Sporti, sporti.. hullumiseni!

Taiwani kohalikud kipuvad minu käest ikka kliima kohta küsima - liiga palav ju! Keset päeva ei saa üldse välja minna, ja elu ilma konditsioneerita tundub võimatu.. Kuidas mina, vaene põhjamaalane siin hakkama saan? No kuulge! Kõigepealt, olen ma siin olnud juba täpselt poolteist nädalat, nii et muidugi on õige aeg minu käest uurida "kuidas ma siin hakkama saan". Esialgu tundub mulle just vastupidi - kliima on super! Täpselt nagu ma lootsin! Päeval on jah, tiba palav ja niiske, aga õhtul selle eest vapustav. Millised suurepärased võimalused sporti teha.. minust on saamas maniakk. Olgu, ma pole veel näinud/kogenud ühtegi taifuuni ja maavärinat, samuti pole mul õrna aimugi, kuidas elu siin siis käib, kui kalender näitab mõnda teist kuud peale septembri..

Igal juhul olen avastanud enda jaoks selle ülikooli megahead sportimisvõimalused. Kõigepealt on ühika ees jooksurada - staadion, mida ääristab punane pehme pinnas, täpselt paras igasuguse tasemega jooksjatele/sörkijatele. Sel nädalal jõudsin selle võlusid nautida juba paaril korral - esmaspäeval tegin väikse lõdvestusjooksu peale jõusaali, kolmapäeva õhtul võtsin punti ühe Aafrikast (Svaasimaalt täpsemalt) pärit kutiga, kellele väga meeldis mu idee õhtul kell 22 mõned ringid sörkida. Kokku silkasime 50 minutit, ning väga džentelmenlikult andis ta mulle võimaluse tempot valida. Kuna ma siin polnud tol hetkel üldse jooksnud, ja natuke kliima pärast muretsesin (et kas ma üldse jaksan? Sel suvel pole ma just tihti trenni teinud, kui väljas on 29 kraadi sooja!), võtsime väga rahulikult. Pulss ei läinud üldse kõrgeks (mul küll kella ei ole, aga loodetavasti vanemate saadetavas pakis on see olemas!), ning väga vabalt sai juttu rääkida - mina oma perekonnast ja tema enda omast. Suhetest. Igal juhul teemade spekter oli väga lai ;). Kuskil 30 minuti peal hakkas Amoni juttu segama hingeldamine, mis päädis lõpuks kõndima hakkamisega (heh, see oli muidugi huvitav, et tema kõndimise tempo oli tiba kiirem, kui meie sörgi oma). Uskumatu, Aafrikast pärit (seda esiteks) kutt (ja seda teiseks!!) ja hakkab minu tempos sörkides kõndima? WOW! Kuid eks tegelikult ole arusaadav ka - tema jaokski on kliimad erinevad, ning pealegi polnud ta viimased paar kuud trenni teha saanud.

Lõpetasime 50 minuti peal lõdvestuseks paari ringi kõndimise ja venitustega. Tunne oli lihtsalt super. Ning uni - ma ei olegi siin vist nii hästi veel magada saanud! :)

Järgmisena nähti mind jooksurajal juba neljapäeval, kui ma tahtsin minna oma jõusaalitrenni tegema. Jõusaali jaoks valisin välja netist ühe kava, mida saab näha siit: http://www.fitness.ee/treeningkavad/60. Kuna esmaspäeval olin ka juba jõusaalis ringi mässanud, ning teinud harjutusi kätele ja ülakehale, siis alustasin selle kava järgimist teisest päevast, ehk kerelihastest. Kellaajaga panin täielikult puusse - uskumatu, kui palju inimesi kella 5 ajal oli otsustanud jõusaali minna! Nii et tegin oma soojendusringid hoopiski staadionil, värskes õhus. Jõusaali oli vaja tagasi minna vaid jõutõmmet tegema, ja võite ette kujutada, mis näoga need poisid mind seal vaatasid.. Oi, tüdrukutest muidugi rääkimata.

