Minu esimene hotpot

Laupäeval käisin koos oma mentori Sally (aka Yu-han'ga - muuseas, ma ei saa ikka üle sellest, kuidas Meelis küsis mu käest üks päev nii ilusti - noo, kuidas Sul läheb, hängid Juhaniga ringi?), tema ema ja boyfriend'iga Dakeng leisure farm'is. Veetsime seal terve hommikupooliku, ning hiljem lõpetasime restoranis, kus ma sain oma esimese hotpot kogemuse Taiwanis :)

Dakeng asus natuke linnast väljas ning sinna läksime autoga (Sally boyfriend sõitis, auto oli miski Nissan. Uurisin ka, et kas siin on tavaline, et tüdrukud autoga sõidavad ja sain vastuseks, et ikka. Aga kuna nagunii on mugavam omada ka rollerit, siis üleüldiselt noored väga autodega ei sõida. Sallyl on küll plaan minna ja laod ära teha, aga seda vast alles suvel. Lube saab teha alates 18 eluaastast, selles osas on süsteem sarnane. Aga autokool - ja sama kehtib ka motikate kohta - pole kohustuslik, peab lihtsalt eksami läbima ja kogu moos.). Kujutas see endast vaba aja veetmise kohta - seal olid paar majakest ööbimiseks, spa-sektsioon (sinnani me ei jõudnud, nii et ma ei tea, mida tähendab spa Taiwani moodi), rajad jalutamiseks (rohkem mountain-hiking'u harrastamiseks) ning tänapäeva inimeste jaoks tõeline atraktsioon - koduloomad.

Koduloomade all pean ma silmas, et seal jalutasid vabalt ringi kanad (koos tibudega), paar kukke, tuvid (valged), 1 hani, mõned pardid ning 2 väikest põssat. Aga linnainimeste jaoks ikkagi atraktsioon missugune! Mõtle, elus kana! Ma küll mõttes naersin, et mõlematel mu vanavanematel on kanad olnud, ja mis seal siis ikka vaadata.. Aga kogu ülejäänud reisiseltskond võttis kaamerad välja ning jäädvustas iga viimse kui kana üles. Tibud olid tõesti armsad ja ma viisakuse pärast tegin ka paar pilti. Kogu kraam on taaskord galerii all olemas :)

Peale esimest fotosessiooni ronisime mäge mööda üles (uskumatu, aga mäed on ka Tainanile tegelikult täitsa lähedal! Või noh, mingid järsemad künkad igal juhul), tee peale turnisime natuke ettenähtud kohtades - esimene lõbustus kujutas endast cable bridge'i, ehk siis julgestusvõrgu kohal olevat köitest tehtud silda. Kuna ülejäänud arvasid, et see on liiga õudne, siis turnisin ma seal üksinda, päris lõbus oli - meenutas natuke kiike, kuna see värk kõikus päris hoogsalt, eriti kui ma kiiremini edasi jõuda püüdsin :). Järgmise atraktsiooni läbisime pooles mahus koos Sally boyfiendiga, teised pildistasid muidugi iga liigutust.

Seejärel jõudsime vaateplatvormini, mis oli minu jaoks veidi pettumus - lootsin ikka ägedaid vaateid näha, aga Dakeng on ikkagi linnale piisavalt lähedal (st kõik kohad olid elektriliine täis), samas ei ole ta linnas sees, nii et vägevat vaadet majaderägastikule ka ei olnud. Selle eest pilte sai muidugi hulgim tehtud, ning kuna Sally ema arvates olin mina nii ilus ja eksootiline, siis muidugi pandi mind ka iga nurga peale seisma ja naeratama.

Allatulek oli veidi ekstreemsem, kuna rada oli järsk ja pooleldi olematu. Tee peal oli üks vinge puhmas, mille ümber liblikad tiirlesid - ning Lonelyplanet'il on selles osas täiesti õigus, et Taiwan on liblikariik! Nii palju erinevaid, värvilisi ja suuruselt hiiglaslikke liblikaid! Kahju, et neid nii raske pildile on saada.. Kuna Sally emal oli just värskelt ostetud kaamera, siis ta ikkagi üritas. Eks hiljem näeb, mis sellest välja tuli.

Tagasi all, tegime veel kanadest paar pilti, ning otsustasime maiustada vahvlite ja kohviga laeva meenutavas kohalikus kohvikus. Vahvlite peale käis muuseas mesi, ja see oli nende jaoks täielik üllatus, kuna mesi olevat siin haruldane ja kallis - kuigi Taiwanis seda samuti toodetakse. Maitselt ka natuke teistsugune - eks taimed, mille nektarit mesilased korjavad, on ju ka erinevad. Kohvi all peeti silmas kõrget klaasi täis rohkem piimavärvi vedelikku - kohvi oli ilmselgelt lisatud minimaalselt. Mina võtsin endale puuviljakohvi - st sinna oli juurde pandud ka magusat puuviljamahla, mis sortsu kange kohviga andis päris viisaka koosluse.

