Eelmine pühapäev tegin lõpuks teoks oma suure lubaduse osta endale korralik kaamera. Et ei peaks enam telefoniga tehtud pilte üles laadima - mis küll, jah, täidavad oma eesmärgi, ehk annavad siinset eluolu edasi küll, aga pole just parima kvaliteediga. Pealegi, hinnad on Taiwanis veidi odavamad kui Euroopas, nii et miks mitte. Vaagisin erinevate kaamerate vahel ikka hirmus kaua - kaalusin Pentax K-01, Sony NEX seeriat, käisin vaatamas Olympuse PEN grupi tooteid.. Lõpuks otsustasin Nikon Coolpix P510 kasuks.
Ma ei ole küll kaamerate osas väga pädev, aga vähemalt näeb minu oma ilus välja! Ilusatel tüdrukutel ikka ilusad punased kaamerad (jah! Ma sain punase!!), et hiljem soetamisele kuuluva ilusa punase BMW-ga kokku läheks.. aga olgu, see on teine teema. Kaamera on siis 42x zoomiga, mis teeb tema välimuse kohe peegelkaameratele sarnaseks (tegemist on kompaktkaameraga), tal on kolmetolline ekraan (liigutatav), megapiksleid 16.1. Võimalik on teha full HD videot - seda ei ole ma veel proovinud. Lisaks saab kasutada GPS seadet tuvastamaks kus Sa parajasti pilti oled teinud (NB! Pilte vaadates on tõesti olemas asukoht ja see on täitsa õige! Tšekka Galeriist). Kellel rohkem huvi on, siis mina kasutasin sellist kaameratutvustust, mis asub siin.
Ostuga sain kaasa 2 akut, 16GB mälukaardi, kaelapaela, inglisekeelse juhendi (hurraa! Kõrvalpood pakkus 100 TWD võrra odavamat hinda, aga selle sisse oleks kuulunud 1 aku, kaelapael, ja hiinakeelne juhend, nii et ma olin juba jõudnud ära ehmatada, et pean netist kõike lugema hakkama) nii paberkandjal kui CD-l, ning kaamerakoti. Ja seda kõike umbes 320 EURi eest. Nii et hinnavahe Euroopaga ei ole nii suur - siin ei olegi kõik nii hirmus odav, eriti mis puudutab tuntud firmamärke - aga samas, mul oli kaamera ostusoov juba nii ammu olemas, ja miks mitte see siin ära osta, kui ma saan kohe hakata ka proovima, ning seda Taiwani inimeste ja looduse peal! Super :)
Igatahes, eile läksin siis tegema oma esimesi katsetusi looduses - eesmärk oli avastada Taijian National Parki. Asja juures oli juba algusest peale imelik see, et kui ma oma Taiwanist pärit sõpradele seda plaani tutvustasin, siis kõigepealt ei saanud nad aru, millest ma räägin - "Rahvuspark Tainanis? Ei, Liisi, siin ei ole rahvusparke.. Aa, Anpingi juures? Nojah, rahvuspark.. see pole päris see" (tegemist on kõige noorema rahvuspargiga, mis sai oma staatuse alles 2009. aastal). Nii et nad tegelikult valmistasid mind juba siis pettumuseks ette.Sest kui keegi ütleb rahvuspark (üleüldse, kui räägitakse parkidest), siis minu euroopalik mõtlemine ütleb kohe, et tegemist on hirmus rohelise alaga, kus on palju puid. Noh, siin see päris nii ei käi. Palju puid riigis, mis on väiksem kui Eesti, aga mahutab 23 miljonit inimest - see ei ole ju loogiline! Aga eks ma ikkagi loodan iga kord puid näha, kui parkidest juttu tuleb..
