, umbes 30 minutit (pigem ikka 30+ minutit, midagi 32-33 kanti ma arvan - ei olnud eile pulsikella kaasas), nii nagu ikka. Tunne oli väga hea! :)