Lõpuks ometi randa

Laupäev endaga ilmamuutust ei toonud (mitte et ma seda arvanudki oleksin..), ja tõesti on imelik lugeda Eestist tulnud kirjadest, kuidas seal on külm ja vastik. Ning sajab suhteliselt tihedalt. Brr.. Siin on jällegi teine äärmus, palav ja niiske. Kohalike jutu järgi pidi see muutuma, ja varsti-varsti läheb külmaks. See tähendab temperatuur langeb umbes 25-ni, ning palun väga, minu paradiis siiski eksisteerib. :)

Hommikupoole tegin taas väikese shopingu, ning käisin ostsin endale 2 vihikut. Tuleb välja, et kuigi campus'es on hirmus väike pood kirjatarvete jaoks, on seal siiski soodsamad hinnad kui igal pool mujal. Tagasi ühikasse jõudes avastasin, et mulle oli vahepeal lisaks eelmisel päeval tekkinud pakkidele saabunud ka toanaaber (kellele need pakid kõik obviously kuulusid). Hah, ja mis kõige parem - kaasas oli ka tema meessoost sõber, mis minus tekitas täitsa suure üllatuse. Siin ühikas on ju väga ranged reeglid, kes kuhu astuda ja istuda võib ning muidugi ei tohi ükski mees siia tulla - aga tuleb välja, et kuna tegemist oli suure kolimise nädalavahetusega, siis olid uksed kõikidele lahti. Minu toanaaber ise on Taiwanist pärit, ning inglise keelt eriti ei räägi. Tema nimi on midagi sellist nagu Yen Huan - ma pole kirjapildis muidugi kindel. Nii et meil saab siin tore olema! ;)

Kella 2-st sain kokku oma Taist pärit sõpradega - Amy, Jobi ja Yongiga. Yong, kes kipub olema selline väga kiirelt vaheldust otsiv tüüp, oli endale hankinud kohtumise 14.15-ks ning me siis läksime ka kaasa - ta tahab endale rollerit osta (juba!). Müüjaks osutus väike Vietnami tüdruk, kes juba lõpetanud on (ja kes jällegi nägi välja nagu värskelt 18 saanud!). Roller ise polnud just parimas seisukorras - aga nagu Amy ütles, mida Sa ikka second-hand rollerist ootad! Aga sellegipoolest tegi Yong sellega mingi ringi, mis võttis tal kokkuvõttes päris palju aega.. Meie igal juhul kahtlustasime kohe, et ta kas eksis ära või võeti politsei poolt vahele, kuna ta kiivrit ei kandnud.

Seejärel saatis Amy meid rongijaama ära (ta ise otsustas mitte kaasa tulla ikkagi, nii et läksime vaid mina ja poisid), ning õpetas, kuidas pileteid osta ning mida nendega tegema peab. Sihtpunktiks Tainan, lähedal asuv suuruselt viies linn Taiwanis. Ühtlasi ka kunagine pealinn - mis on ka põhjuseks, miks seal on tohutult palju templeid (kõik vaatamisväärsused minu arvates vaid templid olidki). Ühe peatuse kaugusel asuvas main station'is oli ka turistiinfopunkt, kust saime vajalikku teavet randa mineku kohta, ning linna kaardid. Otsustasimegi kõigepealt minna randa (esialgne plaan oli ka rand), aga kuna sinna viis buss nr. 88, mis osutus ühtlasi ka väikest tuuri tegevaks bussiliiniks, siis nägime vist ka kõik peamised vaatamisväärsused ära. Igal juhul ei sõitnud me randa otse, vaid tohutu ringiga - ning peale tunniajast sõitu jõudsime lõpuks ka kohale.

