Suur shopinguüritus

Lubatud järg eelmisele postitusele tuleb siit.

Niisiis, astusin peale lõunat hoopis Lynn’i poole sisse, et saada selgitusi oma õppeainete valimise jms jaoks. Nii muuseas küsisin ka lähima suure marketi kohta, kust ma võiksin saada endale mõned riided ja muud vajalikku, ning Lynn pakkus ise välja, et tal on nagunii ka lõuna aeg, ja et davai, mul on auto, ma viin sind Carrefouri! Nii siis läksimegi. Auto on siin tõeliselt mugav liiklusvahend – esiteks on Sul siis konditsioneer (siin tõeliselt vajalik, Eesti kliimas siinsega võrredes.. mitte eriti), teiseks oli mul vaja teha tõeliselt suur shoping, kuna vaja läks niivõrd paljusid asju. Saimegi kaubamajast lõpuks välja ühe suure kastitäie asjadega (jess, mul on nüüd paar t-särki, shampooni jms kraami, voodipesu, OMA rätik, ja plätud! Tossudega hakkas asi juba kontrolli alt väljuma, kuna nii-ii palav oli kogu aeg), kuid ega sellega asi ei piirdunud. Kuna meil ei õnnestunud saada sealt adapterit ja riidepuid (nad kuivatavad oma pesu riidepuude peal ja olid väga üllatunud, et Eestis sama taktikat ei kasutata), tuli meil minna ka paari järgmisesse poodi. Kõige vajaliku hankimine ja ringisõitmine võttis aega nii 2,5-3 tundi.

Liiklus oli muidugi täiesti võimatu. Täiesti suvalistes kohtades, sh ka keset teed, keerasid autod end ringi; rolleriga startides inimesed isegi ei vaevunud vaatama, kas tagant (st peateelt!) keegi tuleb või mitte.. Signaali lasti ka päris tihti (tähendus: siit tulen mina! Mitte midagi agressiivset nagu meil Eestis kipub olema – kui on signaal, on keegi väga-väga tige!), aga rohkem tähelepanu juhtimiseks.

Suur shopinguüritus lõppes sellega, et Lynn, hea inimene, tõi mind ühika ette ära. Ma ausõna poleks ette kujutanud, kuidas ma selle asjaga ISE oleksin ühele poole saanud – esiteks, ei suuda ma eriti midagi hiina keeles küsida (ja seda läks ikka aeg-ajalt vaja), teiseks tahavad need müüjad Sinuga pidevalt suhelda, pakkuda Sulle erinevaid asju (kilekotte näiteks – need siin maksavad, ja see on lausa seadusesse sätestatud) jne. Vähe sellest, ma ei tea ju kust midagi saabki! Näiteks adapterit mina üksi leida ei suutnud, kuna ükski 7-11 neid ei pakkunud, mida ma külastasin. Ning Lynnil läks ka veidi aega (ja veidi valesti parkimist ka muidugi), et lõpuks leida mingisugune koht, kus seda müüdi. Loomulikult niipea, kui me olime minu superõnnelikuks teinud (ma saan taas laadida oma telefoni ja läpakat! MA SAAN INTERNETIGA JAMADA!!) ja ühe eksemplari ära ostnud, leidsime neid terve hunniku ka järgmisest poest. Murphy, kohe näha ;)

Enne mahapudistamist käisime läbi ka Tea shopist, mida leidub natuke tihedamini kui iga nurga peal. Ning ma sain esimest korda maitsta, mis asi on bubbled tea. See kujutab endast esiteks meile harjumatult külma jooki, kuhu vist on pandud ka midagi piimasarnast (ilmselt sojapiim?), ohtralt jääd, ning põhjas on hunnik kuulikesi, mis on täpselt sama suurusega, mis juurde antud paks kõrs. Kuulikesed, mis teevadki teest bubbled tea, on maitselt nagu kummikommid – ainult et üldse mitte magusad. Ma üritasin neid vältida, kuna nad küll sobisid selle külma joogi maitsega.. aga kaua Sa ikka kummi tee kõrvale närid! Lõpuks jäi neid ikkagi tubli 5cm kiht suure topsiku põhja alles. Ja topsid on siin tõeliselt king-sized. Mõnus, mulle sobib!