Neljapäeva õhtul hiljem ootas mind veel tennisetrenn. Jah, tennis! Kõlab muidugi taaskord täiesti uskumatult, aga siin on olemas selline kursus, nagu tennis algajatele vms. Ma olen küll 4 aastat mänginud, aga kahjuks ainult omaalgatuslikult - trenni olen sattunud ühe korra (ja siinkohal suur aitäh Monikale!). Nii et algajate trenn võib mulle küll natuke lahjaks jääda (minu jalgade töö pidi päris okei olema), aga samas on mul vaja õppida ikkagi õigesti lööma ja servima. Treeningud hakkavad toimuma neljapäeviti 20.00-22.00, treener räägib loomulikult hiina keeles, aga õnneks (!) saab aru ka inglise keelest ning suudab isegi veidi vastu rääkida. Minu sattumine sinna oli muidugi puhas Lynn'i töö (ja tõesti, ma ei suuda teda vist ära tänada, kui palju ta minu heaks siin juba teinud on.. Hämmastav lihtsalt!), kes kontakteerus treeneriga ning sai mind sokutatud sellesse gruppi. Parim oli asja juures see, et gruppi kuulus ka üks neiu, kellele üks pilk minu näkku ütles kohe ära, et ega ma sellest hiinakeelsest jutust ikka mõhkugi aru ei saa, ning ta suutis suurepäraselt mulle kõik olulisemad asjad ära tõlkida. Näiteks, et tunde on kokku 18, aga kohal peab olema 12-s (et ainet läbi saada). Ühe tunni tasu on 40 NTD-d, kuna treener ei tööta meie ülikoolis, vaid hoopis kusagil mujal (hallooo! 40 NTD-d on umbes 1 EUR. 1 EURi eest tennisetunnid?! Mida head ma olen küll teinud, et mulle sellised võimalused sülle langevad? Uskumatu lihtsalt!!). Lisaks kuulub kursuse juurde ka kirjalik test - hiina keeles. Millest hilisemal konsulteerimisel treeneriga selgus, et mul pole vaja seda teha, kuna ma nii ilmselgelt põruksin kohe (tennis ja hiina keeles, no ma ei tea. Ma ei suuda isegi mitte poest piima osta ilma sõnastikku appi võtmata!).

Ainekava lahti räägitud, oligi kõik. Ei mingit higistamist, ja ma olin juba nii prepared :D. Panin kohe uue tenniseseeliku selga ja puha.. Aga mis siis ikka. Tegelikult olin treenerit ja teisi õpilasi oodates isegi natuke sooja teinud, et ikka valmis olla. Siis kui mina väljakule jõudsin (Lynn palus mul seal oodata, õpetaja tuli teistega koos vist spordihoonest - aga ma tõenäoliselt poleks suutnud neid seal üles leida, nii et lihtsam oli mind väljakule saata), oli seal üks kutt, kes harjutas servi. Kahe palliga, vaeseke.. enamus ajast kõndis ta lihtsalt ühelt väljaku poolelt teisele. Kuna ma seal juba tükk aega seisin, ja eriti midagi ei teinud, pakkus ta mulle lõpuks reketit, et mängime natuke (tal oli neid seal 2 tk). Mina siis üritasin seletada inglise keeles, millest tema eriti aru ei saanud, et meil hakkab siin tund, ja treener peaks kohe tulema.. Noh, ja nii kui hundist räägid, nii läks ka. Ehk et me ei jõudnud oma mänguga küll kuhugi, aga selle eest teretame nüüd iga kord kui kuskil nägema juhtume. See on tore, ja ühtlasi tõendab veelkord, et siinsed inimesed on küll veidi tagasihoidlikud, aga väga abivalmis ja sõbralikud. Eriti minusuguste väga-väga välismaalaste vastu ;)

Reede õhtul otsustasin samuti tunnikese jooksule pühendada - olin nädalast tegelikult ikka täitsa läbi, ja sellele eriti aitas kaasa reedene hiina keele tund. Õpetaja, Yang laoshi rääkis vaid hiina keeles (kui again! välja arvata), ning lasi meil viimase tunni ajal dialooge teha. Selleks ajaks olin mina küll juba täiesti surnud uue info omandamisest, lisaks hakkas kõht tühjaks minema, pea valutama (kohvi ja jahedama õhu puudumisest - seal ruumis oli nii palav!).. ning minu dialoogipartner üritas mingeid keerulisemaid küsimusi mu käest küsida, millest ma polnud elu sees kuulnudki! Ausõna, hiina keel on siin minu kõige raskem aine ning ma tõepoolest väga tahan edasi areneda.. aga see on natuke demotiveeriv, kui me nii kiiresti tunnis kõik teeme, ja seletusi vaid hiina keeles saame. Lisaks saavad ülejäänud minu grupis kokku 3 korda nädalas, aga teisipäeva hommikune tund mulle ei sobi - samal ajal on mu kõige huvitavam GMBA aine, nii et ma keeldun sealt ära tulemast! Seda enam on see keeleõpe minu jaoks hirmraske. Pean rohkem oma mentorit Yu-han'i keelitama, et ta viitsiks minuga dialooge harrastada! ;)

Igal juhul, reede õhtu leidis mind taas jooksurajalt, ja seda vahemikus 21.00-22.00. Üritasin seekord ka oma ringe loendada, ning ma usun, et sörkisin 15 ringi (võib-olla ka veidi rohkem - igatahes, kuna lugemine läks vahepeal veidi sassi, otsustasin olla pigem pessimistlikum oma ringide loendamises), lisaks kõndisin paar tükki soojenduseks ja maha jahtumiseks. Huvitav, kui pikk üks staadioniring üldse on? Mingi 400m? Selle järgi saaks täitsa edukalt mu tempot arvestada..