Seegi kord ootas mind ees pettumus. Puid lihtsalt ei olnud. Selle asemel oli ümberringi maastik, mis meenutas mulle kõrbe - tühi ja lage. Jah, seal olid ristkülikukujulised "basseinid", kus puhastati vett või mida oli kunagi kasutatud soola tootmiseks. Mõnes kohas oli ka mõni puu. Aga mitte mingit sellist rohelust, sellist metsa nagu mina oodanud olin.. Igatahes, see rahvuspark hõlmas kokku üle 39 hektari - nii et seal ei saanud ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde lihtsalt niisama jalutada. Vähe sellest, et vahemaad olid liiga pikad, nendeni oleks pidanud jalutama mööda maanteeäärt - ning see ei oleks olnud eriti safe tegevus (teed olid päris kitsad). Seega ma kasutasin bussi, ning minu õnneks suutsin minna sellise bussi peale, mis tegi Salt Pan Ecological and Cultural Villages lihtsalt niisama 10-minutilise peatuse, nii et ma ei pidanud seal enam eraldi piletit ostma (nimetus oli hirmus vinge, aga tegelikult polnud seal mitte midagi vaadata. Paar pilti krabitopisest.. ja korras). Lisaks külastasin Qigu soolast tehtud mäge - selles piirkonnas on alati elatud tänu soolatootmisele ning kalastamisele.
Viimane stop oli kohe peale Sicao silda, kus ma maha hüppasin ning avastasin end Lakeside Water Bird Park'ist. Seal oli vee ääres kulgev jalgrattatee, lisaks paar vaateplatvormi, ning seda kõike jõe/järve ääres. Kuna vesi on mulle alati meeldinud, siis tundsin end seal täitsa hästi :), ning see oli küll kordaminek selle päevase tripi jooksul (mul oli väga kahju, aga ma ei leidnud üles Sicao rohelist tunnelit - ehk jõge, mille kohal puud moodustavad nö tunneli - aga seal "pargis" jalutamine kompenseeris selle peaaegu täielikult). Ühtlasi katsetasin eri funktsioone oma kaameral, ja rohkem pilte on üleval Anping' nimelises albumis (link Galerii all). Lõpuks jõudsin välja Anping Sunset platform'ile, kus ma käisin ka oma kolmandal päeval Taiwanis olles, koos Tai kuttidega. Kahjuks sai mu kaameral aku tühjaks täpselt enne päikeseloojangut, nii et seda uuesti jäädvustada mul ei õnnestunud (hmm, ja võrreldes kohalikega, ei olnud ma ka eriti prepared - kohal oli mitu onu hirmus vingete kaamerate ja kolmjalgadega.. nii et mina, kes ma kasutasin stabiliseerimiseks lihtsalt mingit suvalist äärekivi, ei olnud eriti player nende mängus :D).
Igal juhul on kaamera äge, ja kuigi ma olen kindel, et ma pole veel poolte funktsioonideni jõudnudki, kavatsen ma ikka edasi õppida. Ma päriselt ka loen manual'i, ja eks siis hiljem saan materjali juurde otsida netiavarustest ka. :) Nii et lootus parematele piltidele säilib! Esimesed katsetused siis Anping' nimelises albumis nagu juba enne mainitud - don't miss that!
PS! Taiwanis tegutseb üks väga äge inglaste bänd, kes proovivad justnimelt laulda hiina keeles, kuigi nad alguses olid ka minuga samal tasemel (st ei rääkinud eriti üldse). Nad alustasid 2005. aastal iga-aastast traditsiooni vähemalt paar nädalat siin veeta, ning asi kulmineerus sellega, et nad kolisidki siia 2009. aastal. Nende tegemistest lähemalt siin.
PS2! Seda lugu hakkan ma laulma järgmisel reedel hiina keele tunnis (kodune ülesanne: õppida selgeks 1 hiinakeelne laul) - 对不起，我的中文不好 - I'm sorry, my Chinese is not good - on (ohtra harjutamise tulemusena muidugi) juba täitsa käpas :)
No comments:
Post a Comment