Käisin täna sörkimas, nii nagu ikka. Päris kuute päeva nädalas trenni teha ma välja ei kannata, aga 5 päeva tundub paras - selle eest puhkepäevadel käin siin ringi avastamas. Mis ühtlasi tähendab seda, et ma "käin" terve päeva, ja see läheb veidi ka trenni alla.. ju? :)
Näiteks eile oli minu kavas avastada naaberlinna Kaohsiungi. Selle kohta tegin eraldi albumi piltide alla ka, kellel huvi, võib sealt vaadata. Hoiatan ainult ette, et kuna ma ei ole suutnud endale veel fotokat ära osta, siis pildid on tehtud telefoniga.. Ja kvaliteet annab natuke tunda - eriti mis puudutab õhtul tehtud pilte. Aga ma luban, et niipea kui saan oma pankadega asjad aetud, ostan endale mõne korralikuma masina ära: siin lihtsalt on vaja öist linna ka pildistada, mul on juba oma ühikast nii vapustav vaade!
Aga tagasi Kaohsiungi juurde. Tõusin hommikul vara, ning lippasin 9.15 rongi peale. Sellise kellaaja kohta oli muidugi päris palju rahvast, aga kuna minu plaan nägi ette ka Lonelyplaneti abil linna vaatamisväärsustega enda kurssi viimist, siis õnnestus mul siiski istekoht endale krabada, et sellest plaanist ikka kinni hoida. Kohale jõudsin tunniajase rongisõiduga, ning kiirelt leidsin üles ka õige bussi, mis viis mind loomaaeda. Nimelt, kõik need templid, millest Lonelyplanet absoluutselt iga linna juures juttu teeb, on ikkagi natuke ühesugused.. ja kuna Tainan olevat templite pealinn, siis mind ausõna ei tõmmanud Kaohsiungi templite poole mitte üks raas. Aga voh loomaaeda, kus kuulu järgi pidavat olema nii pandad, lõvid kui ka tiigrid.. mm!
Sinna jõudsin kohale umbes kell 11. Ilm oli meeletult ilus, ei mingeid pilvi - vaid lõõskav päike. Mis hakkas aga iga minutiga aina rohkem lõõskama. Seetõttu olid kõik loomad oma aedikutes otsinud endile kõige varjulisema koha, et siis seal väga tasakesi olla - võimalikult vähe liigutades. Algul tegi see mulle veidi meelehärmi ja eks ma ikka kirusin ka, et oleks pidanud varem tulema, et juba kell 9 loomaaia avanedes platsis olla.. Siis oleks ehk natuke aktiivsemat loomaelu ka näinud. Nüüd piirdusin aga heal juhul uimaste, ja 85%-l juhtudest vaikselt magavate olendite pildistamisega. Loomaaed ise oli suhteliselt pisike, ning väga kompaktne - mina sain oma tuuri tehtud veidi alla 2h. Ning ma nägin ära absoluutselt kõik, keda näidati. Suurima pettumuse valmistas panda - jah, neil oli panda, aga see oli red panda, kes meenutas välimuselt rohkem rebast või kährikut. Ning ta loomulikult magas sügavalt kõige varjulisemas kohas, nii et seal polnud tõesti midagi vaadata. Lõvid ja tiigrid olid muidugi kõrghetk (mina polnud varem lõvi näinudki), ning väga lahe oli ka elevandi aediku juures, kui sinna eksles üks täiesti vabalt ringiuitav ahvipoiss. Vaene elevant jäi muidugi kogu tähelepanust ilma, sest kõik külastajad keskendusid oma toiduvarude ärapeitmisele ja lastele näitamisele, et "näe, vaata, kes seal on!"