Rand nägi välja niisugune nagu nad tavaliselt kipuvad olema - aga väikeste eranditega. Liiv oli tumehalli-musta värvusega (mitte kollakasvalge nagu Eestis), ning vesi väga must ja kindlasti mitte ujumiseks mõeldud (seda arvamust kinnitasid ka sildid randa sisenemisel). Rannas leidus ka igasugu karpe (minu lemmikud!), mis olid totaalselt teise kujuga kui igal pool mujal nähtud. Õnneks oli seal ka õhku, ja veidi isegi tuult. Mis oli ka põhjuseks, miks kohalikud seal oma tuulelohesid lennutada said. Yong leidis kiiresti ühe kohaliku tüübi, kes andis talle oma lohet proovida, nii et ka poistel oli lõbu laialt, kui mina oma karpe korjasin. Jalgupidi käisin vees ka (no kuidas Sa saad minna vee äärde ja vett mitte proovida?), millest annavad tunnustust tehtud pildid. Aadress: https://plus.google.com/u/0/photos/106559377401532092764/albums

Kuna ranna nimi oli Golden Sunset beach, otsustasime muidugi ka loojangu ära oodata ja nautida seda mingi kivist ehitise otsas, mis eraldas väikese sopi ülejäänud veekogust, mõeldud karpide kasvanduseks. Kuigi Tai poisid olid absoluutselt vaimustuses päikeseloojangu ilust, siis tõesti, mina seal küll midagi väga erilist ei näinud. Loojangud Hiiumaal Haldi tipus on ikkagi klass omaette.. Näitasin telefonist Jobile ka pilte, mis mul veel alles olid (muinastulede ööst), ning kõik, mis tema suutis nende peale öelda, oli samuti wow... Nii et ei midagi erilist. Aga ikkagi oli mul nii hea meel, et nägin lõpuks ära ookeani, ning eks see soolane õhk ja tuul olid mulle ka kuidagi kodusemad, kui lõputu leitsak.

Päike loojus juba kella 6 ajal ära, ning meie jõudsime ilusti 18.30 bussi peale. Linnas olid tohutud ummikud (kuigi oli laupäev), ning rahvast lihtsalt meeletult. Lubatud 40 minutilise sõidu asemel loksusime bussis nii 1,5h. Õnneks oli Jobi kõrval väga huvitav istuda - arutasime Eesti ja Tai erinevusi. Tema kodulinnaks on Bhuket, mis on ka tuntud turistisihtkoht, ja sarnaneb samuti paradiisiga. Kliima poolest eriti :). Naljakas oli see, et kuigi Yong on väga vaba suhtleja, siis Job alguses ei  tahtnud üldse midagi inglise keeles öelda (tal ju lihtsam ka, kui saab tai keelt kasutada). Õnneks sai ta oma häbelikkusest võitu ja jutustasime ikka päris pikalt teel randa ja tagasi. Ta on tegelenud veidi ka fotograafiaga, ning oskas natuke mulle soovitada, millist kaamerat ma vaadata võiksin (mul on nimelt ilus plaan osta endale natuke korralikum aparaat siit, kus hinnad on nagunii odavamad kui Euroopas).

Kui bussisõit lõpuks peajaamas lõppes, võtsime suuna shopingutänavate poole. Esialgu otsisime lihtsalt midagi süüa.. Ja komistasime sellise nö väljaku otsa, kus oli palju erinevaid putkasid eri toitudega, ümbritsetud väikeste lauakestega. Enamus tekstist oli muidugi hiinakeelne.. Aga mul õnnestus leida koht, kus sai tellida risotot (Euroopa toit, jeii!). Poisid tellisid endale hot pot sööki - st Sulle antakse korv, ja Sa ise saad valida, mida Sa sinna oma söögi sisse tahad. Peale seda, kui oled korvi hea ja paremaga täis laadinud (kõik kraam on toores), pannakse see keeva vee sisse, kus ta pehmeks läheb, ning tulemuseks on vägagi hiinapärane söök. Job ei teanud enne, et kui ta ka nuudleid tahab, tuleb need samuti sinna korvikesse panna (tavaliselt tellitakse sööki nii, et valid ära juurikad ja liha - ning riisi saad lõpus juurde. Või nuudlid.) - nii et ta sai lihtsalt juurikatest ja lihast koosneva söögi. :)