Peale väikest pausi, sain lobby’s kokku Meiga, kes pole tegelikult üldse Mei, vaid hoopis midagi sarnast nagu Amy. Jumal tänatud Facebooki eest, ta pärisnimi on Amornrat. Lisaks liitusid meiega ka Yong ja Job, mõlemad samuti pärit Taist (saabusid samuti eile õhtul). Läksime kõigepealt sööma  ühika kohvikusse, mis osutus väga mõnusaks ja äärmiselt odavaks kohaks. Sain oma paneeritud lihatüki, hunniku spargli, mingi kartuli-porgani miksi ja riisi 35 TWD eest. Mis on alla 1 euro! Hämmastav! Ning see kõik oli väga maitsev – hah, aga millist vaeva tuleb näha, kui Sul on söömiseks ainult PULGAD! Mulle ausõna üldse ei meenunudki see fakt.. Niisiis, tuli asuda harjutama. Esimene pilk pulkadele ja riisile võttis küll sõnatuks. Kuidas seda pudi peaks üldse endale suhu organiseerima? Võimatu!

Tuleb välja, et polegi – riis on siin natuke teistsugune, ning jääb hästi kokku, nii et saad väikesed riisipätsikesed endale suhu tõsta. Lihatüki tõstmine oli samuti veidi raske – aga tuleb lihtsalt pulki väga kindlalt käes hoida. Voila! Kõrvale võeti veel ka „suppi“ – see osutus lihtsalt magedaks vedelikuks, millel oli natuke mingied pea läbipaistvaid ribasid sees. Kõik. Ja seda ei sööda tegelikult mitte lusikaga, nagu meie Amyga tegime, vaid juuakse otse kausist. „You will get used to it“ – oli täiesti omal kohal.

Peale sööki läksime kohta, mida Amy hääldas nagu „Keefuu“, ja ma ei saanud eriti aru, mis asi see selline olema peaks. Seltskonna mõttes läksin muidugi kaasa.. et peale 15-20 minutilist jalutuskäiku seista sellesama Carrefouri ees, kus ma paari tundi tagasi olin tulnud oma uute plätude ja muu kraamiga. Nojah, polnud hullu, saingi veel korra läbi mõelda, äkki läheb ikkagi midagi veel vaja.. Näiteks ostsin endale kohvitassi, pakiteed (Amy ei saanud väga aru, mis asi on pakitee. „Ei, Sa pead ikka ostma teekannu ja kohvi jaoks eraldi veski ja siis veel kannu kaa..“) ning 2in1 lahustuvat kohvi. Tegelikult on neil müügil ka kohvipuru (oad olid muidugi ülekaalus), ning kui ma oma toanaabrit lõpuks kohtan, siis arutame läbi, et järsku on mõistlik meil kahepeale ka külmkapp rentida. Siis ostan endale ka normaalset kohvi (et ei peaks iga hommik mõnda tea shopi või 7-11-sse jooksma), ja piima. Ühtlasi saan siis hakata müslit sööma, jeii!

Poisid tegid poe enamvähem tühjaks – st neil oli ka vaja umbes sama kogus asju osta, nagu mina olin peale lõunat juba omandanud. Ja nad tulid ometi suure pagasiga! No igal juhul padi ja tekk olid must be, samuti ostsid nad riidepuid (ja eraldi mingi ümmardune asjandus aluspesu kuivatamiseks. Oi, mul vist läheb ka seda vaja..), ning Yong tuli väga uhkelt poest välja (teistkordselt tegelikult, me ei jaksanud enam nende tempos shopata ja ootasime neid kassade ees istudes) triikimislauaga! Hiljem muidugi selgus, et see ei maksnud praktiliselt mitte midagi, aga ega tal eriti otstarvet ka pole (aa, ja Yong on muuseas ka neljakesi ühes toas, mis teeb selle ostu eriti naljakaks – kuhu ta selle küll panna mõtleb?), kuigi ta püüdis väita, et temasugused ilusad poisid ei kannata ühtegi kortsu oma riietel. Tagasi tulime taksoga, kuna poistel oli lihtsalt nii palju asju.

Rääkisime fuajees veel juttu, ning tasapisi hakkas ka Job inglise keeles rääkima (algul tegi ta seda vaid tai keeles). Leppisime kokku, et lähme järgmine nädal mõnel tööpäeval night market’it uudistama, ning homme vaatame üle Tainanis asuva Anping ranna (mis pidi väga must olema kohalike jutu järgi, kuid siiski – ookean!). Terve hommikupoolik on mul vaba – ja ehk suudan ka jooksma minna. Ühika ees täpselt on staadion, kus on hea pehme pinnas jooksmiseks. Teisest küljest on kliima ikka väga palav. Aga eks ma pean lihtsalt harjuma! J

Igal juhul olen ma paksult rahul. Õhtul sain ka endale Interneti – ning võimalusi kinnitada kõigile, et olen elus, ja rõõmus. Kuigi algus oli natuke õudne, poleks ma mingil juhul tahtnud mitte millestki ilma jääda!