Loomaaiaga sain siis nii kella 1-ks ühele poole, ning kuigi tundsin end suht samamoodi, nagu need õnnetud loomad oma tarandikes (eriti Alaska karud - no ma saan aru, et Aafrika elevant tundis end enamvähem normaalselt siinses kliimas. Aga Alaska pruunkaru? Vaeseke!) - et tahaks ainult jahedasse, kus võiks sellise letargilise oleku sisse võtta.. Aga ei, ülejäänud Kaohsiung ootas veel avastamist! Ning kuna Kaohsiungi näol on tegemist Taiwani suuruselt teise linnaga, mis on ühtlasi ka suurim sadamalinn, siis asub ta loogiliselt võttes ookeani ääres - ja see oli loomulikult koht, kuhu minul oli vaja tingimata minna. Leidsin eri kaartide abiga isegi, et kohe hiigelsadama kõrval asub koht, mida päriselt ka nimetatakse rannaks (Hsitzuwan beach või Sizihwan) - ning sellest sai minu sihtpunkt. Loomaaed muuseas asus mägedes, ning randa jõudmiseks kõige otsesem tee oli samuti siis mööda mägist autoteed (jalakäijate peale muidugi mõeldud ei olnud, ja ma usun, et neid seal palju polegi). Aeg-ajalt tegin lõõtsutamispauside eesmärgil ilusatest vaadetest pilti ning ühel hetkel keset mingit küngast õnnestus mul leida Buddha tempel ja sealsamas lähedal karaokebaar - jah, karaoke! Ning ühtegi soomlast ma seal ei kohanudki..
Ühel hetkel jõudsin oma avastusretkega mingit sorti kortermaja juurde - ning üllatuseks tuli välja, et tegemist on ühikaga! Ühikas mägedes! Ja mina olin juba jõudnud mõelda, et siia ma kolin.. kunagi. Sealtsamast õnnestus leida ka üks turvamees, kellel oli kaart ja kes oskas mind rannani juhatada. See muidugi ei tähendanud, et ma ei oleks ära eksinud ning üritanud suures müüris leida läbipääsuks vajalikku kohta täiesti valelt poolt (tuletan meelde, et palavus oli endiselt haripunktis ja mina olin läbi nagu läti raha juba enne kui ma teekonda alustasin). Õnneks oli campus'es ka pood, kus sain turgutada end külma sojapiimaga. Ülikool ise kandis muidu nimetust National Sun Yat Sen University, ning vähe sellest, et mõned õppehooned (näiteks nagu Marine Engineering Department) nägid välja, nagu meie spaad, sellel koolil oli olemas eraldi Ocean Sports Center! Uskumatu! Nagu millisel ülikoolil veel on sellised võimalused?! Ma ausõna olen oma kooliga siin täitsa rahul, aga ookeanispordi keskust meil küll ei ole.. kas üle saab kolida? :)
Ning lõpuks! Lõpuks ometi leidsin ma selle kauaotsitud ranna üles! Peale sissepääsutasu maksmist viskasin suure hurraaga oma kingad, mis olid juba jõudnud hõõruma hakata (some things never change) jalast, et paljajalu liivas ookeani poole kõndida.. jaa, peale kahte astutud sammu tegin ai-ai-ai, ja viskasin kingad kohe jalga tagasi. Liiv on neil siin ikka hoopis teistmoodi - musta värvi (sellest ka tõsiasi, et seal pole võimalik paljajalu käia, kui päike taevas lõõskab), palju peenem kui meie oma ning selline kleepuv - see lihtsalt ei tule jala küljest hiljem lahti. Seetõttu ei läinud ma ka ujuma, et kuna mul polnud sobivaid riideid ja rätikut, ning lained pikkisid mu jalad seda kleepuvat liivapuru juba siis täis kui ma maksimaalselt kaugele vette läksin (nii palju, kui lühikesed püksid lubasid). Aga siiski oli mõnus ja jahutav seal niimoodi jalutada, veidi korjasin ka suveniirideks merekarpe (ookeanikarpe?) - kivikogujad rõõmustagem :).
