Orienteerumismängud

MA OLEN KOHAL!!!*

See tähendab, et ma olen päriselt kohal, oma ühikatoas (jah, taaskord ühikas!), Tainanis, Lõuna-Taiwani Ülikoolis. Täiesti õiges kohas! Ja ma sain mängida orienteerumismänge ainult TERVE PÄEVA riigis, kus peaaegu keegi inglise keelt ei räägi. Hurraa! I made it!

Kõigepealt maandusin täna hommikul kell 9 Shanghais – kuhu lendasime mitu-mitu tundi (kell 20.30 alustasime Moskvast ning ajavahe on Moskvaga 4 tundi. Lennutunde kuskil 7,5h.).  Peale seda kui China Eastern Airlines personal vaatas mu passi imestunult paari minuti jagu, leidsid nad lõpuks minu kaasabil viisa üles ja jäid rahule. Väga üllatunult vaadati, kui esitasin oma member card numbri, et saada lendude eest ka ettenähtud punktid kätte.. Aga midagi nad väidetavalt siiski tegid. Eks ma hiljem kontrollin.

Seejärel oli taaskord passikontroll ning paar tundi pausi – et 12.20 startida Taipei poole. Kuna ma istumisest hakkasin juba lamatisi saama, siis võtsin lõpuks käru, laadisin kogu oma kraami, mida pole eriti palju, sinna sisse, ja jalutasin lennujaamas edasi-tagasi, et natukenegi liikuda. Muuseas, neil on tohutult panda-kaupa, nii et Monika, Sinu koht kiljuda. Seisma sain siis, kui kella järgi oli vaja väravasse minna, ning sisustasin viimased hetked Shanghais Azarenka ja Stosuri mängule kaasa elades. Kahju, et ma lõppmängu viimast tulemust ei näinud, väga tasavägine lahing oli.. Kui mind lennukile suruti, siis oli seis 5:5.

Lennukogemus Taipeisse oli üks mu elu hullemaid. Olin niigi juba veidi väsinud pidevast lennukite vahetamisest ja lennujaamades istumisest, ning nüüd oli viimane lend, ja seegi ju ainult poolteist tundi, mis seal ikka niiväga juhtuda saab.. Aga sellist turbulentsi pole mina varem kogenud. Kohati lennuk kukkus nii paari meetri võrra (ja kõik naised pardal kiljusid), ja vot see oli küll õudne. Ma ei tea, mis ime läbi see kohv mu topsist minema ei lennanud, ise pidin küll lakke hüppama.. Igal juhul ühel hetkel jõudsime ikkagi kohale. Lõpuks. Tervituseks vastas vaid tekstid characterites, kus all õnneks väikselt ka inglise keelne tõlge. Nende abil leidsin üles valuutavahetuse (ja vahetasin raha nii, et sain vastu 40 000 TWD-d. Päris hea hunnik oli ;)) ning passikontrolli välismaalastele – mille järjekord meenutas omal ajal Soome minekut.

Esimene väljumine lennujaamast sisaldas suurt pahvakut väga-väga sooja ja niisket õhku – ning pahvak ei saanud otsa. Siin ongi selline õhk, palav ja niiske. Hetkega olid kõik mu riided (haa, kui välja arvata kotis pesitsevad puhas pesu, tenniseseelik, ja üks pluus) läbimärjad. Enesetunne oli muidugi ka super –  väsinud, närviline ja nüüd veel ka higine. Kaks kotti kogu mu varandusega muutusid ka hoobilt raskemaks. Aga teha polnud midagi, alustasin bussiotsinguid.. Ning sain end smuugeldatud Taichungi viiva bussi peale 280 raha eest. Ma ei saa siiani aru, miks ma ei hakanud küsima, kuidas saada kiirrongi (HSR) peale, aga ju see palavus ning pileti ostmise keerukus lihtsalt varastasid mu entusiasmi. Hea, et minust üldse aru saadi, kui ma seal Tainan ja Tainan vehkisin.. Ma tegelikult olin eeldanud, et vähemalt lennujaamas räägitakse inglise keelt. Õnneks on inimesed siin tõesti sõbralikud, kuigi nad vehivad Sulle kätega vastu ja kohati karjuvad isegi liiga kõvasti oma Mandariini või mingit kohalikku keelt, siis lõppkokkuvõttes võtavad nad ikka Sul käe alt kinni ja näitavad Sulle näpuga ära, kuhu Sa täpselt minema pead.