Aega läks ka seekord kuskil 50 minutit. Lõpus premeerisin end ka veel kätekõverdustega (4x6tk), mille peale kohalikud tüdrukud, kes seal lähedal istusid, vaatasid mind taaskord nagu tõelist hullu. Tuttavaid nägusid nägin ka - raja ääres istusid minu paar minu GMBA kursakaaslast, kes mulle lehvitasid, ning tenniseväljakute juures nägin seda tuttavat poissi, kes mulle neljapäeval reketit oli pakkunud, mängimas ühe väikese tüdrukuga. Ja ta tõesti lõbustas toda pisikest terve aja, kui mina oma trenni tegin, hämmastav! Ja samas oli nii nunnu vaadata, kuidas nad seal kahekesi jooksid ja üksteist taga ajasid :). Vahepeal sörkis minust mööda teine meie kursusel õppiv aafrika kutt, kelle tempo oli natuke muljetavaldavam kui Amoni oma. Ja kusjuures, ta tegi seda veel täiesti paljajalu.. Kui ta lõpus paar ringi kõndis, siis võtsin ma ka tempot maha, et küsida, kas ta ongi paljajalu jooksnud kogu aeg - tuleb välja, et jah. Ning et ta harrastab siin jooksmist iga jumala päev, kuskil tunnikese. Wow, aga kõlas ikkagi rohkem Aafrika moodi nüüd! ;)

Täna õhtul on mul plaan samuti end jooksurajale vedada - kuna õhtud on siin minu jaoks täiesti ideaalse kliimaga, siis saan sellest kõvasti kasu lõigata. Ning arendada oma südame-veresoonkonda, vastupidavust, ja lisaks tekitada endale hämmastavalt hea une (ning seda üksinda - harjusin vahepeal juba täitsa ära, et ei saanud enam omaette voodis laiutada :D). Pean ainult ette vaatama, et endale liiga ei tee, kiusatus jooksma või jõusaali minna on kogu aeg nii suur! Tegelikult tahaksin ka täna hoopis spordihoonesse trenni tegema minna, jalgade trenni pole sel nädalal veel olnud, aga mul on kahtlane tunne, et jõusaal on suletud nädalavahetuseti. Igal juhul võin minna vaatama, kuidas olukord on - siis saan selle baasilt endale järgnevateks nädalateks natuke konkreetsema plaani paika panna ka.

Oh, ja mul on jäänud rääkimata, et minust võib saada Chinese Martial Arts student club värske liige! Juba esimene kord, kui tee Lynn'i kontorisse jalge alla võtsin, küsisin ta käest taekwondo kohta - kuna tegemist on Taiwanis tõeliselt popi spordialaga, siis tõenäoliselt saab ju meie ülikoolis ka vastavaid tunde võtta? Lynn ei teadnud sellest küll midagi, aga ta hankis mulle kontakti, kelle kaudu saaksin selle klubi tegemistes kaasa teha - jällegi, ma ei oska teda ära kiita! Ning reedel võttiski minuga ühendust Archer, kes minu suureks rõõmuks räägib täiesti korralikku inglise keelt (ning õpib muuseas ka saksa keelt, pluss on kõigele lisaks Euroopas käinud. WOW!) ja oli väga vaimustuses, et ma ise tahan võitluskunste õppida. Tema tegelevat sellega juba vastavalt 5 aastat - taekwondo, ning 4 aastat - martial arts. Mis vahe neil täpselt on, kuulen ilmselt homme, esmaspäeval, kui meil on esimene kokkusaamine - kell 7. Tema käest sain taaskord kinnitust oma mammutiteooriale (ma olen siin nii hirmus eriline, ja kohalikega tüdrukutega võrreldes nii suur, et sarnanen sellele iidsele suurele loomale): nimelt Archer juba teadis mind väga hästi, oli näinud mind jooksurajal ning tenniseväljakul. Ausõna, tema info minu kohta oli lihtsalt nii hämmastav, et ma natuke ehmatasin äragi - kas tegemist on stalker'iga? Loodetavasti on põhjuseks ikka ainult minu totaalselt teistmoodi Euroopa välimus..

Nii et treeningplaan on tihe, kliima õhtuti suurepärane - kui nüüd vaid energiat jätkuks! :)