Kuueks kuuks Aasiasse - käsipagasiga

Jõudiski kätte 5. September, minu lennupäev. Ma olin valmis seiklusteks. Täiesti. Aga ma polnud eeldanud, et seiklused algavad juba Tallinnas, ligi 20 km eemal minu vanematekodust..

Tõusin kell 7, et veel viimast korda kallistada oma vanemaid, ning noorimat õde (keskmise õega kallistasime ära juba laupäeval, kui Tartus tema korterit vaatamas käisime – siiski, helistasime veel samal hommikul, ja nii kummaline oli kuulata, kuidas minu väikeõde – olgugi, et mitte kõige väiksem – oli tulnud just loengust. Loengust? Kuhu kadusid lühikesed ja armsad koolitunnid? Jaah, väikesest (siinkohal ei mõtle ma loomulikult pikkuse mõttes) Annist on saanud tudeng..). Mitte eriti hullusti paanitsedes veetsin oma hommiku päris ilusasti. Umbes poole 11 ajal hakkasin taaskord oma kohvrit üle vaatama – sedasama, mida ma pakkisin viimased kaks päeva. Hea, et Erkki ka läheduses hängis ja mul pooli olulisi asju maha unustada ei lasknud! Umbestäpselt kell 11, kui oleksim graafiku järgi pidanud startima, panime kohvri kaalule – ja ennäe, 30kg-st oli puudu vaid natu-natukene! Järgnes muidugi kiire ümberpakkimine (vihmavari, mõned riided ja kreemitopsid jäid maha), ja suutsimegi kohvri kaalu vähendada. Minu lootused olid muidugi selle peal, et peamine vedaja China Eastern Airlines lubas ära anda lausa kaks kohvrit, mõlemad kuni 23 kg!

Kuskil 11.15, kui olime teinud väga kiire poepeatuse, et osta nisukliisid Saue Kaubanduskeskusest, meenus mulle, et jätsin maha oma Estonian Airi (esimene vedaja Tallinn-Moskva liinil) pileti. Kodus ma seda loomulikult ei näinud, ning kiire kõne emale kinnitas, et see oli tegelikult meil ikkagi kaasas – ilmselge, et närvid teevad oma töö ka minu puhul. Jõudsime ikkagi õnnelikult lennujaama – check-in järjekorda asusime kuskil 7 minutit enne kella 12-t. Ja kõik tundus roosiline, me ei jäänud hiljaks, piletid olid kõik olemas, pagas ehk veidi liiga raske (kokkuvõttes 26,6kg. Uuups!).. Kuni järjekord jõudis meieni. Taiwani viisa – olemas. Pilet – olemas. „Aga Venemaa viisa?“ – mis mõttes, mul on ainult transiitpeatus seal, ning me spetsiaalselt võtsin ühendust Sheremetyevo lennujaamaga küsimaks, kas ma vajan viisat! Ning sealt öeldi, et kui minu peatus kestab vähem kui 24h, siis ei, ma ei vaja viisat. Ma ju ei lähe lennujaamast väljagi ega midagi! Täiesti loogiline värk.

Selgus, et see kõik pole nii lihtne. Ning kõik teie, kes te kavatsete lennata Estonian Airiga Venemaale ning seal vahetada terminali JA plaanite kaasa võtta ka suure, äraantava kohvri – pange nüüd tähele! Tuleb välja, et te peate kontrollima üle, kas teie esimese lennu vedaja (minu puhul Estonian Air) ning teise lennu vedaja (minu puhul China Eastern Airlines) on omavahel sõlminud pagasivahetuslepingu. Ning kui ei ole (mis ilmselgelt juhtus minuga!), siis palju õnne, te peate vahepeal minema transiit-tsoonist välja, võtma lindilt oma pagasi, ning läbima kogu kontrolli uuesti. NING selle jaoks PEAB TEIL OLEMA VIISA!!! Mida minul ilmselgelt ei olnud. Bahh! Ma arvasingi, et minu intuitsioon, mis lõpuks hakkas ka minu söögiisu peale, ei anna mulle märku lihtsalt niisama..

Mul oli 2 valikut. Kas a) minna Estonian Airi boksi ja püüda oma lennupiletid ümber vahetada mõne teise kuupäeva lendude vastu, ning vahepealsel ajal hankida endale Venemaa viisa või b) lennata Aasiasse, kuueks kuuks vahetustudengiks, kaasas vaid käsipagas – ehk kõik, mis mahtus parajasti 8 kg sisse ära. Variant a), nagu selgus Estonian Airi boksist, kukkus kohe ära (mina sellesse eriti ei uskunudki, mul oli ju mitu vedajat jne), kuna broneering oli tehtud Bookinghouse kaudu, ja sisuliselt oleksin ma saanud oma piletid puruks rebida ja uued osta pluss hankida Venemaa viisa, kui ma oleksin tahtnud kasutada mõnda variantsiooni variandist a). Tuli leppida variandiga b) ehk pakkida oma asjad nii 20 minutiga ringi, võttes kaasa vaid häda-hädavajalikuma kraami. Just selle jaoks olingi ma KOLM PÄEVA pakkinud, paanitsenud, ega ma midagi olulist maha ei jäta..