Kõhud täis, vaatasime veidi ka poodidesse. Kõige kauem peatusime muidugi elektroonikapoes (Jobil oli vaja hard-diski lugejat ning mina muidugi vahtisin oma kaameraid), kus sain ka esialgse arusaama kohalikust hinnaklassist. Muidugi on hinnad madalamad kui Euroopas, kuid tehnikale iseloomulikult on tegemist ikkagi suhteliselt kallite vidinatega. Näiteks minu Pentax K-01 kaamera maksis 21 900 (ehk ligi 550 EURi), ning kõik sarnased kaamerad olid ka taolises hinnaklassis. Ehk et mul ongi dilemma, kas ikka osta endale hea kaamera, mis jääb oma klassi poolest kuhugi kompaktkaamera ja peegelkaamera vahepeale.. või siis osta lihtsalt mõni korralikum kompaktkaamera. Ühest küljest ei tahaks ma, et see väga raske oleks kaalu poolest (nendel hübriididel saab objektiivi vahetada, ja kuna objektiiv kaalub tavaliselt palju, siis on kohe kaalu ka juures), aga häid pilte võiks ikkagi teha. Ja samas, oskusi mul ju ka väga pole.. Eks ma siis mõtlen ja vaatan.

Tehnika üleüldsiselt on muidugi odavam - vaatasin ka läpakaid ja keskmine hinnatase oli kuskil 700 EURI juures vist. Kaasaskantavad kõvakettad (500GB) algasid hinnast 1799 (ehk 45 EURi), 1 TB suurused olid vist 2800 TWD (70 EURi). MP3 pleiereid leidus ka kolmekohaliste hindadega (st alla 25 EURi).

Peale tehnikapoodi jalutasime edasi, ning naiste riiete poe juures (peale Jobi kommentaari, et nagunii ma ei pruugi siit eriti midagi saada, kuna taiwanlannad on lihtsalt palju-palju väiksemad kui mina - wow, tal on muidugi õigus, aga eks ma naissoost isendina selliseid kommentaare väga kuulda ju ei taha..) tegime väga lühikese peatuse ja ma teatasin kohe, et tulen siia üksi tagasi, muidu nad lihtsalt sureksid, kui mina siin shoppama kukuksin. Job üritas küll vastu vaielda (eiei, me võime oodata, pole üldse probleemi!), aga Yongile sobis selline lahendus väga hästi. Järgmine pikem peatus oli kotipood - Yong vajas uut seljakotti ja meil Jobiga oli ka huvitav uurida, palju maksid läpaka- ja fotokakotid.

Tagasi ühikasse jõudsime kuskil 11 ajal, ning trepi peal maja ees ootas meid Amy koos vastuvõtulauas töötava poisiga, kes ka mind neljapäeva õhtul sisse chekkis. Amy oli väga rõõmus meid elusana nähes - samas oli ta ka väga üllatunud, et meil nii pikalt läks (kella 2-st 23-ni). Natuke jutustasime oma seiklustest linnas, ning leppisime kokku, et night market'it avastama läheme neljapäeval. Amyl oli õnnestunud saada ka paar sõpra nõusse, nii et saame minna jalgratastega (kuskil 20-30 minutit sõitu, ja veelgi parem - natuke sporti vahelduseks!!). Samuti kutsus ta mind kaasa täna õhtuks teise ülikooli juurde õhtust sööma. Tore :)

Nüüd lähen ja üritan veelkord natuke shopingut teha - homsest algab juba kool ja tenniseseelikuga pole ehk kõige sobilikum igal pool ringi joosta. Lisaks, tahan ma tohutult osta endale mingi puuviljavaru - neil on siin ju nii palju selliseid vilju, mida ma pole uneski näha osanud.. Näiteks Taist pärit durian, või hiina keele õpikus tutvustatud banaanimaitselised õunad. Nämm-nämm!