Või joonistavad Sulle kaardi. Taichungis, kui ma bussi pealt maha sain (magasin muidugi oma peatuse maha ja bussijuht eraldi viis mind sinna kohale, väga armas temast), läksin kohe otsima kohta, kust saada uue bussi peale, mis mind Tainani viiks. Ning üks väike pood, kust ma vett ostsin, sealne müüja, kes veidi ka inglise keelt rääkis, talutas mind kõigepealt veidi ringi ja hiljem joonistas mulle väga ilusa kaardi. Selle abil sain lõpuks ka rongi peale (rongijaamas muuseas räägiti peaaegu juba inglise keelt!), sest bussi oleksin pidanud veel oma 4h ootama. Ja ootamisest oli mul tõesti veidi kõrini.. Nii et läksin aga rongi peale. Tegemist polnud kiirrongiga, vaid tavalisega, mis peatus iga 10 minuti tagant. Aga tõi mind kohale! Tainani! See on ju ikkagi peamine.

Väike seiklus oli ka rongis, kus teadvustatakse praegune peatus ja järgmine peatus kolmes keeles – sh inglise keeles. Ja mina kuulsin, et järgmine peatus ongi Tainan! Nii ruttu, olime vaid poolteist tundi sõitnud.. Ja pileti pealt lugesin mina välja, et peaksin jõudma alles 21.25, aga kell oli alles 20.05? Igaks juhuks uurisin oma kõrval istuvalt noormehelt, millal ma ikkagi maha pean minema ja tema suure hurraaga noogutas mulle takka, et jah-jah, järgmises! Seda kuulis aga kõrvalistuv naine, kes ütles, et ei, misasja, see peatus on midagi, mis lihtsalt kõlab Tainani moodi ja seletas peale seda pikalt ja põhjalikult, et kuula, nad ju ütlevad peatused inglise keeles ka! Jätsin ikka tõesti juhmi mulje vist. Aga taaskord, nii sõbralikud ja abivalmid! Kõik ümberkaudu istuvad inimesed jäid kohe kuulama ja vaatama, ja noogutasid nõusolevalt tolla naise jutu peale. Armas J

Aga sain maha õiges peatuses, ja väga täpselt õigel ajal, 21.25. Kohe silkasin edasi, et leida keegi, kes natu-natukenegi saaks inglise keelest aru, ja oskaks mind aidata edasi commodity train peale, mis viib Southern Taiwan University lähedale, peatus Daciao. Leidsingi mingi mehe, kes muuseas oleks vist pidanud mulle ka pileti müüma, aga kuna täpselt õige rong tuli, siis vehkis ta mind aga selle rongi peale „Mine, mine! Jookse!“ :D. Kindluse mõttes olin otsinud välja oma acceptance letter’i, kus on ka ülikooli logo peal ning tänu sellele saingi õiges peatuses maha ka (järgmine peatus kohe, aga seal ei teadvustanud neid enam keegi, isegi mitte kohalikus keeles). Järgmisena kaart ette ja ülikooli otsima! LEIDSIN!!!

