Pagan küll, mul pole endiselt Internetiühendust. Ja kahjuks
ei ole ma nii hi-tech inimene, et suudaksin selle ise paika saada.. Tuleb
kontakteeruda selle Mei’ga, aga teda pole praegu ühikas.*
Täna hommikul kella 9 ajal (olin mõelnud magada nii kaua
kuni jaksan, aga panin kindluse mõttes äratuskella 11-ks) sain oma esimese
telefonikõne. See oli Lynn, kes kutsus mu esimesse infotundi. See toimuvat
N-majas (siin ülikoolis on majad märgistatud tähtedega, lisaks mandariinikeelsetele
nimedele. Huh, keegi on minu peale ka mõelnud!). Minu „ee....“ peale hakkas ta
muidugi naerma, ja ütles, et olgu, saame siis kokku minu kontori juures,
L-majas, nullkorrusel, ruum number L-001. Mis kutsus esile veelgi pikema
„eeee...“ ja temapoolse suurema naerupahvaku :D. Asi kulmineerus sellega, et ta
helistas hiljem, et tühistada meie kohtumine võrkpalliväljaku juures, ning
teavitas, et tuleb ühika fuajeesse. Nad on ikka tõeliselt vastutulelikud! Ma
oleksin kindlalt kümme korda ära eksinud!
Kuna tema kõne jättis mulle tunnikese, et hankida endale
hommikusöök ja käia pesemas, siis tuli end ruttu üles ajada. Sain 7-11-st mingi
imeliku puuviljapiimajoogi, mis sobis hästi kokku Jassi seemneleivaga (mida ma
küll teen, kui see leib kord otsa lõpeb, ma ei tea..). Vaatasin ringi ka muude
hommikusöökide osas, ja vist on olemas mingit sorti müslivärki ka. Tagasi toas,
tegin kiire pesu (tundub, et siin tuleb pead pesta iga päev, sest kliima on
lihtsalt selline.. kleepuv. See tähendab, teeb inimesed kleepuvateks), ning
silkasin alla seljas oma viimased puhtad riided. Ehk et shoppama mineku vajadus
oli lihtsalt karjuv. Lisaks minule tulid alla ka 2 Tšehhi poissi, Mereck ja
Daniel, kes on esimesed siinnähtud eurooplased. Peaaegu nagu naabrid – pole
varem sellist kokkukuuluvustunnet tšehhidega märganudki..
Koos siirdusime N majja, ning ma rääkisin ruttu oma kurva
pagasiloo ära. Esimene reageering kohalike poolt, kui nad lõpuks aru saavad, et
mitte mu pagas ei kadunud ära, vaid seda ei olegi, on alati väga jahmunud
nägu.. Ja et kuidas sa üldse hakkama saad? Aga elame ju vaid korra ja see lause
vist lahendab probleemi ;)
N majas ootas mind lisaks ka minu mentor, buddy, või study partner Sally (alias Li Yu-han), kes osutus väga väikeseks
tüdrukuks (ausõna, nad näevad tänu oma väikesele kasvule ja peenetele
jäsemetele nii noored välja! Kui keegi Eestis tuleks mulle ütlema, et nad on
üliõpilased, ma vist naeraksin esmalt.. ja siis nõustuksin, et võib-olla
tõesti, esimese kursuse omad. Aga ei! Samal tasemel mis mina!!). Saime natuke
juttu ka ajada, ning ma võin öelda, et kuigi Sally õpetab algkoolilastele
inglise keelt lisaks koolis käimisele (tema eriala on ka inglise keel), siis
ega ta tegelikult pooltest asjadest ikkagi aru ei saanud. Mõistlikum on end
korrata ja kätega vehkida, alles siis muutub Sinupoolne tekst arusaadavamaks,
minu arvates. Ja see kehtib enamikuga neist suheldes.. kui nad üleüldse inglise
keelt räägivad. Hiljem, kui Lynn mind shoppama viis, ta rääkis, et kuigi
taiwanlased õpivad aastaid inglise keelt, ei suuda nad seda rääkida. Jah, nad
saavad ehk enamvähem aru (ja mida lihtsamalt Sa seletad, seda parem muidugi),
ja kui Sa näitad neile midagi ladina tähtedega kirjutatud, siis saavad nad ka
pikapeale pihta. Aga kuna haridussüsteem on eksamitepõhine, mitte
inimestepõhine, siis nad lihtsalt ei oska ja ei julge Sulle midagi vastata. Mis
teeb mandariini õppimise vajaduse samuti karjuvaks.