Tegelikult oli olemas ka variant c). Et teha lõpuni mu broneering, sh ka suur pagas, ning siis leppida olukorraga, kus see kohver jäetakse lihtsalt kadunud asjade hulka Moskvasse. Ehk et mitte mingi eriline option minu jaoks.

Tuli end kokku võtta ning kiirelt otsustada, kuidas ma suudan kogu sellest kraamist välja valida enamvähem 8 kg jagu asju, mida tituleerida hädavajalikeks (ja sellest 8kg-st pool oli juba broneeritud minu sülearvuti jaoks). St otsida üles oma hambahari, -pasta, natuke pesu, üks pluus lisaks, kogu vajalik dokumentatsioon, veidi süüa.. Ja vahetada oma jalasolevad papud jooksutossude vastu. That’s it. Ning sellise pagasiga asusingi teele – et minna kuueks kuuks Taiwani vahetusüliõpilaseks. Minu õnn, et ka Ksenja ja Maksim olid otsustanud mind saatma tulla, ning lohutada mind enamvähem kõikide naiste eluunistuse täideminekule viitamisega – ma saan nüüd minna shoppama! Hullumiseni! Ning mul ei tule mõelda, kas mul ikka läheb seda vaja.. sest mul pole mitte midagi kaasas nagunii! Ka minu ema tõi välja hea pointi – tõenäosus, et mu pagas läheb kaduma, on nullilähedane, sest kõik, mis mul üleüldse kaasas on, on nagunii minu juures kogu aeg. 

Antud hetkel olen juba jõudnud maha rahuneda esimesest suurest šokist – millele aitas kaasa söödud Snikers (kust ma üldse tulin selle peale, et endale Snickersit kaasa osta? Ilmselgelt, alateadvus juba aimas, mis mind ees ootas :D) ja kange kohv, ning istun Sheremetyevo lennujaamas. Juba olen läbinud ka passikontrolli (teenindaja oli otsustanud väga kindlalt minuga vaid vene keeles rääkida), millele eelnes lennupileti hankimine Shanghaisse (see tähendab, et teine teenindaja, kes minu õnneks rääkis veidi ka inglise keeles, marssis mu passiga kuhugi tagaruumi, paludes mul istuda ja oodata. Ning peale 20 minutit, kui mind hakkasid juba ründama mõtted teemal „ma istun üksi Venemaa lennujaamas, ILMA PASSITA“, sain ma kätte oma pileti ja instruktsiooni, kuidas leida üles F terminal ja õige värav (Moskvas, kus on 3 lennujaama (minu teada), igaühes mitu-mitu terminali.. Õudne mõeldagi, palju neil siit reisijaid aastas läbi läheb! Tallinna 2 miljoniga vist ei anna võrreldagi!). Ja voila! Ma tõesti leidsin üles õige koha, ja maharahunemiseks on nüüd õige hetk tabatud. Oi, kui välja arvata muidugi üks Aasia päritolu naine, kes on võtnud sihikule minu ja minu kõrvaloleva Vene tüdruku, ning meid pildistab – alguses kaugelt, hiljem juba täiesti avalikult (tulles vähem kui meetri kaugusele) öeldes juurde „beautiful, very nice!“ J

Järgmine lennuk Shanghaisse läheb 20.20. Maandumine on plaani järgi kell 9 hommikul, ning sellele järgneb 12.30-14.00 Shanghai-Taipei ots. Jään vist ootama edasisi seiklusi.. ;)

Suured tänud ka kõikidele kallitele, kes mind toetasid – Erkkile, kes mind maha rahustada püüdis; Gertrudile, Meelisele, Kailule – kes väga ilusad ja toetavad sõnumid teele panid (neid läks tõesti vaja, aitäh!); Ksenjale ja Maksimile, kes püüdsid välja tulla kõikvõimalike lahendustega minu pagasi jaoks (kuigi see, et mu vanemad saadavad asjad, millest pooli pole vast enam vajagi, pakiga järele, tundub olevat lihtsaim lahendus); Evelynile, kes panid head soovid teele juba hommikul; minu perele, kes on kõikjal ja alati minuga; ning kõigile teistele, kes suhtlusportaalide või muude vahenditega ilusat reisi soovisid! AITÄH! J