Paar pilti hiljem võtsime suuna restorani Dong Zhan (tõlkes tähendab East Station ehk Idajaam). Tegemist oli täitsa kalli kohaga Taiwani mõistes, pearoogade hinnad olid ikka vahemikus 350-550 TWD-d (ehk siis 10-14 EUR-i), kuid iga roog sisaldas ka omal valikul rohelist/musta/lille teed (flower tea) või kohvi ning magustoitu. Jooke serveeriti muidugi kuumale kliimale vastavalt jääkülmalt, jääkuubikud klaasis kõlisemas. Hakkan juba ära harjuma sellega :).

Igal juhul otsustasin ka oma esimese hotpot'i ära proovida, ning valisin erinevate maitsete osast välja juustumaitselise supileeme - hotpot kujutab endast elaval tulel (kogu vajalik kraam selle jaoks tuuakse samuti lauda - st gaasil töötav tehnika, mis hoiab siis Sinu valitud intensiivsusega leegil supileeme sooja) olevat kaussi, milles keeb Sinu maitsele vastav leem. Samuti on juures kausitäis värskeid juurvilju, liha, mereande, seeni, millest siis saad ise iga natukese aja tagant, midagi oma "supi" sisse panna - ning see valitud toiduaine läheb seal siis paari minutiga pehmeks ning omandab veidi juurde Sinu leeme maitset (minu puhul siis juustumaitset - ja siinsed inimesed ei söö väga palju juustu, kuna see on piisavalt kallis - nii et seda enam naudin ma kõiki olukordi, kus juustu süüa saab!). Kõige huvitavam minu jaoks oli muna - täiesti toores muna lüüakse kuuma leeme sisse lahti (a la uppunud munad), ning see saab siis paari minutiga valmis. Ja see oli väga maitsev! Lausa üllatav! Ületas isegi kõik need vinged karbid, mida esiteks oli võimatu pulkade vahele saada, ning hiljem oma supi seest üles leida.. Minu lemmik oli veel ka tavaline kapsas (mille tükid olid hiiglama suured, nii et pidi ikka algul tükk aega mõtlema, kuidas seda nüüd viisakalt pulkadega endale suhu saada), aga mis koosluses juustumaitselise supileeme ja sojakastmega oli samuti taevaliku maitsega.

Emotsioonid on selgelt näha :)

Hotpot' kõrvale toodi nimelt ka kausike sojakastmega (seda pakutakse muidugi iga roa kõrvale, millel vähegi riisiga pistmist on - loe: pakutakse kõige kõrvale, kuna iga toidukord sisaldab riisi) ning teine väike kausitäis riisi (endiselt täiesti maitsetu, aga õnneks mu juustune supileem koostöös sojakastmega korvas kõikide muude maitseainete puudumise). Ma küll ei tahaks väga põhjapanevaid avaldusi tegema hakata, aga usun ikkagi, et tagasi Eestisse tulles ei taha ma riisi enam nähagi! Ka seal jätsin pool kausikest puutumata - kogu ülejäänud kraam, mis roa juurde kuulus, ja mida kuumas juustusupis küpsetada sai, oli palju maitsvam..

Mitte et me poleks juba nagunii ägisenud kogu selle sissesöödud toidu juures (muuseas, hotpot' söömine võtab päris kaua aega, me olime restoranis ligi 2h - ning söök toodi lauda esimese 10 minutiga), endiselt tuli ära proovida ka magustoit. See ei ole Taiwani köögi juures eriti tavaline, et peale sööki veel ka magustoiduga  jätkatakse, kuid see restoran pakkus nagu rohkem läänelikke traditsioone, nii et seetõttu saime kõik veel ka väikese topsikesega creme brule taolist piima ja munavalgega tehtud magustoitu, mida kaunistas (ehk millele maitset andsid) pealepandud puuviljad. See, ning viimaks lauda toodud tee, mille alguses ära tellisime, täitsid ka viimased kõhusopid.

Sally ja tema boyfriend viskasid mind lisaks ka Yellow Market'i juurde ära (mis on ühikast nii 10 minuti kaugusel), muretsesid veidi mu pärast, kuidas ma sealt ikka ilusti tagasi saan - siinsed kohalikud on väga mures kõikide turvalisuse pärast. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas nad on pähe võtnud, et siin üldse midagi juhtuda saab? Inimesed on kõik nii sõbralikud ja abivalmid, isegi õhtul linna peal kõndides pole mul hetkekski mõtet tekkinud, et äkki midagi juhtub.. Ning sama juttu räägivad kõik välismaalased, kellega see teema on üles kerkinud. Nii et see on ilmselt ainult kohalike paanika.. Muidugi sain ma ilusti tagasi, ja lisaks ka oma puuviljavarud täiendatud. Väga kordaläinud päev :)

Õhtul tegin oma selle nädala pikema jooksu ka ära - 1,5h. Pulss tõusis esimese tunni jooksul 150-lt 162-ni (väga stabiilselt muuseas), seejärel tegin veidi kõndimispause sisse kuni lõpuni, et ta väga lakke ei läheks. Tunne oli väga hea! Kuigi psühholoogiliselt oli algus raske - nii pika aja jooksul vaid ühel 400m staadionil sörkida on ikka raske.. Kahjuks pole muid võimalusi ka eriti. Vähemalt ei pea tegema ma seda siseruumis, mis oleks veelgi õudsem.