Tunnis saime siis vajalikud kontaktid ning palve igalt poolt
läbi minna. Kuna nad on väga abivalmid, siis leitakse Sulle koha ka keegi, kes
inglise keelt räägib. See tegelikult oli minu jaoks ka üllatav – tulin ma ju
ülikooli, kus on nii palju inglise keeles õpetatavaid aineid? Koguni terved
õppekavad? Ning inglise keelt täiesti vabalt räägib siiani vaid Lynn, kes on välisõpingute
koordinaator. Lisaks pakuti meil teed (külma) ning ananassikooki (väikeses
karbikeses. Sõin selle hiljem lõunaks ära, see oli suhteliselt magus ja pudises
nagu liiv Su käte vahelt lihtsalt minema!). Saime kätte ka oma üliõpilaskaardid
– üldiselt tundub, et neile meeldib igasugu kaarte Sulle jagada. Ning selle
kaardi peal oli minu hiinakeelne nimi! WOW! Ma mõtlesin, et see pannakse Sulle
kuidagi isikuomaduste järgi vms (vähemalt sain ma Riina jutust nii aru) ja et
sobiks veidi ka Su pärisnimega, aga siin vist asjad nii ei käi. Ning minu
hiinakeelne nimi kõlab nagu „Li Ann Chi“. Hieroglüüfe ma kahjuks arvutisse
toksida ei oska, aga kui ma ära õpin, siis lisan selle ka siia. Või oot, kui ma
saan Interneti, siis google translate peaks ka selle välja andma kuidagi J. Aa, ja tähenduse osas
ei osanud Sally mind eriti aidata.
Vahepeal tegime grupipilti – välistudengite kamp, kes täna
hommikul selle tunni sai, koosnes kolmest eurooplasest (st mina ja Tšehhi
poisid), ning siis neljast jaapanlasest (see vist on väga tavaline, et nemad
siia õppima tulevad, neile oli lausa eraldi tõlk – tundub, et inglise keelt nad
eriti ei räägi. Või tegelikult, pigem ei julge rääkida), ühest Kaohsiungi
(Taiwani suuruselt teine linn ilmselt) poisist (ma ei saanudki aru, kas ta oli
äkki kellegi mentor või ka vahetustudeng?) ning ühest Vietnami tüdrukust, kes
kõigi üllatuseks hiina keelt rääkis. Kokku pidavat olema üle 300
vahetustudengi, kuid Euroopast on väga vähe. Nii et me oleme nagu kõndivad
vaatamisväärsused: mina, Mereck ja Daniel. Ja tänaval nähtud pilt kinnitab seda
täiesti – väga ohtralt vaadatakse järgi! Ma tegelikult natuke kahetsen, et ma
blond ei ole.. see oleks vast naljakas! :D
Sally tegi mulle seejärel campuses ekskursiooni – või
tähendab, me ekslesime kahekesi kaardi järgi ringi natuke aega. Eraldi näidati
muidugi ära, kus asub Starbucks – tundub olevat kuidagi mingi sümbol? Et kui
Sul on siin juba Starbucks, on tegemist ikkagi maailmas tunnustatud kohaga vms.
Ekslemise lõpetasime hiina keele office’i
juures, kus sain vaimustushüüete osaliseks, kui tuli välja, et ma natuke juba
keelt oskan (halloo, ma ei oska tegelikult ju mitte midagi? Jah, öelda, mis mu
nimi on või et ma olen eestlane. Lugeda ka, kui midagi kuskil on pinyin’is kirjutatud. Kindlasti mitte
suhelda!! Aga sellest piisas, et panna mind edasijõudnute rühma?!). Sealne
juhataja vaatas mulle välja ka minu tundide toimumiste ajad (mul on nüüd
hõivatud terve esmaspäev, teisipäev ja neljapäev ning reede hommik. Seda koos
hiina keele tundidega.) ning selle järgi saime paika pandud ka hiina keele
õppimise ajad. Igal juhul üks aine kestab järjest kas 9.10-12.00 või 13.50 –
16.40. See tähendab, peaaegu KOLM TUNDI! How
the hell am I going to survive???
Edasi, läksin otsima oma GMBA koordinaatorit (hiljem sain imestunud
pilkude osaliseks, et kuidas me selle koha küll ise üles leidsin..). Kahjuks
polnud seal kedagi, kes oleks osanud mind aidata, ning kuna lõuna hakkas ka
peale tulema, otsustasin midagi süüa hankida. Sain Familymart’ist salati ja
külma kohvi (coffe au lait), mille
ruttu ühikas nahka pistsin. Kell 1 sain kokku Mei’ga nagu planeeritud, et
avastada, kuidas tema oli mõelnud, et ma tulin siia kaheks aastaks GMBA kraadi
tegema ning tahtis mind ARC’i taotlema viia (ARC – Alien Resident Certificate, antakse kõikidele, kes plaanivad siia
kohalikeks tulla pikemaks ajaks. Aasta vist juba sobis, aga pool aastat mitte,
ning mina saan oma viisaga läbi aetud kogu perioodi aja). Igal juhul polnud mul
vajadust temaga kaasa minna, ning leppisime kokku, et õhtul lähme kuhugi (ärge
parem küsige, kuhu, ta küll õpib ka GMBA tasemel inglise keeles, aga ta inglise
keel pole seetõttu suurepärane). Kokkusaamine täpselt kümne minuti pärast all
fuajees.
Hiljem seikluste lisa!
No comments:
Post a Comment