Teatasin siis onule valveputkas, et olen vahetustudeng (acceptance’iga ja puha) ning onu õnneks oskas helistada mulle kohale ühe Meili-nimelise naise (ma loodan, et selline ikka oli ta nimi..), kes mind eskortis kohe ühikasse.  Tee peal selgitasin talle ka oma kurba lugu pagasiga, ning tema hakkas kohe sahmima, et saaks aga kiiresti check-in tehtud ja siis kohe shoppama! Mulle jäigi segaseks, kas siin on siis kõik poed ikkagi mingi konkreetse kellani lahti või oli mõni ka 24/7 avatud – nagu need 7-11-d näiteks. Alguses räägiti ühte juttu ja hiljem teist.. Igatahes saime kätte kaardi, mida aitas organiseerida ka üks Mei-nimeline neiu (taaskord, ma loodan, et sain ikka õigesti ta nimesti aru), kes õpib ka GMBA õppekaval. Teatas veel uhkusega, et on senior – mille tähendus mulle muidugi jõudis natuke hiljem pärale.. Aga nojah, nende mõistes olen mina ka senior – st mul läheb ka viimane aasta. Loodetavasti.

Toani jõudes (12. korrus, jehuu!) tuli muidugi välja, et kaart ei töötanud. Ehk et saime taaskord alla marssida minu pampudega, et ikka ruttu poodi jõuda! Minu ainukesed nõudmised olid suur saunalina (pesema tahtsin küll hirmsasti! Ning arvestades, kuidas ka kohalikel olid ninadel higipiisad, siis oli see ilmselt ka arusaadav) ja voodiriided. Ükski lahtiolev pood aga saunalinasid vajalikus mõõdus ei müünud (pakkuda oli 10*15 suurune rätik hambapesu jaoks), siis Meili otsustas hoopiski, et käime tema poolt läbi (ta elab siinsamas lähedal), ning ta laenab mulle lihtsalt midagi. Ja tuligi tagasi suure koheva ja roosa rätikuga, voodilinaga, ühe väiksema ja teise natuke suurema rätikuga, mida ta nimetas kingituseks, ning mille vahele oli ta veel ka pistnud hambaharja, ja paar shampooni ja dušigeeli testrit. Ausõna, see oli nii armas – ja kui ma poleks ennast tundnud nii kohutavalt kleepuvana, oleksin teda sealsamas fuajees vist kallistanud!

Padja ja teki saime ka (ning hunniku kohaliku poe kleepse. Ma ei kujuta ette, mis nende eest küll saada võib?) ning nad olid väga üllatunud, et ma ei tormanudki pudelivett ja süüa ostma, aga ma kinnitasin, et esiteks selline kliima just ei soosi laus-söömist ja mul on veidi veel Eesti varusid alles (Jassi seemneleib muuseas oli lihtsalt suurepärane valik!). Peale poe-aktsiooni läks Meili koju ära ning Mei näitas mulle veel, kus asub söökla (kitchenette neljandal korrusel – terve ühika peale üks! – on kahjuks rivist väljas, seal tehakse mingeid uuendusi), kust saab Interneti paroolid, ning kus saab pesu pesta. Leppisime ka kokku, et homme kell 1 lähme mingit sorti student kaarte tegema, ning võtame punti veel mõned välistudengid. Ta oli muuseas väga üllatunud, et mu hiina keele oskus nii kohutavalt vilets on, et ma ainult numbreid jutu sees ja tekstis ära tunda oskan, ning arvas, et mul läheb sellega veel raskeks. Hah, ma olen seda terve päeva mõelnud, et nii pea ees vette hüppamise olukorda, nagu tänane orienteerumismäng, kus üks pool annab vihjeid hiina keeles ja teine paaniliselt püüab leida inglise keelt kõnelevat tõlki, pole mul veel ette tulnud. Aga ongi motivatsiooni rohkem Mandariini õpingutele pühenduda!

Aa, ja ühikatuba hakkan jagama ühe Taiwani kohaliku tüdrukuga (jess, saab veel hiina keelt harjutada!), kes õnneks pole veel kohale jõudnud. Nii et hetkel olen üksi. Tahaks öelda, et laiutan, aga minu pagasi mõõtmetega ei ole võimalik seda teha ;)

*Kirjutatud 06.09.12 - mul lihtsalt polnud Internetti, et seda varem üles laadida.