Kuna päike oli mind juba üsna uimaseks teinud ja vesi hakkas otsa lõppema, tegin palmi varjus ka kehakinnitamispeatuse, et siis juba ülikooli territooriumilt lahkuda (oiii, kus neil olid sportimisvõimalused! Lisaks ookeanispordi keskusele ka tenniseväljakud, ja ujula, ja staadion jne jne.. Aga ei, mul on siin ka kõik täitsa hästi. Ookeani ja ujulat küll ei ole..) ja minna edasi avastama turistidest pungil olevat templit, mis asus sealsamas (ma hästi ei usu, et templites kunagi nii palju neoontulukesi on olnud kui praegu?), ning Inglise saatkonna hoonet, mis oli korda tehtud ajalooliseks mälestiseks (suhted inglastega tähendasid ilmselgelt palju). Jätkasin oma teekonda tehes veel peatuse poes, et osta jääkülm piimatee (milk tea) ja vett. Seda kõike nautisin juba esimese kanali moodi asja ääres, kus tajusin natuke deja vu tunnet - mulle meenus Barcelona! Sarnasusi oli täitsa mitmeid - suuruselt teine linn (loe: hiigelsuur, aga mitte pealinn), megamõõtmetes sadamaga, läbi mille toimub riigi suurim ookeanitransiitkaubandus, samas kanalid ja väikesed jahisadamad.. Ka majad kanali ääres meenutasid Barcelonas nähtuid, olid kuidagi nii nunnud.
Vaatamisväärsustest jõudsin õige pea Fisherman's Wharf'ini, mis, nagu nimigi ütleb, on kalameeste kauplemiskai, ning seal kõrval oleva Banana Pier'ini. Ilmselgelt õnnestus tabada hea hetk, kuna sealsamas algas mingit sorti rongkäik, kus siis kohalikud marssisid naljakates (rahvuslikes?) kostüümides linna poole. Kahjuks keegi ei suutnud mulle öelda, mis üritusega täpsemalt tegu oli, ja Internet sellele küsimusele ka ei vastanud..
Peale jalutuskäiku jalgrattateede kõrval jõudsin Love Pier'ini, ja seda täpselt päikeseloojangu ajaks. Nii hirmus kahju oli endal, et head kaamerat veel osta pole jõudnud.. Aga no midagi sain ikka pildile. Nagu näiteks kõrghooned, mis mulle endale tuletasid taaskord Barcelonat meelde :). Sealt tagasitulek läks juba ruttu, paar ilusat vaadet üritasin klõpsata ka telefoni silla pealt kui Love River'it ületasin.. Lisaks tegin teel rongijaama peatuse veel Formosa Boulevard metroopeatuses - metroo on siin linnas üsna uus ja seetõttu väga modernne ja ilus. Metroojaamad paistavad juba kaugele oma eripärase arhitektuuri tõttu (jällegi, väga halvad pildid, aga midagigi), ning õnneks ei suutnud ma Formosa juures tänavat muidu ületada, kui pidin metroojaamast maa alt minema. Ning seal keskel oli väga kihvt pilt laes - neooniga ja puha, ning muuseas, seda olen märganud ka mõnel Kaohsiungi tutvustaval brošüüril (kõrval tavaliselt tekst stiilis "Kaohsiungis on uus metroo"). Läbi jõudsin hüpata ka Liuhe night marketilt, mis oli täiesti turistidele mõeldud - aga sellegipoolest, väga laiale tänavale paigutatud, nii et said veidi liikuda ka. Samas, Tainani omad on palju armsamad.
Koju jõudsin kuskil 20.30, ja alles siis tundsin, kui läbi võib üks selline suur tripp ikka võtta :). Muidugi, reedel olin teinud tavapärasest pikema jooksu ka, ligi tund ja 15 minutit, seetõttu võib-olla oli ka väsimus jalgades suurem.. aga väga tunda ei andnudki :). Kokkuvõttes meeldis mulle Kaohsiung ehk isegi veidi enam kui Tainan, mis on templite linn, ja natuke igav, ning mis kindlasti pole suutnud oma ookeaniäärsest asukohast eriti palju võtta. See-eest Kaohsiungis oli seda vett palju rohkem näha - ning ma ei saa mitte midagi teha, see lihtsalt annab minu arvates linnale nii palju juurde! Varsti olen seal tagasi, ja siis äkki vaatan mõne templi ka üle.. kui aega jääb muidugi ;)
Aga nüüd tuttu, et homses hiina keele tunnis ikka värske ja puhanud olla :)
No comments:
Post a Comment